Unistus paremast homsest

Mäletan, et noore arstina oli mul kindel visioon, milline arst ma tahan olla kümne, kahekümne aasta pärast. Mul oli tunne, et ma tean, kuidas asjad siis peaksid olema, ja otsustasin, et teen kõik endast oleneva, et oleksin ka oma arstikarjääri tipus – keskealisena, mil esimesed illusioonid ja unistused on juba purunenud, aga pensioniootus ei lämmata veel tööhuvi – õnnelik ja eluga rahulolev inimene.