Anonüümsete kabinettide roll HIV-i nakatunute avastamisel Eestis on olnud märkimisväärne

Autorid: Kristi Rüütel, Kaire Vals ja Iveta Tomera Tervise Arengu Instituudist

Anonüümsete kabinettide roll HIV-i nakatunute avastamisel Eestis on olnud märkimisväärne, sealhulgas ka haavatavate rahvastikurühmadeni jõudmine. Uues riiklikus HIV-i tegevuskavas aastateks 2017–2025 on prioriteetseteks meetmeteks HIV-i testimise osas jätkuvalt anonüümse ja vabatahtliku HIV-testimise ja -nõustamise ning kogukonnapõhise HIV-testimise ja -nõustamise teenuse pakkumine. Tervishoiuasutustes on küll testimine kasvanud, kuid arenguruumi omajagu.

HIVi testimine ning seeläbi nakatunute varane avastamine ja ravile suunamine on HIVi ennetuse üks tähtsaim meetod. Esimene HIV-test (antikehade laboratoorne määramine) töötati välja ja võeti kasutusele 1985. aastal. Kuna HIV oli väga stigmatiseeritud ja kuni 1990. aastate keskpaigani suhteliselt kiirelt surmaga lõppev nakkus, hõlmasid HIVi testimise nõuded ranget vabatahtlikkust, konfidentsiaalsust ja patsiendilt eraldi kirjaliku nõusoleku võtmist. 2000. aastate alguseks oli olemas toimiv ravi ja HIV ei olnud enam surmaotsus. Nendes tuultes hakati HIVi järk-järgult käsitlema kui eluaegset kroonilist haigust. Muutus ka HIVi testimise paradigma (1). Paljudes riikides soovitatakse HIVi testimist teatud rahvastikurühmadele regulaarselt ja eraldi kirjalikku nõusolekut vajalikuks ei peeta. HIV-testi eelse ja järgse nõustamise nõuded piirduvad patsiendi suulise teavitamisega testimisest ning tulemusest lähtuvalt patsiendi nõustamisega.

Alternatiiviks tervishoiuasutustes testimisele pakutakse paljudes riikides testimist kogukonnapõhistes organisatsioonides. Viimastel aastatel on Euroopas ja ka mujal järjest enam päevakorral mitte-tervishoiutöötajate poolt pakutav HIVi testimine (lay-provider testing), ise proovimaterjali võtmine ja laborisse saatmine (self-sampling) ning kodutestimine (self-testing). Niisuguse lähenemise eesmärgiks on teha HIV-testi tegemine võimalikult mugavaks ning jõuda suurema HIVi-riskiga ja sotsiaalselt haavatavamate inimesteni. Kodutestid on juba Eesti turule jõudnud. Lisaks on meie tervishoiukorraldusest lähtuvalt võimalik HIVi testimine kogukonnapõhistes organisatsioonides koostöös tervishoiuasutustega, kes pakuvad anonüümset HIVi nõustamist ja testimist.

Anonüümse HIVi nõustamise ja testimise korraldus

HIVi testimisega alustati Eestis 1987. aastal. Esimesed nn anonüümsed AIDSi nõustamis- ja testimiskabinetid avati 1988. aastal. Aastaid koordineeris kabinettide tööd tervisekaitseinspektsiooni (praegune terviseamet) alluvuses töötanud riiklik AIDSi ennetuskeskus ning aastast 2003 teeb seda Tervise Arengu Instituut (2). Testimas võivad käia kõik Eestis elavad või ajutiselt viibivad isikud, kes on vähemalt 16aastased. Nooremad peavad käima koos vanema või hooldajaga. Nõustamine ja testimine on kõigile tasuta ning ei sõltu haigekassa kindlustuse olemasolust. Patsientidel on soovi korral võimalus lasta end uurida ka B- ja C-hepatiidi markerite (HCV-antikehad, HBsAg) suhtes. Lisaks korraldavad kabinetid testimist narkootikume süstivatele inimestele suunatud kahjude vähendamise keskustes ehk nn süstlavahetuskeskustes, avalikel üritustel (messid, festivalid), ööklubides, koolides, töökohtades, hooldekodudes ja mujal.

2017. aastal pakkus anonüümset ja vabatahtlikku HIVi nõustamist ning testimist kaheksa tervishoiuasutust üheksas linnas (Tallinn, Tartu, Narva, Puru, Pärnu, Paide, Rakvere, Tamsalu, Kunda) – kokku 13 asukohas (3). Nõustamiskabinettide külastajatele tehakse HIV-test kas veeniverest (ELISA meetod) või sõrmeotsaverest (kiirtest). Test valitakse vastavalt patsiendi eelistusele, aga ka nõustaja soovitusele (eelkõige aknaperioodi arvesse võttes). Kiirtestid võeti esmakordselt kasutusele aastal 2009. Viimastel aastatel on umbes pooled testid olnud kiirtestid (2, 4, 5). Väljasõitudel kasutatakse eranditult kiirteste.

Kõik esmaselt HIV-positiivseks osutunud analüüsid saadetakse kinnitavaks diagnostikaks edasi referentslaborisse. Selleks peab patsient avaldama oma isikuandmed (selline töökorraldus kehtib aastast 2009). Kui patsient ei ole sellega nõus, saab ta teada vaid kinnitamata analüüsi tulemuse. Väljasõitudel esmapositiivseks osutunud inimesed kutsutakse statsionaarsesse kabinetti kordusanalüüse andma (või suunatakse lähimale infektsionistile või perearstile).

Ülevaade patsientidest ja uutest HIVi juhtudest

Aastas testitakse kabinettides 10–11 tuhat inimest (2017. aastal 9946) (2, 4, 5). Kuna esmase HIV-analüüsi tegemine on anonüümne, ei ole võimalik hinnata korduvtestijate osakaalu. Kõikide nõustamiskabinettide külastajate kohta kogutakse anamneesi võtmise käigus nende sotsiaaldemograafilised andmed ning info HIV-testimise põhjuste ja HIVi nakatumisega seotud riskikäitumise kohta. Testimise põhjuste ja riskikäitumise andmed on eelkõige kabinettide külastajate kohta, kuna väljasõitudel on töökorraldusest lähtuvalt neid keerukam koguda.

Kõige enam testijaid on Tallinnas – AS Lääne-Tallinna Keskhaigla Merimetsa nakkuskeskuses ja Synlab Eesti OÜ verevõtukohtades (mõlemas u 2000 testijat aastas). Narva Haiglas testitakse 1300, Tartu Ülikooli Kliinikumis 800 ja Ida-Viru Keskhaiglas 500 patsiendi ringis aastas. Väljasõitudel testitakse 2500–3000 patsienti aastas (2, 4, 5).

Veidi enam kui pooled testijatest on mehed ja umbes pooled on vanuses 20–34 eluaastat (2017. aastal vastavalt 58% ja 54%). Valdaval enamikul patsientidest on testima mineku peamiseks põhjuseks olnud kaitsmata seksuaalvahekord (2017. aastal 50% meestest ja 42% naistest) (3, 6).  Oluliselt vähem on neid, kes läksid testima lihtsalt enesekontrolliks või arsti soovitusel (vastavalt 27% ja 5%). Narkootikumide süstimise tõttu tuli testima 33 inimest. Teise mehega seksuaalvahekorras olnud mehi oli testijate seas 21.

Uusi HIVi juhte on viimasel neljal aastal avastatud 30–60 ringis (2017. aastal 39). Oma nime keeldub avaldamast kümmekond inimest aastas. Nii nagu kogu Eestis tervikuna, avastatakse ka kabinettides valdav enamik uusi HIVi juhte Tallinnas ja Ida-Virumaal (2017. aastal 90%) ning suurem osa neist on mehed  (2–6). Uute HIVi juhtude seas on viimasel neljal aastal narkootikumide süstijate osakaal olnud viiendik kuni kolmandik (2017. aastal 18%). Suurem osa on enda hinnangul nakatunud heteroseksuaalsel teel. Meestega seksivate meeste seas diagnoositud HIVi juhte on olnud nõustamiskabinettides üksikuid: 2014. aastal kaks, 2015. aastal neli, 2016. aastal kolm, 2017. aastal aga mitte ühtegi (3, 6).

2017. aastal olid nii HIVi kui ka HCV markerid samaaegselt positiivsed kolmandikul (n = 6) uutest HIVi juhtudest, neist vaid üks ütles, et on narkootikume süstinud. Kuna HCV levib eelkõige ja HIVist tõhusamalt verega, võib siit eeldada, et mingi osa HIVi nakatunuid ei avalda kohe seda, kas nad on kunagi narkootikume süstinud (3, 6).

Kabinettide roll HIVi testimises ja HIVi nakatunute avastamisel

Kõigist uutest HIVi juhtudest Eestis on viimasel neljal aastal kabinettides avastatud 20–25% (2, 4, 5). Eestis tehakse aastas u 200 000 HIV-testi, millest anonüümsete kabinettide testid moodustavad 5–6%. Positiivsuse määr (uute HIVi juhtude osakaal kõigist testitutest) Eesti tervishoius on 0,1%, anonüümsetes kabinettides 0,5% (7). Uuringud HIVi riskirühmade seas on näidanud, et anonüümsed kabinetid on sagedaseks HIVi testimise kohaks. Nii selgus Eesti meestega seksivate meeste uuringust, et 56% olid viimasel korral HIV-testi teinud anonüümses kabinetis või väliüritusel (8). Kohtla-Järve narkootikume süstivate inimeste seas oli see osakaal 24% (9) ning Tallinna, Tartu ja Jõhvi prostitutsiooni kaasatud naiste seas 16% (10).

Kokkuvõtteks

Anonüümsete kabinettide roll HIVi nakatunute avastamisel Eestis on olnud märkimisväärne, sealhulgas ka haavatavate rahvastikurühmadeni jõudmine. Uues riiklikus HIVi tegevuskavas aastateks 2017–2025 on prioriteetseteks meetmeteks HIVi testimisel endiselt anonüümse ja vabatahtliku HIVi testimise ja nõustamise ning kogukonnapõhise testimis- ja -nõustamisteenuse pakkumine (11). Tervishoiuasutustes on küll testimine sagenenud, kuid arenguruumi on omajagu (12, 13). Kuniks riiklike HIVi testimise soovituste rakendamine piisavale tasemele jõuab, jäävad anonüümsed kabinetid oluliseks alternatiiviks, kuhu igaüks võib testi tegemiseks julgesti pöörduda.