Igal aastal diagnoositakse maailmas 493 000 emakakaelavähi esmasjuhtu ning sureb 271 000 naist. Eestis diagnoositakse aastas143-190 esmast emakakaela- vähki ning haigusesse sureb 70 naist. Ligikaudu 2000 naist elab Eestis emakakaelavähi diagnoosiga.

Keskmine emakakaelavähi haigete 5 aasta elulemus on Euroopas 62,1% , Eestis 53,20%. Elulemust tõstab oluliselt vähi avastamine võimalikult varajases staadiumis: 5 aasta elulemus 0 staadiumi puhul on ligi 100%, I staadiumi puhul ligi 80%, II staadiumi puhul ligi 60%, III staadiumi puhul ligi 30%, IV staadiumi puhul ligi 10%.

Praegu on haigestumise kõrgpunkt Eesti naistel vanuses 30-54. Emakakaelavähk põhjustab vähkidest enim kaotatud  individuaalseid eluaastaid - 25,9 aastat.

 

Emakakaelavähk on ainus vähk, mida võib suurel määral ära hoida enne vähi invasiooni prekantseroose õigeaegselt diagnoosides ja ravides. Periood prekantserossete seisundite tekkest kuni vähi kujunemiseni kestab 10-15 aastat.

. 99,7% emakakaelavähkidest on otseselt seotud eelneva infitseerumisega ühe või mitme onkogeense papilloomiviirusega. Praktiliselt kõiki haigestumisi oleks võimalik primaarselt ennetada (vaktsineerimine HPV vastu enne seksuaaldebüüti), õigel ajal avastada (emakakaelavähi sõeluuring) ning ravida.

 

 

Emakakaelavähi ja prekantserooside avastamiseks kasutatakse PAP-testi. PAP-testi spetsiifilisus on üle 90% ja sensitiivsus jääb 50-80 % vahele, mujal maailmas juba laialdaselt kasutust leidval liquid-based cytology sensitiivsus on 85%.

 

Soovitused, millises vanuses alustada ja lõpetada ning millise intervalliga võtta PAP-testi, varieeruvad erinevate riikide ja professionaalsete organisatsioonide vahel.

 

Eesti Naistearstide Seltsi poolt 2007. aastal kinnitatud juhis „Emakakaela vähieelsete seisundite diagnoosimine, jälgimine ja ravi“  soovitab PAP-testi teha alates 20ndast eluaastast neil, kes on olnud seksuaalvahekorras. Esmalt teha aastase intervalliga kaks testi, kui on korras, tuleks skriinimist jätkata 2 aastase vahega kuni 69nda eluaastani. 67-aastaseid või vanemaid naisi, kes kunagi varem ei ole teinud PAP-testi, tuleks skriinida 2 korda 6 kuulise vahega ja kui mõlemad analüüsid on korras võib skriinimise lõpetada. Kui naine ei ole teinud PAP-testi viimase 5 aasta jooksul, tuleks temalt võtta üheaastase vahega kaks analüüsi. Juhul, kui mõlemad on korras, võib üle minna kaheaastasele intervallile.

 

Eesti Haigekassa emakakaelavähi sõeluuringu sihtrühmaks on 30-59 aastased naised ja PAP-testi intervall on 5 aastat. Intervall määratleti sõeluuringu algusaastatel kompromissina piiratud eelarve võimaluste ja sõeluuringu ulatusliku sihtrühma vahel. 

 

Maades, kus puudub organiseeritud sõeluuring ning toimub vaid nn. spontaanne skriining, ei ole emakakaelavähi avastamine üldse vähenenud või on vaid pisut, võrreldes 1960. aastate tasemega. See on tingitud sellest, et uuritud on vaid elanikkonna väikest osa; sageli jäävad välja just riskirühmad. 50%-l emakakakaelavähi patsientidest ei ole PAP-testi kunagi tehtud, või on viimati tehtud rohkem kui 10 aastat tagasi.

Üks paremaid näiteid edukalt rakendunud sõeluuringute programmist on Soome, kus pea kõik 30-60 aasta vanused naised kutsutakse skriiningule iga 5 aasta järel. Standarditud haigestumuskordaja 100 000 naise kohta 1960-ndatel aastatel oli 15,4 ja peale emakakaelavähi  üleriigilise skriiningu rakendamist 1991. aastal 2,7. Emakakaelavähi suremus 1960-ndatel aastatel oli 6,6 ja 1991 aastal 1,4 100 000 naise kohta.

 

Analoogilist trendi saab kirjeldada ka Suurbritannias: emakakaelavähi haigestumus Inglismaal ja Walesis on aastatel 1988-1997 langenud 42%.

 

Emakakaelavähi standarditud haigestumuskordaja Eestis 100 000 inimese kohta 2000. aastal oli 15,5. Samal tasemel on see püsinud 1970. aastast.

Emakakaelavähi avastamiseks teostatakse Eestis massiliselt rutiinseid tsütoloogilisi uuringuid günekoloogiliste läbivaatuste raames, ent sellele vaatamata ei ole emakakaelavähi esinemissagedus viimase 25 aasta jooksul langenud.

Vähesed naised teavad, milleks sisuliselt on vajalik regulaarne naistearsti külastus ja hoopis haruldane on naine, kes teab, mida PAP-test endast kujutab. Nii nagu hariliku eesti inimese nägemus antihüpertensiivsest ravist kõlab „need väiksed kollased tabletid, mida arst käsin mul igapäev süüa,“ on tema suhe ka emakakaelavähi ennetusse: „Mulle tuli kiri koju, et ma pean arstile tulema mingit analüüsi andma“. Aastakümneid sõeluuringutega harjunud heaoluühiskonna inimene oskab täpselt kirjeldada PAP-testi olemust, metoodikat ja eesmärki sama moodi, nagu ta une pealt mõistab nimetada vererõhuravimite toimeained, doosid ja annustamise.

 

Paraku on sõeluuring efektiivne ainult siis, kui elanikkonna hõlmatus on üle 75%, uuring on rahvastikupõhine ja kõik programmi etapid on hästi organiseeritud. Selleks on aga vaja parandada nii elanikkonna kui meditsiinitöötajate teadlikkust.

 

 

Eesti emakakaelavähi sõeluuringukaugeesmärgiks on  määratletud emakakaelavähi haigestumise vähenemine 10% aastaks 2010, lähieesmärgiks on sihtrühma (30-59 aastased naised) skriininguga hõlmatus aastaks 2010 50%, ning skriininguga avastatud vähieelsete seisundite ja algstaadiumis emakakaela vähkide osakaal on 75% avastatud patoloogiatest.

·        2003. aastal algatati emakakaelavähi varajase avastamise pilootprojekt: posti teel saadeti kutse juhuvalimi teel saadud 12960-le 30-40 aastatele naistele. Kutsele reageeris 21,7% kutsututest.

·        2006. aastal algas populatsioonipõhine sõelumine.

·        2007. aastal läbis EHK andmeil kutsututest PAP uuringu 32% naistest, 2008.aastal juba 49%.  (3 aasta hõlmatus 2007 41% ja 2008 57%). Suur osa naistest (~40%) eelistab teha uuringu oma günekoloogi juures.

 

Sõeluuringul avastati vähk või vähieelne seisund ligikaudu 6% osalenud naistest, kellest omakorda iga kümnes vajas kohest ravi.

 

 

Kuigi sõeluuringuga hõlmatakse igal aastal järjest rohkem naisi sihtgrupist, on osalemine uuringus siiski veel vähene. Arenenud riikides on uuringutes osalemise määr üle 70%. Samas oleks 2008. aastal EHK poolt läbi viidud küsitluse põhjal valmidus osaleda vähemalt 90% naistest. Millises etapis tekivad käärid minnatahtmise ja minemise vahele?

Jätkuvalt suur on oportunistliku skriiningu osakaal: aastas tehakse sõeluuringu väliselt ca 140 000 PAP-testi, sõeluuringu raames tehti 2007. aastal vaid 10% kõigist tsütoloogilistest rutiinuuringutest. Oportunistlik sõeluuring ei langeta emakakaelavähi haigestumust ja suremust, vaid suurendab sotsiaalset ebavõrdsust ning raiskab raha ja inimressurssi.

Ka puudub Eestis ühtne sõeluuringute register– organisatsioon, mis koordineeriks ja juhiks kogu tööd.

 

Alates 2006. aastast kehtib perearstide kvaliteediboonuse süsteem, mis hõlmab ka kaasalöömist emakakaelavähi ennetuses.

Varasematel aastatel oli kvaliteediboonus otseselt seotud sellega, kui suurt osa EHK poolt kutsutud oma nimistu naistest suutis perearst mõjutada ennetusprogrammis osalema. Esialgsed ootused, et perearst suudab mõjutada 70% oma nimistu sõeluuringule kutsutud naistest ka reaalselt selles osalema, osutusid siiski tegelikkusega mittesobivaks ning perearstid pidasid vajalikuks taandada ennast soovitajaks, kes saab igal aastal oma nimistu kutsutute nimekirja ning tuletab aasta jooksul meelde naistele nende võimalust emakakaelavähi ennetuse programmis osaleda.

Alates 2008. aastast on PAP-testi võtmine kvaliteediboonuses eripädevuse osa – seega võib perearst soovi korral oma nimistute sõeluuringusse kutsutud naiste PAP-testid ise võtta. Siiski peab mainima, et siiani ei ole PAP-testide võtmine perearstide seas kuigivõrd populaarne - EHK andmeil tegeles 2008. aastal mingilgi määral günekoloogilise tööga 67 perearsti 803-st (8,3%),  kellest vaid 20 sooritasid üle kümne günekoloogilise protseduuri aastas. Günekoloogiahuviliste perearstide proportsioon ei ole viimase viie aasta vältel oluliselt muutunud (6,9%  2003. aastal, EHK Harju osakonna andmed).

 

 

1973 patsiendiga soolopraksis, 56,7% naisi, neist 834 vanuses 20-65 aastat.

Aastas teeme ca 80 PAP- testi,  millest on olnud 6, 3% düsplastilisi leide. Õnneks on siiani halvimateks tulemusteks jäänud: 3 CIN I, LSIL, 1 ASCUS HSIL.

 

1. Perearstid moodustavad geograafiliselt ja ajaliselt ligipääsetava ning hästikättesaadava võrgustiku. Keskmine kodanik külastab oma perearsti 3,6 korda aastas ning perearst näeb ühe aasta jooksul 70% oma nimistu patsientidest.

 

2. Perearsti suhe patsientidega on isiklik, lähedane ja järjepidev. Tal on võimalik mõjutada oma nimistu patsientide terviseteadlikkust ja – käitumist juba varajasest lapsepõlvest alates.

 

3. Kõik perearstid – nii residentuuri kui ka täienduskursuste läbinud – on läbinud günekoloogia-alase väljaõppe ning mitmed koolitusprogrammid võimaldavad ennast sel alal spetsialistide käe all pidevalt täiendada.

 

4. PAP-testi võtmine on tehniliselt lihtne ning ei eelda kalli lisavarustuse olemasolu, kogu vajalik varustus on perearstitarvikute olemasolevas nimekirjas. Eestis on harjutud spetsiaalsete günekoloogiliste toolidega, kuid praktiliselt on asi lahendatav ka multifunktsionaalse läbivaatuslauaga või tavalauale juurdeinstalleeritavate “jalustega”. Inglismaal ja Austraalias näiteks tehakse esmatasandi günekoloogilist läbivaatust täiesti harilikul mittereguleeritaval läbivaatuskušetil.

 

Arvestades eeltoodut on perearst ideaalne võtmeisik naise ja sõeluuringuprogrammi vahel nii vahendaja kui ka täideviijana. Seega loodan, et tulevikus on tervishoiusüsteem võimeline perearstides peituvat ennetuspotentsiaali paremini esile tooma.

Kolleegi e-mail: *
Sinu nimi:
Sinu e-mail:*
Teade: