Marihuaana suitsetamine ravivõttena: kasu ja kahju võrdlemine on keeruline

Kanep on taim, millel on erinevaid liike (nt harilik kanep, india kanep) ja hulk kasutusalasid, köie tegemisest ja toiduvalmistamisest mõnuainena suitsetamiseni. Kuivatatud lehtede, varte ja õispeade peenestatud segu on tuntud marihuaanana. Ajakirjanduses mainitud ravikanepit kui liiki ega sorti ei ole olemas. Kanep võib sisaldada mitutsada farmakoloogiliselt aktiivset ühendit, nende hulgas  on umbes 60 kannabinoidi (1).

Kannabinoidideks nimetati algselt kanepitaimest isoleeritud aktiivseid aineid (nt 1964. aastal isoleeritud delta-9-tetrahüdrokannabinool e THC ja kannabidiool e CBD), mille kohta on kasutusel ka nimetus fütokannabinoidid. Mõnedel neist on psühhoaktiivne toime. Lisaks taimest isoleeritutele on olemas sünteetilised kannabinoidid, mida kasutatakse teadusuuringuis, mõnest on tehtud ka ravimprepraat (nt nabiloon ja dronabinool) ning endokannabinoidid ehk organismis loomulikult leiduvad ained (nt anandamiid), mis mõjutavad kannabinoidiretseptoreid. Neid retseptoreid on teada vähemalt kaks alatüüpi, CB1 retseptorid paiknevad peamiselt kesknärvisüsteemis, CB2 immuunsüsteemis ja mujal. Nende kaudu avaldub mõistagi ka füto- ja sünteetiliste kannabinoidide toime (2).

Endokannabinoidsüsteemi füsioloogia ja roll valu modulatsioonis, mälu ja liigutuste kontrollis on selgemaks saanud alles viimase paarikümne aasta jooksul, teadmine mõjust immuunsüsteemile on endiselt vastuoluline. Kannabinoidiretseptorite mõjutamisel on ilmselt potentsiaal mitmete haiguste ravis (3, 4), ent kõigepealt tuleb iga puhul neist hinnata, mis suunas endokannabinoidsüsteemi talitlust suunata, kas raviv toime on olemas ja millised ning kui sagedased on kõrvaltoimed – nagu iga muu kaasajal kasutusel oleva raviviisi puhul. Näiteks 2006. aastal kasutusele võetud rasvumisvastane CB1 antagonist võeti kõrvaltoimena esinenud raskete meeleoluhäirete tõttu vaid kaks aastat hiljem kasutuselt ära (5).

THC toimet on enam uuritud valu, eriti neuropaatilise valu, samuti iivelduse ja oksendamise ravis ning söögiisu soodustajana. Mõõdukat lihaseid lõõgastavat toimet on nähtud muule ravile allumatu spastilisuse korral hulgiskleroosiga patsientidel. Kannabinoididel on ka ärevusevastane efekt. Need toimed on mõõdukad ning enamasti on olemas tõhusamad ravimid. Samas, alati on inimesi, kellel tavapärased ravivahendid loodetud toimet ei avalda ning rohkem ongi kanepi meditsiinilist kasutamist uuritud just neil haigetel, eelkõige vähivastase kemoteraapia põhjustatud iivelduse ja oksendamise ning AIDS-ist põhjustatud kurtumuse (äärmusliku kurnatuse ja kõhnumise) puhul (2, 6).

Mõnes riigis on teatud tingimustel lubatud meditsiinilisel eesmärgil marihuaana suitsetamine. Ilmselt on see 21. sajandi lääne meditsiinis ainus sel ajaloolisel viisil manustatav ravim. Peamised sellises vormis manustamisest johtuvad probleemid on järgmised: tooraine kvaliteet ei ole teada, eelkõige võib sigaret sisaldada pestitsiide ja seenespoore, kanepist on leitud ligi 400 farmakoloogiliselt aktiivset ainet, segu kannabinoidne koostis ei ole teada ja erinevate kannabinoidide kogus kaaluühikus varieerub kuni 20-kordses ulatuses, organismi jõudev kannabinoidide hulk sõltub suuresti suitsetamistehnikast. Kanepisuits, nagu tubaka suitsetamine, on seotud kopsukahjustuse ja mõnede kasvajate tekkega.

Kõik see muudab marihuaana suitsetamise ravivõttena kasutamise keeruliseks, annuse kontrollimatuks ja kasu võrdlemise tekitatava kahjuga keerukaks (7). Seetõttu on rahvusvahelised meditsiiniorganisatsioonid kutsunud arstiteadlasi üles kindlaks tegema kannabinoidide täpsed toimed ning vajadusel kasutama standardiseeritud preparaate, mille toimeainesisaldus ja selle organismi jõudmise parameetrid, nagu ka toime suurus ja kõrvaltoimete sagedus, on kindlaks tehtud. Näiteks sisaldab hulgiskleroosi korral esineva spastilisuse raviks mõeldud ravim Sativex kindlas koguses delta-9-tetrahüdrokannabinooli ja kannabidiooli, samuti on loomkatsetes ja inimuuringute faasis teisi kannabinoidiretseptoreid mõjutavaid ravimeid.

Kanepisuitsetamise negatiivseid toimeid mõnuainena kasutades on põhjalikult uuritud, meditsiinilise kasutamise omi vähem (8, 9) – võimalik, et need erinevad, sest meditsiiniline kasutamine tuleb sagedamini kõneks eakamate ja kaasuvate haigustega inimeste puhul, samuti immuunsüsteemi funktsiooni tugeva häire foonil (nt vähivastast ravi saavad või AIDS-iga patsiendid). Eelkõige tuleb lisaks suitsetamise teadaolevatele kahjulikele toimetele ja südame löögisageduse tõusule arvestada psühhomotoorsete efektide (nt tähelepanu ja reaktsioonikiiruse vähenemine, koordinatsiooni halvenemine), desorientatsiooni, mäluhäirete ning psühhoosi tekkega eelsoodumusega isikutel. Kuigi THC üheks loodetud toimeks on ärevuse vähenemine, võib ärevus mõnel patsiendil hoopis suureneda või tekkida ängistus ja meeleoluhäire.

Endokannabinoidsüsteemi mõjutavate ravimite arendamisel püütakse fütokannabinoidide negatiivseid toimeid vältida, mõjutades valikuliselt hematoentsefaalbarjäärist väljapoole jäävaid või ühes kindlas koes paiknevaid kannabinoidiretseptoreid, leida aineid, mis toimivad ainult CB2 retseptoreile või mõjustavad kannabinoidiretseptoreid nende suurenenud tiheduse korral (4).