Unehäire – närvihaiguse sümptom ja põhjus

Uni ja ärkvelolek on närvisüsteemi ja kogu organismi erinevad olekud, mida reguleerivad erinevad ajuosad ja virgatsained. Ärkvelolekut vahendavad hüpotalamuse peptiidi oreksiini ehk hüpokretiini toimete kaudu peamiselt eesaju ning ajutüve struktuurid. Und algatavad gamma-aminovõihappe e GABA-ergilised hüpotalamuse närvirakud. Uni jaguneb mitte-REM (eristatakse omakorda pindmist ja sügavat mitte-REM und) ning REM-uneks (ingl k rapid eye movement) vastavalt kiirete silmaliigutuste puudumisele või esinemisele. REM-unefaasiga kaasnevad unenäod. Une kõiki füsioloogilisi funktsioone ei ole veel välja selgitatud. On tõendeid, et lisaks üsna pikka aega empiiriliselt teada olevale õpitud infot kinnistavale ja üldisele taastavale funktsioonile reguleerib une ja ärkveloleku korrapärane vaheldumine ka ainevahetust ning immuunsüsteemi. Keha ööpäevatsüklit reguleeriva bioloogilise kella rolli täidab sealjuures taas hüpotalamus (suprakiasmaatiline tuum e SCN), mis sünkroniseerib füsioloogilisi protsesse perifeersetes organites vastavalt silma kaudu sisenenud valgusele. Bioloogiliselt kellalt saadud impulsid reguleerivad omakorda nn kellageenide kaudu transkriptsioonimehhanisme tsükliliselt enamikus keharakkudes (11). Inimesel alluvad füsioloogilised ja käitumuslikud nähtused enamasti 24-tunnise perioodi rütmile (8).