Kardiovaskulaarhaigused ja depressioon

Autor: Eno-Martin Lotman, kardioloogia arst-resident, Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Kardiovaskulaarhaigused ning meeleoluhäired on läänemaailmas tööealise elanikkonna väga suur haigestumise põhjus. Lisaks moodustavad need haigused märkimisväärse osa tervishoiukuludest, suurendavad tervishoiuteenuste kasutamise hulka ning vähendavad tööealise elanikkonna töövõimet. Nii kardiovaskulaarhaigused kui ka depressioon mõjutavad väga oluliselt inimeste elukvaliteeti.

Südamehaigustega patsientidel on depressioon laialt levinud ning selle aladiagnoosimist on kirjeldatud viimase 40 aasta jooksul. Juba 1960–1970-ndatel kirjeldati ligi 40%-l müokardiinfarkti läbipõdenud patsientidest depressiooni esinemist ning südamehaigusest tingitud hospitaliseerimisega seotult depressiooni ning ärevuse sümptomeid 2/3-l patsientidest (1).

Depressioon võib esineda koos paljude krooniliste somaatiliste haigusega, tekkida sellesse haigestumise tagajärjel või haiguse raviks kasutatavate ravimite kasutamise tulemusena. Tihti on raske eristada, kas depressioon on mõne teise haiguse ilming või reaktsioon sellele haigusele, kuid tõenäoliselt pole selline eristamine ka kliiniliselt oluline. Depressiooni diagnoosides tuleks järgida diagnostilisi kriteeriumeid ja ravis lähtuda patsiendi toimetulekuhäirest, sõltumata somaatilise haiguse olemasolust. Depressioon võib segada kardiovaskulaarhaiguse efektiivset ravi, lükates edasi taastumist ja suurendades oluliselt suremust (2).

Käesolevas ülevaates käsitletakse põgusalt kardiovaskulaarhaigusega patsientide hulgas depressiooni levimust, etioloogiat, ravi ning prognoosi.

Levimus

Depressiooni levimus kardiovaskulaarse haigusega patsientidel varieerub populatsiooniti ning vastavalt südamehaiguse raskusele. Näiteks ägeda müokardiinfarkti järel esineb kliinilist depressiooni 15%-l patsientidest (3). Koronaararterite šuntimise järel esineb uuringute põhjal depressiooni 15–20%-l patsientidest (4).

Kõige suurem on depressiooni levimus kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel. Sõltuvalt südamepuudulikkuse kliinilisest kulust ja raskusastmest esineb nendest patsientidest depressiooni 10–40%-l. Depressioon on ka sõltumatu südamepuudulikkusesse suremuse ning rehospitaliseerimiste riskifaktor. Implanteeritava kardioverter-defibrillaatoriga patsientidest esineb üle 25%-l depressiooni ning see tõenäosus suureneb oluliselt, kui patsient on saanud eluohtliku rütmihäire tõttu defibrilleerivat ravi (5).

Etioloogia ja patofüsioloogia

Kuna depressioon on kardiovaskulaarhaigusega patsientide hulgas oluliselt levinum, võib oletada, et need haigused on kas ühise etioloogiaga või üksteise riskifaktoriks. Mõlemale viitavad ka uuringute andmed. Prospektiivsete kohortuuringute metaanalüüsides on leitud, et depressioon on sõltumatu koronaarhaiguse ning ägeda müokardiinfarkti riskifaktor (6). Ka juht-kontrolluuringutes (sh globaalne uuring INTERHEART) on leitud, et psühhosotsiaalsed faktorid (sh depressioon, stress, elusündmused) on olulised ägeda müokardiinfarkti riskifaktorid (7).

Välja on pakutud ka mitmeid patogeneetilisi mehhanisme, mille kaudu psühholoogilised faktorid võiksid avaldada mõju ägeda koronaarsündroomi tekkele. Nendeks on näiteks mõju autonoomse närvisüsteemi aktiivsusele, trombotsüütide retseptoritele ja funktsioonile, koagulatsioonikaskaadile, põletikumediaatoritele, endoteelile (5).

Lisaks on depressioon seotud üldise halvema ravijärgimusega, mis avaldab negatiivset toimet kardiovaskulaarsele preventsioonile. Näiteks koronaarhaigusega patsientide hulgas on leitud, et depressioon kaasuva haigusena kahekordistab riski mitte tarvitada ettenähtud ravimeid (8).