Teadlikkus lühikese soole sündroomi kohta on vähene

Soolepuudulikkusel eristatakse kolme alatüüpi: kõige sagedamini esineb lühiajaline soolepuudulikkus, näiteks kõhukoopa kirurgilise trauma, sepsise ehk liigse süsteemse põletikureaktsiooni või ravimite koormuse foonil tekkinud peensoole talitlushäire, mis on enamasti seotud sooletegevuse ajutise seiskumisega, mistõttu ei saa patsient suu kaudu süüa või ei talu soole kaudu toitmist. See laheneb tavaliselt haiglaravi ajal ja inimene vajab veenisisest toitmisravi lühiajaliselt. 2. ja 3. tüüpi soolepuudulikkuse korral on tegemist pikemaajalise probleemiga – erinevatel põhjustel võib tekkida soole motoorne häire või lühikese soole sündroom, mille korral vajab patsient sageli kombineeritud ravi: pikaajalist veenisisest ehk parenteraalset toitmist, korduvaid antibiootikumikuure, mitmeid radioloogilisi uuringuid, kirurgilisi sekkumisi, stoomi- ja haavahooldust ning muid toetusravi meetodeid. Nii 2. kui ka 3. tüüpi soolepuudulikkusega patsiendid vajavad pikaajalist haiglaravi, keskmiselt 3–6 kuud, kuid saavad oma tavapärasesse ellu tagasi pöörduda, kui põletik ja kaasuvad haigused on kontrolli alla saadud ning inimene ise või tema lähedased on võimelised ära õppima veenisiseseks toitmiseks vajalikud protseduurid, sh toitelahuste segamise ja manustamise otse vereringesse ning selleks spetsiaalselt rajatud veenitee hoolduse.