Koduõde Irina Jelagina selgitab, et integreeritud teenus haavaravis tähendab erinevate tervishoiuteenuste ühendamist – näiteks pereõe, koduõe, kirurgi, nahaarsti ning järelravi koostööd, et tagada patsiendi paranemine ja osutava teenuse ühtlane kvaliteet, järjepidevus ning tõenduspõhisus.
Jelagina toob oma ettekandes ka näiteid headest eeskujudest integreeritud haavaravis erinevate osapoolte koostöös. Näitena kirjeldab ta, kuidas perearst või pereõde saab teha esmase ülevaatuse ja visiidi ning suunata patsiendi koduõendusteenusele, kus tegeletakse sidumise, jälgimise ning nõustamise ja toetamisega kuni haigla etapini. Perearst saab teha Doppleri ultraheli ning lisauuringud ning suunata patsiendi eriarstile, näiteks veresoonte- või plastikakirurgi vastuvõtule, kes teeb edasised analüüsid ja uuringud ning koostab raviplaani (näiteks tehakse nahaplastika). Pärast nahaplastikat ning viibimist kirurgiakliinikus (maksimaalselt 5-7 päeva) viiakse patsient üle järelravi õendushoolduse osakonda, kus viibib maksimaalselt 21 päeva. Vajadusel saab jätkata koduõendusteenust, sidumisega jätkatakse kuni paranemiseni, millele võib lisanduda koduhooldus. Seejärel jõuab info patsiendi paranemisest ideaalis perearsti meeskonnani tagasi.
Suuremate valupunktidena toob Jelagina välja ebapiisava koostöö, näiteks pereõe/perearsti ning koduõdede või hoolekande- ja sotsiaaltöötaja vahel. Samuti pole sageli piisavalt infot patsiendi kohta. Nii pereõdede ja perearstide kui ka teiste tervishoiutöötajate teadlikkus haavaravi osas pole sageli piisav, eriti, mis puudutab tõenduspõhisust ning sageli jääb vajaka ka suhtlemisoskustest. Lisaks tekitavad muret üldised probleemid tervishoius: pikad eriarsti järjekorrad, patsiendi jooksutamine ning tervishoiuteenuste järjepidevuse puudumine.
Lähemalt on võimalik terviklikust haavaravist ülevaade saada 16. mail toimuval konverentsil. Lisainfo siit.
