Vastused patsientidele

Sundmõtted

24.02.11 19:43

Tere!

Kui sundmõtted on saadud geneetiliselt, kas siis suur tõenöosus on, et neid ei saa rohtudega ära? Et rohtudega saab siis ainult leevendada? Kas see tähendaks, et ma peaks õppima sundmõtetega elama?
Käisin ka Psühhiaatri juures, andis esimesena mulle Ketipinori (see väsitas mind, võttis küll pinge ja ebamugavuse ära, aga sundmõtteid mitte.) Teisena ütles, et võiksin proovida võtta Anafranili 10 g (1-3 päevas), olen mõnda aega võtnud, aga midagi pole aidanud. Mulle tundub, et mu sundmõtete vastu pole midagi, sellepärast arvangi, et need geneetiliselt. Muidu elan Pärnus. Teen korralikult trenni ja alati õhtuti enne magama minekut teen Teie Palve meditatsiooni. Selles suhtes eluhoiakud on kõik head, aga ainult pähe ründavad liigsed (vastutahtmist) sundmõtted...

Ma lihtsalt ei tea, kas elangi ülejäänud elu nii? Teeks kõik, kui ainult teaks, kuidas saada neist lahti.

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Valdkond: Psühhiaatria

Nii antidepressante kui ka neuroleptikume (mis sobilikud antud häire korral) on mitmeid. Koos psühhiaatriga tuleb leida ÕIGE rohi ja õige annus. Rohu võtmisel peab enesetunne paremaks muutuma.
Palve kaks - tühjenemine. ("Va-ba-nen ...-st ja ---st mõttest, probleemist. Iga päevaga ikka paremini ja paremini"). See on üks jada-rada. Ja teiseks on mingi uus-oluline mõte domineerima panna.
Väike annus arstirohtu tuleb abiks!
Kõigil meil on geneetiliselt üheks või teiseks asjaks eelsoodumus ja seda me muuta ei saa. Rohu ja eriti harjutustega aga saame väga palju muuta. Sellega siis tegeledagi.
Need sundmõtted on kõrvaldatavad!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Ärevus ja paanika

24.02.11 18:39

Tere.

1,5 aastat tagasi tekkisid mul paanikahood. Tundub, nagu varem oleksin elanud kuskil vati sees, mitte siin maailmas. 1,5 aastat tagasi kaupluses olles oleks nagu miski mind üles äratanud ja ma tundsin paanilist hirmu. Tahtsin poest kiirest välja joosta. Läksin poest otse töö juurde tagasi. Süda tagus meeletult ja nutt oli kurgus. Kartsin, et hakkan hulluks minema. Paar päeva hiljem jäi mees haigeks ja siis mina. Olime ca 2 nädalat kogu aeg ninapidi koos. Üks päev aga pidi ta linna arsti juurde minema, mina aga ei tohtinud kaasa minna, sest pidin ennast ravima. Tundsin taas, et hakkan hulluks minema...süda tagus meeletult, peas käis ainult mõte, et ma ei taha üksi olla...õnneks ca 30 min. möödudes läks see üle. Kahjuks ei ole ma sellest foobiast siiani lahti saanud. 1.5 aastat ma pole üksi mitte kuskil käinud. Mind viiakse kodust otse tööle ja töö juurde koha ka järgi.
Nüüd, mil plaanime endale last saada ning paremaks toimetamiseks, peaksin ma ka autojuhiload tegema....pean ma foobiast vabanema.
Kas oskate nõu anda, et kuidas hakata harjutama nii, et enda närve ja südant säästa?

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Valdkond: Psühhiaatria

Antidepressant õiges annuses, harjutused, ideomotoorne trenn, Minu Palve-Meditatsioon. vt. varasemad soovitused või minu raamatust "Väljavalitu".
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Mirtazapin

23.02.11 13:12

Vabandan, kui nüüd see kiri tuli sada korda teile, sest mul internet jukerdas ja ma ei tea, kas kiri läks ära. Aga minu mure oli siis selline:

Tere. Kirjutasin Teile natuke aega tagasi. Viimane vastus oligi Teil mulle. Käisin eile psühhiaatri vastuvõtul ära ja tema kirjutas lisaks Coaxilile veel Mirtazapin activist. Mõtlesin, et ok, võtan, mis see ikka teeb. Aga, siis läks asi jubedaks. Kuna olen ka kunagi narkoosi saanud, siis võrdleks seda just selle tundega, et hakkaks nagu narkoosi jääma. Silmi lahti ei jõua hoida, aga keha on nagu üleval. Mõtlesin, et katsun maha rahuneda ja magan öö ära, küllap on hommikuks üle läinud. Kuid hommikul oli meeeletult raske ärgata ja siiamaani on selline tunne, et jään püstijalu magama. (kell on 13.00). Midagi teha ei jõua, isegi rääkida mitte ja tõepoolest on selline tunne, et jään kohe, kohe püstijalu magama. Magada mul praegu pole võimalik, sest olen kahe väikese lapsega üksinda kodus (päris raske juhus hetkel). Helistasin ka oma psühhiaatrile. Tema arvas, et see on normaalne ja ütles, et jätkaksin selle rohu võtmist. Kuna aga mul on nii kohutav olla, siis ma enam küll ei julge täna õhtul seda rohtu võtta. Siit ka küsimus, mida ma tegema peaks, et nö "kaineks saada" ja selle rohu mõju kaoks? Kaua see veel niiviisi kesta võiks? Või aitabki ainult magamine? (magama saan alles õhtul, peale 8).

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Valdkond: Psühhiaatria

Rohu annus liigselt suur!!!
Kaht rohtu korraga võttes ei oska ka inimene nende toimes selgust saada - alustada ühest rohust. Mirtazapini annust 2-3 või vajadusel isegi 4 korda vähendada. leida õige annus ja õige õhtune kellaaeg rohu võtmiseks. Enesetunne peab paranema, HEA olema, siis annus õige. Siis veel harjutused.
Vedelik ja kehaline tegevus aitab organismi puhastada.
Kõik saab korda!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Sõltuvus spordist

22.02.11 01:50

Tere!

Mul on selline mure...olen sportlane ja tahtsin küsida Teilt, et kui
tõsiseks peate säärast sõltuvust nagu nö sõltuvus spordist ja
treeningutest. Treenin väga aktiivselt, 6-7 korda nädalas 2-4h päevas,
ning treeningud koosnevad erialatrennidest ja üldfüüsilisest. Aastate
jooksul olen märganud seda, et kui jäävad vahele üksikud
treeningpäevad, siis tõuseb mul vererõhk, tekib nö väga ebameeldiv
närviline enesetunne, isegi kerget palaviku olen täheldanud...kui
trenn tehtud, oleks nagu mingi vajalik doos kätte saadud ja enesetunne
taas normaalne. Võimalik, et mu jutt kõlab imelikult ja vb pole
sellist haigust olemas, aga ikkagi....kui peaks näiteks kunagi
sporditegemisest mingil põhjusel (tervis jne...) loobuma, siis
millised võivad olla tagajärjed?...saan aru, et seda tuleks teha nö
järk-järgult, aga ikkagi on mul kerge hirm selle ees...Kas peaks siis
konsulteerima psühholoogiga vms? Igaljuhul olen väga tänulik iga
vastuse eest....saaks natukenegi selles valdkonnas selgust.

Lugupidamisega,

Patsient

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Valdkond: Psühhiaatria

Kui aeg võimaldab ja muu elu selle all ei kannata, siis OK. Mis spordiala? Mis muud tegemised-toimingud tööalaselt vajalikud?
Kui aega rohkem vaja ka muudeks toiminguteks, siis intensiivsusega annab seda korrigeerida.
Kui see sport ja sellega seonduv on häiriv, elu segav, siis vaja jutule tulla.
tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Peas tugev surve

21.02.11 18:03

Viimasel ajal tunnen peas nagu tugevat survet ja krampe. Esimest korda tundsin seda umbes 8 kuud tagasi. Siis oli see harv nähtus ja esines pärast alkoholi tarbimist. Järk-järgult on asi läinud hullemaks ja nüüdseks on sellest saanud igapäevane nähtus, et siis esineb täiesti tavalistel normaalsetel päevadel, aga pärast alkoholi tarbimist siiski tugevamalt. Hommikul tõusen - möödub tund ja see algab. Viimase nädala jooksul on asi läinud nii hulluks, et olen peaaegu kokku kukkunud. Peapööritus, tasakaaluhäired, iiveldus, surmahirm, miski nagu kriibiks pead, ei suuda millelegi keskenduda, enam ei suuda ka tööl olla. Põhimõtteliselt on elus olnud ka läbielamisi, 13 kuud tagas läks pere lõhki ja pärast seda tarvitasin päris palju alkoholi. Et kas need sümpnomid viitavad närviprobleemidele ja mis võiks aidata? Hetkel elus ainuke probleem ongi see tunne peas mis mind piinab. On see võimalik, et läbielatud negatiivsed elamused annavad siis nüüd tugevalt märku?

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Valdkond: Psühhiaatria

Alko-narko "laksudele" kindel ei. Vererõhu kontroll, silmade kontroll. Korralik unerežiim ja päevased relax-hetked. Mõnusad jalutuskäigud ja siit edasi kerge! trenn. Minu Palve - alul istudes ja kui seda hea teha, siis paari nädala pärast originaalis (püsti olles).
Xanaxi toime viitab psühhogeensele olemusele. Uneks soovitaksin Xanaxi asemel mingit muud rohtu -väike annus und soodustavat AD-d. Tegudele,
Jüri O.-M. Ennet

Tikid lapsel

21.02.11 14:41

7-aastasel poisil avaldusid tikid umbes kuu aega tagasi, ise ta nende esinemist ei mäleta (mälulünk). Küsib pärast üle, "kas ma tegin jälle nii?" Avaldub silmade, keele tõmblustes, ka silmaliigutustes. Konsulteerisin neuroloogi (mitte psühhiaatriga), diagnoos F950 (lapseeas alanud häire) ja raviks Lexotanil 3mg (broomasepaam). Kas broomasepaami ordineerimine oli/on põhjendatud (ärevushoogusid pole, käitumine ja õppeedukus on head/väga head?

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Valdkond: Psühhiaatria

vt eelmine vastus. Ravimitega ma ei liialdaks.
Lastepsühhiaater aitab!
Üldrahustav eluviis, kehaline edenemine-edendamine!
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Tikid lapsel

21.02.11 14:24

7-aastasel poisil avaldusid tikid umbes kuu aega tagasi, ise ta nende esinemist ei mäleta (mälulünk). Avaldub silmade, keele tõmblustes, ka silmaliigutustes. Konsulteerisin neuroloogi (mitte psühhiaatriga), diagnoos F950 (lapseeas alanud häire) ja raviks Lexotanil 3mg (broomasepaam).

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Valdkond: Psühhiaatria

Tikid (tahtmatud, korduvad, ebarütmilised motoorsed liigutused või häälitsuslikud häired) võivad lühiaegsed või kestvamad olla. Neid peab eristama mõne muu häire sterotüüpsetest liigutustest või mõne ravimi kõrvaltoimest tingitud häiretest.
Koostöö psühhiaatriga, lastepsühhiaatriga.
Kuidas laps nii suurt rohuannust talub???
Üldine rahulik õhkkond ja mõõdukas kehaline tegevus on kasuks. Korralik puhkus (unes neid ei esine) on kasuks.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Krooniline depressioon?

21.02.11 12:29

Tere. Olen ma hull, egomaniakk või on mul krooniline depressioon?
Olen olnud hooti juba aastaid kergesti ärrituv ( alates esimesest abielust...mingi moment). Ja need hullusehood on aeg-ajalt ka mind külastanud. Siiani olen ise saanud hakkama, aga nüüd tunnen, et olukord läheb üha hullemaks. Nagu lumepall.
Olen teist korda abielus. Esimene abielu kestis 16 aastat. Lahku läksime seetõttu, et mehel käisid ka hood- alkoholilembus ja kätega rääkimine.
Lõpuks taipasin, et sellist elu ma enam ei ela. See on elu raiskamine. Lahutus oli raske ning kaasnes palju probleeme- lapsed, ühisvarajagamine, mehepoolne kättemaks, tagakiusamine, hirmutamine jne. Nagu ma eelpool juba mainisin, et käisid ka siis mul teatud "hood", aga harva. Tekkis masendus, kaaluprobleemid, suhelda ei soovinud, ebakindlus, armukadedus, unetus, peavalud, hüsteeria. Panin selle arvele, et olin abielus sõjaväelasega ning üksi lapsi kasvtada, olla ema ja isa eest, olla remondimees jne. oli väsitav. Kodus käis ka ebaregulaarselt. Tahtsin olla ka armastatud ja hoitud.
Uus suhe tuli ruttu, liiga ruttu. Korraga oli pea asemel roosa karussell. 1,5 aasta pärast sündis meil tütar, planeeritud. Kuni raseduse III trimestrini oli kõik kena ja ilus, aga siis hakkasin tegema asju, millele ei oska siiani normaalset seletust anda. Ja need kestavad siiani, hooti. Vahe selles, et aina hullemaks on läinud- ärritun kergesti, viha ja nutuhood läbisegi, unetus, enesetapumõtted, kaaluprobleemid, armukadedushood, loobin nõusid, olen ka mõned mehe riided lõhki tõmmanud. Lähen ise kätega rääkima ( ja kõige kummalisem on see, et vihkan seda - just eelmisest suhtest, aga nüüd teen seda ise. ).Ja kõige tipuks, mida on suisa häbi kirjutada võtsin noa kätte ja vehkisin sellega. Kui mees lähenes, siis tuli kuskilt mõistuse natuke koju ning viskasin maha selle. Jube. Lihtsalt jube. Ma ei saa aru, mis minuga toimub. Meil on armas rahulik 4kuune tütar. Mees on keskmine eesti mees, natu kidakeelne on ilusate sõnadega, aga olen rahul. Üldse mõtlen, et ime, et ta mind maha pole jätnud. Lihtsalt ei mõista, mis toimub.

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Valdkond: Psühhiaatria

Stress kimbutab. Töö- ja puhkerežiim korda. Me ei julge puhata, aega maha võtta. Ka lühiaegsed päevased puhkehetked on ülitähtsad. Seda tuleb õppida ja neid hetki peab julgema kasutada. Tööde-koormuste jaotus koos abikaasaga. Õppida-kasutama psühhoregulatsiooni, alustada minu Palve-Meditatsiooni esimesest sammust. Nende sisepingete maandamiseks annaksin väikeses koguses ka arstirohtu.
Iga tera rahunemise-puhkamise viljasalve on kasuks.
Tegudele!
Jüri O.-M. Ennet

Psüühikahäire

21.02.11 11:15

Tere, kuna mingit otsest diagnoosi mulle pandud pole, siis on arvatavasti targem kogu lugu ära rääkida. Tüübi poolest on mul arvatavasti mingi ärevushäire, siin lehel olev ärevuse test andis tulemuseks 13. Kui otse välja öelda, siis minu probleemiks on inimesed. Ma ei suuda olla absoluutselt inimeste keskel, tähelepanu keskpunktis olemisest rääkimata. Hea näide selle kohta on minu 9. klassi minek. Seal kannatasin olla ainult 1 päeva ja siis läksin üle individuaalõppele, millest kahjuks midagi suuremat välja ei tulnud, seega suunati mind tagasi üldklassi. Üldklassis käisin 1 päeva ja kool jäigi pooleli. Tänaval käimisega rahvamasides pole mul mingit probleemi, aga väiksem suletud ruum mingi grupiga ning jääb ainult üle loota, et mu süda üles ei ütle. Kui veel koolist näiteid tuua, siis ei või mul olla pinginaabrit, kuna see (lähedus) häirib mind sama palju, kui terve klassitäis inimesi. Aktustega on ka sedamoodi, et istun kuskile taha, aga ikkagi suur ruum inimesi täis ja rahu ei saa. Eriti halb on asi siis, kui uks veel ka kinni pannakse või mingi rahvamass seal jõlgub ning kohest väljapääsu võimalust mul pole, higi voolab ja süda klopib.
Eraelu on mul olematu, kuna ma ei saa mitte kuidagi inimestega läbi. Ainukesed inimesed, kes mind kuidagi ei häiri, on need, keda kas väiksest peale tunnen, või need, keda tean pikemat aega (keskmiselt 1 aasta, enne kui inimese lähedus mind enam ei häiri). Muidugi on aastatega olnud ka paar erandit, kes nagu öeldakse esimesest silmapilgust mind ei häiri. Ei ole veel aru saanud, millest see tuleb.
Naiste teema on juba ammu aega tagasi maha maetud ja võimatuks tunnistatud. Seal 15-16a kandis sai üritatud küll, aga pärast seda andsin lihtsalt alla, et kui ei saa, siis ei saa. Närvikava lihtsalt ei pea vastu ja mingi aeg enne korraliku suhte loomist saboteerin iseennast, ehk siis keeran meelega untsu asja, kuigi ju tegelikult tahaks. Üks nõme asi on see, et kui ma olen närvis (enamiku ajast inimeste juures) näiteks seltkonnas (ise kuhugi ei roni, aga osad olukorrad on möödapääsmatud), siis vahel ei saa sõna suust. Hakkan ütlema midagi ja tuleb ainult esimene täht ja kui proovin seda uuesti öelda, tuleb uuesti ainult esimene täht pikendatud kujul. Nagu tahan öelda valmis ja välja tuleb vvv ja rohkem midagi välja ei tule. Nagu tuleb kramp peale ja ainus, mida teha saan, on suu kinni panna põhimõtteliselt. Õnneks on seda juhtunud see aasta ainult kaks korda.
Poodides/üleüldiselt võõrastelt küsimisega probleemi pole, kui pean midagi küsima müüjalt näiteks ja asi piirdub 1 lausega. Jamaks läheb siis, kui pean midagi täpsustama ja pikemat juttu rääkima. Sellega on kah nii, et tuleb kramp peale ja ei sa suud lahti teha. Olen märganud, et sellistel juhtudel häirivad mind ka kõrvalised ostjad. Kas lähen hiljem uuesti üritama, kui on vähem inimesi poes või lähen välja värske õhu kätte ning rahunen natuke.
Söögipoodides probleemi pole, aga igasugused riidepoed jne on mõnikord raske küll.
Kooliteemat veel puudutades meenub, et mul on/oli alati mingi jama kõhuga, et alatasa kõhus keeras ja oli halb olla ning vahel imelikud kaelavalud. Kunagi, oli vist 7.-8. klass kirjutas psühholoog/psühhiaater mulle terveks kooliaastaks vabastuse, ei meenu kahjuks enam millega seoses. Peale selle kardan hirmasasti verd/nõelu/süstlaid, et siis üldiselt arste ka. Viimast korda võeti verd mul 3.-4. klass haiglas pärast operatsiooni ja ainult sellepärast see õnnestus, kuna mul oli kanüül käele pandud ja toimus pärast oppi. Üldiselt olen aastatega suutnud oma probleemsusega kohaneda ja väga otseselt elu ei häiri (peale sotsiaalelu, mis mul puudub). Nüüd siis selle probleemi juurde mida ma ise enam lahendada ei oska. Nimelt sain kutse arstlikku komisjoni mis toimub aprillis ja kui aus olla siis närvivapustusest palju puudu ei ole. Esiteks juba see arstlik komisjon ja teiseks, kui läbi saan, siis ajateenistus. Mingit füüsilist puuet/viga mul küljes ei ole enda teada, seega suhteliselt kindel, et hinnatakse tegevteenistuskõlblikuks. Kuna olen kuulnud, et võetakse igasuguseid invaliide tänapäeval ja komisjon ise pidi suht formaalne olema, et neil on vaja number täis saada ja neile eriti korda ei lähe sa oma häirete/vigadega. Patsutatakse õlale ja öeldakse, pole midagi, saad üle. Esiteks juba arstlik komisjon, mida ma suht kindlasti üle ei ela, ajateenistusest rääkimata. Minemata ka ei saa jätta, kuna lehel on kirjas igasugused trahvid (640 eurot) ja isegi arest. Kuigi sinna on veel nädalad aega, on mul närvid nii läbi, kui vähegi olla saavad.
Igasugune abi on teretulnud!

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Valdkond: Psühhiaatria

Ärevust paanikaga esineb tänapäeval hulgi. Psühhiaater aitab. Rohtu vaja ja enesega tegelemist-treenimist-karastamist. vt. varasemaid soovitusi, vt. minu raamatust "Väljavalitu".
Psühhiaatri juurde minek kindlasti vajalik, sellest sõltub ka sõjaväe küsimus - vajadusel pikendused jms.
Endaga teleda tuleb juba tänasest. Võtta omaks nn TaaRa printsiip: Tunne Rõõmu, et häired on endast märku andnud, on nüüd mida muuta. Tegutse Rõõmuga, et neid häireid kõrvaldada. Täiuslikkuse Rõõmsameelsus olgu silme ees, et muutuda-muuta enda keha ja vaimu tugevamaks, täiuslikumaks.
Tegudele!
Igast murest saab üle!
Jüri O.-M. Ennet

Korduv küsimus: paanikahäire, ärevus.

20.02.11 23:21

Tere.

Kirjutasin eelmine kord 17.02.11.Kell 23.21 (ehk on sedasi lihtsam leida). Soovitasite selles kirjas Lexotanili välja vahetada. Millist rahustit soovitaksite Teie? Küsisite, et kes selle ravimi määras? Vastus: perearst kirjutas Lexotanili 3mg 1/2 tbl 3xpäevas ja AD Eslorex 10mg 1/2. Psühhiaatri vastuvõtule sain aja alles aprilliks. Aga ma ei sooviks alustada kohe AD-ga, tahaks enne proovida looduslike ravimitega ja võimlemisega (seda ma praegu juba ka teen). Kahjuks ei saa kuidagi aga ka ilma rahustiteta hetkel. Ikka kipub tulema kergesti ärevus ja on olnud juba 1 kuu jooksul 2 tugevamat paanikahäiret (õhupuudus, pearinglus, südamekloppimine, surmahirm, korra kutsusin ka kiirabi). Suurem ärevus ja hirmu tunne tekib just õhtuti, aga esineb ka aeg-ajalt päeval, kuid harvem. Uinumisraskused on üsna tihti. Kergesti tuleb mul ka närvipõletik selga ja kaela, tavaliselt vasakule poole, see siis veel omakorda hirmutab, kuna valu kiirgab ka ette ja vahel nagu torgiks südames. Peale rahulikku massaaži läheb paremaks. Siis olen aru saanud, et valud ei ole südames, vaid kiirgab seljast. Kuidas arvate ja soovitaksite Teie? Kas tasuks proovida enne looduslikke ravimeid või on minu paanikahäire juba selline, mida saab ravida praegu ainult AD-ga?
Milliseid ravimeid, ravi soovitaksite Teie???

Lugupidamisega ja Ettetänades.
Parimat soovides.

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Valdkond: Psühhiaatria

Kui juba praegu sõltute (leiate 1001! põhjust) Lexotanilist, siis ainult looduslikest vahenditest ei piisa. Muud soovitused ikka endised.
Tegudele ja mitmekihiliselt (rohi, harjutrused, uus hoiak). vt. veelkordselt Tervisemaja soovitusi.
Tegudele!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Vastanud Jüri Ennet

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...