Liialt kontrolliv käitumine 28.10.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.
Olen noor naine, elan varsti nüüd juba 6 aastat püsiva elukaaslasega, meil on 2 väikest last.
Probleem seisneb selles, et juba varajases meie suhte alguses olin ma väga armukade (mees töötas sel ajal välismaal), mõtlesin igasuguseid lugusid välja, et teda armukadedaks muuta ja on komme tühjast-tähjast tüli üles keerutada. Nüüd, peale esimese lapse sündi töötab mees Eestis. Lugusid ma enam välja ei mõtle ja tunnistasin mehele ka kunagi üles, et tahtsin teda lihtsalt armukadedaks muuta. Armukade olen ma siiani väga ja tüli keerutan samuti üles nii kui miski ei meeldi. Näiteks, kui suhtleb oma klientidega(nais) ja kui noh, hääletoon pole selline nagu mulle meeldiks, siis eeldan kohe et äkki tal on temaga midagi-süüdistan. Kontrollin ta telefoni, e-maile jms kus ta suhtleb. Mul on kõige selle pärast nii häbi ja ma tunnen nüüd lõpuks, et see pole normaalne ja vajan abi. Mees arvab, et mul on probleem enesehinnangus. Võimalik, kuna kurdan tihti, et olen siit paks ja see viga ja teine viga. Sest igas kenas naises, kes kuskil on, näen ma kohe konkurentsi ja et just minu mees jubedalt tahaks seda naist. Tülitseme mehega nende asjade pärast kogu aeg. Vahel ma saan aru, et see on väga vastik, üritan end tagasi hoida mõnda aega, aga mitte kauaks. Möödub võib-olla nädal ja hakkan jälle nokkima mehe kallal. Hetkel viibin väiksema lapsega kodus ja seega on ka selline rutiinis elu. Pole rutiini vastu midagi, aga vahel tunnen, et see kõik nagu lämmatab-tahaks ära. Sõbrannasid ei ole-suhtlen vähe. Peale laste saamist, kes on ära kolinud välismaale või lihtsalt keegi ei tee kellestki välja, pole aega, kõigil omad tegemised.
Põhimõtteliselt ongi mu elu siis nii, et kontrollin kogu aeg meest, miks ta ühes või teises kohas käib, kellega suhtleb(naisterahvad just) ja eeldan kogu aeg, et ta petab mind või et tal on keegi teine. Iga päev nii pole, aga ikkagi noh tihedalt. Mees kinnitab kogu aeg, et ta ei peta ja ei jäta mind.
Ta on mulle mõned korrad valetanud teatud asju, mis hiljem välja tulnud, kas siis kogemata või on ta ise rääkinud. Tunnen, et ma ei usalda teda.
Mida te soovitate? Mehega mõtlesime, et pean psühholoogi juurde minema, kuid mõtlesin enne kuskil seda kõike kirjutada ja arvamust saada asjast. Kuidas ennast muuta? Mida teha? See postiivselt mõtlemine nagu lihtsalt ei aita.
Alles hiljuti pakkusin välja, et läheksime lahku, kuid siis hakkaski mees rääkima, et ei, ma pean abi saama, see ei ole normaalne ja ma hakkan järjest enam mõtlema, et pole tõesti, kuid tunnistada ei taha väga, et ma eksin ja et just minul on midagi viga. Ta ütleb, et armastab mind ja seda ei saa niisama jätta, muidu on tõesti lahkuminek.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tegelemine-mängimine lastega on rahustav, enesehinnangut kergitav.
Õhtul koos abikaasaga jalutamas käia, soovitav koos lastega või ilma (kui mõni esivanem appi tuleb lapsi vaatama. Kinno, teatrise või muul moel kodust välja.
Mõni võimlemisrühm on tore - painutab keha ja saab veidi suhelda.
Korralik puhkus rahustab, teeb enesekindlamaks.
NB Teie peres on kaks last, paljudel ei ole. Mees kodumaal ja kodune, paljudel pole meest ei võõrsil, ei kodus.
"Ainult mnd, ainult mind sa armastad"... selline peab olema mantra, veendumus ja usk. Puhas kodu, Mona-Linda naeratus, abikaasa mõnus toitmine (näeb, et koju oodatakse) - armastus käib parasjagu ka kõhu kaudu, leelotamise asemel tema ja tema laste heatujuline kiitmine.
Sellest alustada!
Nautige olemasolevat ÕNNE, seda on ju kohutavalt palju!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?