Pleuraefusioon – sümptomid, põhjused, diagnostika ja ravi

Pleura on kahekihiline organ, mis katab kopsu. Sisemine ehk vistseraalne kiht koosneb ühest mesoteliaalrakkude kihist ja sidekoest ning on tihedalt kopsukoega seotud. Välimine ehk parietaalne kiht katab rindkereõõnt seestpoolt. Pleura parietaalne kiht on paksem, parema verevarustusega ja sisaldab ka sensoorseid närvilõpmeid, mis võimaldavad valutundlikkust. Pleura sisemise ja välimise kihi vahel moodustub suletud pleuraõõs. Pleuraõõnes on alati vähesel määral – 0,1–0,5 ml/kg – vedelikku, mis võimaldab pleura kihtidel üksteise suhtes sujuvalt liikuda. See liikumine on vajalik hingamisel, kui kopsud täituvad õhuga ja tühjenevad ning nende maht seetõttu muutub. Pleuraõõnes oleva vedeliku tootmine ja imendumine on pidev normaalne füsioloogiline protsess. See vedelik filtreeritakse hüdrostaatilise rõhuerinevuse tõttu parietaalse pleura veresoontest ja hiljem imendub see parietaalse pleura lümfiringesse. Erinevad patoloogilised seisundid võivad selle protsessi tasakaalust välja viia ja pleuraõõnde koguneb liigne vedelik, mida nimetataksegi pleuraefusiooniks. Pleuraefusiooni võib tekitada nii pleuravedeliku liigne tootmine, vähenenud imendumine kui ka mehaanilised protsessid: