Põhja-Eesti Regionaalhaiglas hakati rinna kohest taastamist tegema 2008. aasta mais. PERH-i kirurgiakliiniku üldkirurg Siim Simmo on mastektoomiaga samas etapis taastanud rinna 25 naisele.

 

Operatsioon on keerukas ja ajamahukas, nõuab kirurgilt väga spetsiifilisi oskusi ja palju kannatlikkust – rinna taastamiseks kulub terve opitoa päev. Põhilised piirangud seabki operatsiooni pikkus ja operatsioonitubade vähesus.

„Päris üksinda on seda keerulist operatsiooni võimatu teha, mulle on abiks dr Agne Tšerenkova. Suurtes haiglates töötab suur plastikakirurgide tiim, aga meie peame kahekesi otsustama ja hakkama saama, seepärast on ka meie kandepind suhteliselt nõrk,” räägib dr Simmo. „Alati võib ju midagi juhtuda – tuleb olla pidevas väljakutsevalmiduses. Üle ühe niisuguse operatsiooni nädalas me tavaliselt ei tee, selline tava on reeglina ka mujal keskustes maailmas.”

 

 

Haigekassa ei ole meile piiranguid seadnud. Põhimõtteliselt kuulub rinna taastamine rinnavähikirurgia ravijuhisesse, aga meil neid juhiseid ei ole. Mujal maailmas on rinnavähi ravi lõppenud siis, kui rind on taastatud.

Eesti Haigekassa hinnakirjas on väga vähe rinnaoperatsioone – kui Euroopa Liidus on vastavaid koode üle 70, siis meil ainult 5-6. Ainuüksi see näitab Eesti mahajäämust rinna onkoloogilises kirurgias.

Majanduslanguse tingimustes on mõistetav, et haigekassa ei soovi  maksta rinnaproteesi eest, mida võib rinnataastamisel vaja minna. Protees, mida Hiiul kasutatakse maksab patsiendile hetkel 10 500 krooni. Kuigi meie kasutame neid rinna taastamisel suhteliselt vähe, ehk umbes igal viiendal haigel. Püüame taastada oma kudedega nii palju kui võimalik.

Meil on olemas proteesipank, kust saame siis sobiva valida. Kasutame selliseid proteese, mida saab panna ka naha alla, aga see ei jää alati esteetiliselt kena. Proteesi peaks ikka millegagi katma – kas siis rinnalihasega või mujalt võetud naha-lihaslapiga. Kui võtame seljalt või kõhult naha-lihaslapi ja sellest ei piisa, siis paneme sinna proteesi alla, et rinnale volüümi juurde anda.

Mõnikord selgub alles lõikuse ajal, kas proteesi on vaja või mitte. See eeldaks et patsiendiga on eelnevalt rahast räägitud. Paljud ütlevad kohe, et neil pole voimalik sellist summat maksta ja tunnevad seejärel ennast halvasti.Sellepärast püüamegi proteesi nii vähe kasutada kui võimalik. Vähihaigel inimesel on niigi suur mure, ja hakata veel mingist rahast rääkima, on minu meelest ebaeetiline ja tobe.Tegelikult ei oleks see kulu haigekassale üldse mitte suur. Kaks aastat järjest oleme haigekassale taotlusi teinud, aga seni tulemusteta. Olen neid taotlusi kirjutanud oma vabast ajast ja n-ö iseenese tarkusest. Kõige lihtsam ja kõige odavam oleks ju rindu üldse mitte taastada, teha mastektoomia ja kõik. Ainukene, kellele see ei sobi, on patsient. Hinnakirja tuleks lisada vähemalt umbes 20 rinnalõikust. Nende taotluste kirjutamiseks peaks aga eraldi inimese tööle võtma.

Kui me juba oleme Euroopa Liidus, siis peaks ka rinna taastusoperatsioonid nende normatiividega vastavusse viima. Praegu liigitub Eesti Ida-Euroopasse – rinnavähikirurgias ei ole me seni midagi väga kaasaegset teinud. Nüüd juba võime ühtteist kaasa rääkida. Selliseid inimesi, kes oleksid huvitataud rinna taastamisest ja rinna onkoplastilisest kirurgiast on Eestis vähe. Rinna taastusoperatsioonid kuuluvad reeglina 10. gruppi, mis on lõikuste kõrgeim tase. Selle ajaga, kui meie eemaldame ja kohe taastame  rinna, saab teha kaks keskmist südameoperatsiooni. Rinna taastamine nõuab kirurgilt palju oskusi ja kannatlikkust, ka tahtmist. Need taastused, mida meie teeme, on alles esimene etapp. Tasemelt on meil veel palju edasi liikuda. Aga sinna ei saa hüpata ühe korraga. Lääne-Euroopa tasemeni, ka Soomeni on meil veel tükk maad minna –  arenguruumi on tohutult.

Arvan, et Eestis peaks igal naisel olema võimalus lasta rind taastada. Kui inimene ise tahab olla ilma rinnata, siis ei ole selle taastamine muidugi kohustuslik, aga niisugune võimalus peaks olema.

 

 

Rääkisin just üks päev dr Peep Preega ja tema mäletab, et see võis olla 1993. aastal Mõnda aega taastas rindu dr Amjärv, kes elab ja töötab nüüd Soomes. Taastava kirurgia kliinikus teeb rinnataastusoperatsioone dr Vasar.

Hiiu Onkoloogiakeskus on hea koht rinnataastusega tegelemiseks, kuna patsiendid tulevad esmalt just sinna ja siis saame ka rinnataastuse kohe raviplaani lisada.

 

 

Kui kõik läheb hästi, siis 5-7 päeva. Taastumine sõltub rohkem põhihaigusest. Umbes kuu aega peaks haiguslehel olema. Sõltub ka sellest, kas tekib haavaprobleeme. Pinnad, mida me lõikame, on ju väga suured. Kui võtame lihaslapi, siis lammutame ikkagi koed lahti, seroomide teke on üsna tavaline. Neid käib haige pärast punkteerimas.

Tavaliselt vajab ka teine rind korrigeerivat lõikust. Kuna rinna taastusoperatsioon on nii mahukas, siis teist rinda korrigeeritakse hiljem. Rinnanibu tehakse samuti hiljem.

 

 

Kohese taastuse korral tehakse patsiendile pärast operatsiooni vajadusel kas keemia- või kiiritusravi. Aga hilistaastuse korral, kui haavaprobleeme ei ole, siis ei peagi kontrollis käima. Näitamas käiakse poole aasta või aasta tagant. Haavaprobleemide korral tuleb kliinikus sidumas käia. Haavade paranemine võtab aega ja nõuab inimeselt kannatust.

 

 

Selle operatsiooni pärast küll mitte. Teeme operatsiooni ajal madalmolekulaarset hepariini, et ei tekiks trombe. Põletiku korral määrame antibiootikume.

 

 

Inimestele on rinna taastusoperatsiooni tegelik maht üsna hoomamatu. Kui kasutame naha-lihaslappi, siis võtame ikkagi ühe tüki ära ja tõstame selle teise kohta – see on ju inimese lahti lammutamine ja uuesti teistmoodi kokkupanek.

Oleks hea, kui saaksime kasutada ekspanderproteese, siis ei peaks nii palju lammutama. Selleks on aga vaja, et haigekassa hinnakirjad meiega kohanduksid.

Koeekspander pannakse suure rinnalihase alla, kuhu süstitakse aeg-ajalt vedelikku juurde. Sellega tekitatakse uuele rinnale proteesi jaoks koht. Siis võetakse ekspander ära ja pannakse protees rinnalihase alla. On ka selliseid ekspanderproteese, millel on silikoon peal. Neid ei pea hiljem eemaldama.

Tegelikult saab rinda ka tuharast teha. Meie ei ole seda varianti seni kasutanud, aga plaanis on. Mida rohkem on meil erinevaid võimalusi, seda parema variandi saame konkreetsele haigele valida. Seepärast peaks meie ampluaa olema maksimaalselt lai.

Tihtilugu on meie patsiendid rohkem õnnelikud hilise kui kohese rinna taastusoperatsiooni üle. Inimene kujutab ette, et ta saab täpselt samasuguse rinna, nagu tal oli. Samas, kui on hästi taastatud rind, siis kõrvaltvaataja sellest aru ei saa.

 

 

Vaatame patsiendi üle ja siis otsustame. Kust võtta annab, sealt võtame.

 

 

Põhimõtteliselt küll. Tavaliselt on naistel kõhu peal ikka natukene rasva. Aga parem oleks kui kõhtu poleks varem lõigatud. Otsest vastunäidustust ei ole, aga võib-olla on eelmise operatsiooni käigus vigastatud veresooni ja me ei tea seda ette. Kõige parem oleks kasutada ainult kõhurasva, lihast üldse mitte. Aga selline lõikus eeldab väga kõrget taset. Meil seda hetkel ei ole.

 

 

Eestis on see number sama mis Soomes, ainult et Soomes on ta eurodes, Eestis aga kroonides. Kõik vahendid, mida kasutame, on tegelikult sama hinnaga. Palgavahe on umbes viiekordne. Minu arvates on Eestis kõik operatsioonid alarahastatud.

 

 

Ega väga suuri vastunäidustusi ei ole. Suitsetamine ja diabeet on kaks asja, mis kõige enam veresooni kahjustavad. Vanus ka, aga see on suhteline. Kui inimene ise on nooruslik ja ta on oma rinnast huvitatud, siis vanus ei ole takistus. 60-aastased patsiendid on küll rinna taastusoperatsiooniks soovi avaldanud. Kui meie poolt on operatsioon tehniliselt teostatav ja inimene ise seda tahab, siis miks mitte. Noorematele patsientidele pakume rinna kohest taastust. Turg on Eestis täiesti olemas. Ja järjekorrad ei ole meil sugugi pikad.

 

 

Olen lõpetanud üldkirurgia residentuuri, õppinud ja töötanud Soomes aastatel 2003 – 2007. Põhiliselt praktiseerisin kõhukirurgia vallas, aga siis tekkis huvi onkoloogilise rinnakirurgia vastu, eriti just onkoplastilise ja rekonstruktiivkirurgia vastu. Eestis oli selles osas seis väga nigel. Minu jaoks oli see uudne ja huvitav.

Mõnda aega õnnestus mul töötada Helsingi ülikooli haiglas, kus tutvusin prof. Karl von Smitteniga, kes on ka üks rinnataastuse rajaja Soomes. Tema tekitaski minus huvi. Plastikakirurgid, kellega ma Soomes kokku puutusin, on kõik väga sümpaatsed ja toetavad. Nad on huvitatud, et Eestil läheks hästi ja onkoplastiline ja rekonstruktiivkirurgia ka siin areneks.

 

 

Kui perearstil on rinnavähiga patsient, keda ootab ees rinnaoperatsioon, siis peaks teda toetama ja julgustama, kuna alati võib olla võimalus rind kas kohe või siis hiljem taastada, eriti oluline on see teave noorematele naistele, keda kahjuks on meie patsientide seas üha rohkem. Need, kellele oleme selle operatsiooni teinud, on ikka väga õnnelikud.

Rinna eemaldamine mõjub naise psüühikale väga rängalt. Rinna taastamist ei tohiks panna ühte patta ilukirurgiaga. Naise psüühikale on ikkagi ääretult oluline, et ta jääks oma välimusega rahule ka pärast ränka haigust.

Minu arvates on hea, et Eesti naised, kes soovivad rinda taastada ei pea sõitma piiri taha abi otsima, vaid saavad seda teha Eestis.

Kolleegi e-mail: *
Sinu nimi:
Sinu e-mail:*
Teade: