Laura Johanna Tuisk: inimese enda vastutus peab tulevikus suurenema

Kuidas olete peremeditsiiniga seotud ja mida Te soovite uuel ametikohal ära teha?
Peremeditsiin tuli minu ellu mõnes mõttes suhteliselt ootamatult. Kui ma Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas õppisin, ei olnud mul kliinilises õppes ühegi erialaga väga suurt äratundmisrõõmu. Meil olid mõned tervishoiukorralduslikud ained, mis mulle meeldisid, aga arstiteaduskonnas ollakse harva selle mõttega, et sa ei hakka arstina tööle. Olin pärast ülikooli lõpetamist paar aastat meditsiinist eemal, aga kui tulin tagasi ja vaatasin residentuuride poole, siis järsku tundus peremeditsiin eriala, mis mulle väga hästi sobib. Ma isegi ei saanud enam aru, kuidas ma varem ei olnud selle peale tulnud. Mulle meeldib väga see, kuidas perearstid saavad inimesele olla toeks läbi terve elukaare. See, kuidas perearstid teavad paljudele küsimustele vastuseid või seda, kust vastuseid saada. Perearst vaatab inimest kui tervikut. Teiste erialade tsüklites oli mul väga raske kohanduda mõtlemisega, et vaatan vaid ühte elundkonda ning ülejäänu ei ole minu rida. Ka meeldisid mulle inimtüübilt need perearstid, keda residentuuris kohtasin. Nad tegid oma tööd väga suure missioonitundega.