Vastanud Jüri Ennet

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Erapsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Loe küsimusi ja vastuseid

Jüri Ennet on vastanud 5954 küsimusele.

 

Depressioon

26.01.12 / Psühhiaatria

Tere Lg. Dr. Ennet!
Olen 30-aastane naisterahvas. Mõned aastad tagasi viis stress (ilmselt) mu niikaugele, et hakkasid esinema paanikahood. Hakkasin vältima igasugu olukordi ja kohti. Lõpuks läksin nõustaja juurde, kes kirjutas välja Zolofti (1tbl/päevas) ja rahustiks Bromazepaami (u pool tbl/päevas). Nüüd olen neid võtnud 3 aastat. Vahepeal sai täitsa "normaalset" elu elada. Eks oli paremaid aegu ja samuti ka kehvemaid. Nüüd on olukord väga häiriv. Püsiv hirm, väsimus, tahtejõuetus. Ma ei saa aru, mis toimub? Kas ravimid ei tee enam oma tööd? Ma tean, mis te tahate öelda nüüd... et ainult ravimitest ei piisa. Olen teadik sellest. Pidevalt üritan jälgida oma mõtteviisi, püüan vähem muretseda, mediteerin, tegelen hobidega ja liigun üldiselt parasjagu ka värskes õhus. Aga viimased paar nädalat on teisiti. Ei taha õue minna, mingi blokk on ees. Samas see tekitab süümekaid, et ei lähe. Öösel magan enamasti normaalselt, näen igasugu unenägusid, aga sellega ma olen harjunud. Nüüd olen ka teinud lõunauinakuid (poolunes). Ma ei saa oma nõustajaga asja arutada, sest ta teatas eelmisel nädalal, et sõidab ära ja oodaku ma, kunas ta tagasi tuleb. Ma ei oska midagi peale hakata iseendaga. Miks ma nii loid ja energiavaba olen?

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Ravimeid vahetada, br-azepaam jääb repertuaarist välja. Arstirohust ainult ei aita. Harjutused koheselt - alustuseks minu Palve-Meditatsiooni esimene samm, siis ka kerged sportliku harjutused. vt- varasemad soovitused. vt. minu raamtaust "Väljavalitu" Tervisemaja ptk. soovitusi-mõtteid.
Korralik puhkus, julgus puhata.
Igast murest saab üle!
parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Pidev muretsemine

25.01.12 / Psühhiaatria

Kõik algas 5a tagasi, kui abiellusime ja tahtsime last saada. Arvasin, et kõik on lihtne, aga siis algasid mured tervisega,5a jooksin arstide vahet seoses lastetusega, kuni ükskord läbi suurte raskuste õnnestus lapseootele jääda. Terve raseduse muretsesin, kas kõik on hästi lapsega, karstin kõiki analüüse ja ultrahelisid, mis raseduse ajal tehti, mõtlesin, et kui midagi peaks juhtuma temaga, ei suuda ma seda üle elada. Ometi kinnitasid kõik analüüsid, et lapsega on kõik korras ja mingiks ajaks ma rahunesin. Sellel suvel sündiski meie kauaoodatud tütreke. Olin varem ette kujutanud,et lapse sünd muudab mind äkki rahulikumaks, et ei oleks pidevat muret, nüüd aga muretsen lapse tervise pärast, oleme pidanud käima nii kardioloogil, südame uh ja neuroloogi juures. Südame uh oli kõik õnneks korras, neuroloogil peame käima pidevalt, siis veel kõik need vaktsineerimised, kardan neid meeletult, iga kord peale vaktsineerimisi, mis oleme juba ära teinud, on laps loid ,ei jutusta palju ja mul on nii valus näha teda kannatamas, sest mina teen talle seda halba, ometi teisalt tahtes hoopis head. Kardan uusi vaktsiine, millega veel pole alustatud. Kogu aeg on mingi seletamatu hirm, et midagi võib halba juhtuda. Omal mul on kilpnäärme alatalitlus, võtan rohte ja võitlen haiguse kõrvalmõjudega, mis ka pidid depressiooni ja masenduse näol avalduma. Ometi suudan ma nö kainelt mõelda, et olen õnnelikult abielus, meil on väike armas tütar, meil on ilus kodu ja kõik peaks ju olema hästi? Aga suured katsumused, läbielamised seoses lapsesaamisega tegid minust nii teistsuguse inimese. Ma tunnen, et ei oska olla rahulik ja õnnelik, kui parasjagu ei ole millegi pärast muretseda praegu, siis hakkan muretsema tuleviku pärast, pidev hirm on jätkuvalt lapse tervise pärast, ometi mulle on öeldud, et kõik peaks justkui korras olema. Laps on muidu väga rahulik ja naerab, jutustab palju ,tean, et ta võib seda tunnetada, et olen pidevalt mures ja ärevil, kuigi püüan seda maha suruda, mängin temaga ja naeran, aga siis kui ta magab, selle asemel, et puhata koos temaga, hakkan jälle oma muremõtteid ketrama. Tahaks nii väga rahu ja õnnetunnet südamesse, et saaks olla vaba pidevast muretsemisest ja lihtsalt nautida tänast päeva, ilma,et peaks muretsema, mis homme saab! Äkki oskate soovitada, mida teha sellises olukorras, kuidas saada lahti pidevast pingetundest ja muretsemisest? Aitäh!

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Kui lapsukesele rinda ei, siis sobivad ka kerged rahustid lühiaegselt - vajadusel psühhiaatri abil.
Minu harjutus (Palve-harjutus) aitab suuresti ja hakkab kohe mõjuma. Piisav puhkus ja tööde jaotus, et vastutus- ja kohustustekoormat oleks kergem kanda. Ülehoolitsus on vaevaks.
Rõõmutseda olemasoleva üle!
Sellest alustada.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Ema ja vanaema riid

25.01.12 / Psühhiaatria

Minu mure siis selline, et emal ja vanaema vahel aastatetagune riid, mina põhjust ei tea. Aga nüüd juba vanaema 90 a-ne vähihaige ja on ema hoole all. Nüüd nad ainult kaklevad omavahel, riidlevad, karjuvad. Vanaema räägib emast halvasti, u nii et ema ainult karjuba ja riidleb temaga, et tema tahab koju minna, seal hoitakse teda vangis. Ema läheb närvi ja karjub temaga, riidleb ainult, hoiab teda tõesti toas nö lukus, kui ise väljas, aga sellel ka põhjus, sest vanaema kipub ise käima igalpool ja kergesti kukkuma. Eile käisin siis neil külas ja kui elukaaslane vanaema tuppa läks, ema kohe järgi ja karjuma temaga. Närvid ikka emal täitsa läbi, ei meeldi miski, mis vanaema teeb ja räägib... Aga mul viskas eile ikka nii närvi punaseks see, sest ma ei kannata kui nad kaklevad ja riidlevad, karjuvad, see ei ole normaalne ja ei mõju mulle hästi, kuna aasta tagasi kaotasin just sünnitades oma tütre ja mu psühholoogiline tasakaal ei ole taastunud. Jooksin toast minema, et mitte kuulata seda lärmi ja kisa, läksin välja. Elukaaslane ja ema tulid pärast välja, mees mind koju viima ja ema jalutama. Ema on kindel, et temal aint õigus ja see õige, mis ta tegema peab. Ma muidugi ägestusin ta peale, et miks me ei või vanaemaga suhelda ja rääkida, tema kohe vihastus ja arvas, et me tema vastu, aga nii see ei ole, ma üritan nö mõlemal poolel olla. Täna ta ütles mulle enam-vähem nii, et tema ei tunne mind ja mina teda, ärge enam siia tulge, sina ei ole enam minu tütar. Ma ei tea, mida peale hakata ja mis oleks õige, mida ma tegema peaks?
Enda juurde vanaema raske võtta, sest temaga peab kogu aeg kodus olema, meil trepid ka ja neist raske tal käia, muidugi ta ise sellest aru ei saa. Ema ja vanaema omavahel üldse läbi ei saa, nagu jutust aru saada... Mul mitu magamata ööd ja päeval nii raske olla, igasugune tahtejõud puudub.....

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Ema on vanaema hooldamisest väsinud ja seetõttu ülitundlik, närviline. Vanaemal raske haigus ja maandab oma pingeid tütre peal, so. ema peal. Vaja oleks organiseerida vanaema hooldushaiglasse, aga seal on "tänu" Haigekassa ettekirjutustele nö omaosalustasu vaja maksta. Kui rahaliselt võimalik, siis üritada hoodushaiglat. Mõned linnad (Tartu) maksavad śelle omaosaluse linna rahadest.
Abi vajavad nii vanaema kui ka ema. ka head rohud olemas.
Võimalused olemas.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Pidev masendus kaitseväes olles

23.01.12 / Psühhiaatria

Olen hetkel aega teenimas Eesti kaitseväes ja juba pikemat aega on olnnud väga raske olla. Ma ei suuda enam mitte millelegi korralikult keskenduda ja peaaegu iga öö on suured raskused magama jäämisega. Mul pole kunagi olnud raskusi sellise asjaga. Samuti ajavad mind pidevalt igasugused väiksed asjad väga närvi. Ja kui pärast mõtlen selle peale, siis saan aru, et kui mõttetu asja peale närvi läksin. Samuti on tihti peavalud. Valuvaigistid on aidanud peavalude vastu. Pole mingit motivatsiooni siin kaitseväes olnud ja ei tule kah, kuna minu jaoks on täielik ajaraiskamine ja maksumaksja raha raiskamine. Lihtsalt selline tunne on, et tahaks nutta vahepeal. Või peaks ennast kuidagi katki tegema, et minema saada siit. Ei oska mitte midagi muud nagu teha. Tahakski teada, et kas see ongi normaalne, et sellised mõtted ajateenistuses tulevad? Juba juulikuust saati on nii. Lootsin, et ajaga läheb paremaks ja harjun ära ehk....ainult hullemaks on läinud.

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Tervishoiupunkti tohtri jutule, sealt saab abi meeleolu korrigeerimiseks, sealt saab abi une parandamiseks. Kindlasti kohe jutule ja rääkida oma kõigist muredest.
Uue keskkonnaga harjumine on mõnedel raskem, mõnedel kergem.
Motivatsioon - negatiivne tuleb keerata nö positiivseks, et tore võimalus end vaimselt-kehaliselt karastada, end ületada. Töid-tegemisi-õppust võtta rõõmuga, siis on raskused kergemni talutavad. Neist ju pääsu pole, rõõmsameelselt on mõnusam ja saab teistelgi tuju tõsta.
Spordisaalis ju ületatakse veelgi suuremaid koormusi, et ennast edendada. Toimetusi võttagi sportlikult, sportmänguliselt, harjutuslikult.
Arstipunkti olgu esimene minek!
Julge ei karda!
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Hirm hulluks minna ja enesekontroll kaotada

22.01.12 / Psühhiaatria

Tere! Olen suure hirmu all viimane kuu olnud, et lähen hulluks või kaotan enesekontrolli.Ssama tunne oli ka kuskil aasta ja paar kuud tagasi. On olnud ka hoogusid mis mööduvad. Arvatavasti on need pannikahood. Aga see tunne, et lähen hulluks või kaotan enesekontrolli on kogu aeg, vahel läheb nii jubedaks, et tahaks kohe surra. Peas keerlevad mõtted, et kuidas on inimene inimene ja kuidas ma tean, et nüüd peab käsi tõusma, kuidas saan istuda ja sellised imelikud mõtted, et äkki ükskord need ei tee seda, mida peaks tegema. Need mõtted vahepeal mööduvad ja siis jälle. Siis vahepeal on küsimus, et kes ma selline olen üldse jne. Kui kellegagi koos olen või kuskil käin, siis nagu ei ole. Kardan ka, et äkki teen lapsele midagi, mida teha ei tohiks, äkki ma ei saa lapsega hakkama. Autoroolis küsin endalt, et kus mu keha teab, et pean sõitma ja pidurdama või midagi sellist, mis on vaja teha. Ma ei saa aru, miks mõtlen selliseid mõtted ja kardan elada või hulluks minna. Elus pole küll paar aastat midagi halba olnud, et peaks närvid sassis olema. Olen pojaga kodus, mees on hoolitsev ja hea. Rahaprobleeme ka ei ole. Aga igav on küll kodus lihtsalt passida. Käin küll lapsega iga päev kuskil, et tal lõbus oleks, aga endal pole mingit motivatsiooni elada, kogu aeg on hirm millegi ees. Kui laps ära sündis oli mul meeletu hirm narkootikumide ees, aga praeguseks on see nagu ära läinud. Mida teha?? Kardan üksi jääda oma hullude mõtetega ja tahaks rohkem elujõudu ja tahet elada. Kui paha olla ei ole, siis surmamõtteid ei ole, aga kui hakkavad need hirmud, siis küll mõtlen, et ei taha elada sellist elu. Arvan, et mingid väiksed hood on mul juba kolmeteistaastaselt, aga need ei seganud mu elu. Tean ka seda, et olen vähe haritud ja teadmatus on kindlasti üks, miks need hirmud tulevd. Ootan teie arvamust.

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Psühhiaatri vastuvõtule. Head rohud olemas. Siis harjutused, mis keha ja meeled tugevamaks teevad. Korralik töö- ja puhkerežiim on alati oluline.
Alustuseks kohe psühhiaatri jutule. Kui järjekord pikk, siis valvetohtri vastuvõtule.
Igast murest saab üle!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Alkoholism

21.01.12 / Psühhiaatria

Tere! Minu poeg on alkohoolik, mida ta ise ka tunnistab. Allakäik algas kusagil 10 aastaat tagasi, kui naine ta lapsega maha jättis, poega kasvatab ta minu kaasabil. Võib olla 2-3 kuud täiesti kaine nig ütleb, et siis nagu paha vaim tuleb peale ning kisub jooma, kaebab, et kõige halvem on see, et ei saa lõpetada ning seajuures kaob ka hirm ja vastutustunne (istub joobnult autorooli jne) ning kogu elu nagu väljuks kontrolli alt ning nii umges 3 korda aastas. Pärast uut aastat jõi ta 5 päeva ning väljatulek sellest oli kohutav: meeletu oksendamine, südame pekslemine, minestas ja nii 3 päeva. 4.päeval ütles , et see jääb viimaseks joomiseks ning et keegi ei suutvat peale tema enda teda aidata.
Selliseid lubadusi pole ta kunagi ise otsustavalt välja käinud, kuid eks elu näitab.Ta ütleb et siiani on teda saatnud nagu paha vaim.
Minu arvan, et organism lihtsalt nõuab alkoholi ja sellest see kõik, kuid mida ütlete teie kui psühhiaater?

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Psühhiaatri jutule, saab arstirohtu ka abiks, et viina-kuradist lahti saada.
Kohusetunne lapse kasvatamise osas on oluline.
Korralik puhkus, et liigseid pingeid ei tekiks. (mida siis alkoholiga leevandada).
Kainelt ja kohe psühhiaatri vastuvõtule.
Üks päev korraga ja esimest pitsi ei võta!
OK! Ole Kaine!
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Tunne, et väljapääsu pole. Aga mis siis aitab?

20.01.12 / Psühhiaatria

Tere,

Lugu on minuga naljakas. Olen noor naine, saan oma eluga ise hakkama, olen töötanud ennast ise ülesse- pool elu on veel ees. Mul on toredad inimesed minu ümber, peaksin olema väga õnnelik inimene. aga...
Vanemate lahutus mõjus mulle väga rängalt-olin siis teismeeas. Olen teinud elus väga palju asju, mida ma kahetsen, mu enesehinnang on 0, hetkel olen suhtes, mis mind veel rohkem tapab-aga ei saa sellest välja -tahaksin tihti elule käega lüüa ja mõtlen tihti, et see ELU pole minu jaoks.
Olen käinud psühholoogi juures, külastan regulaarselt psühhiaatrit, olen katsetanud erinevaid AD-sid-mis teevad küll ükskõikseiks, kuid lõpptulemusena nad muidugi probleeme ei lahenda. Nüüd paar aastat püüan ennast aidata ise- erinevaid alternatiivmeditsiine uurides ja katsetades. Tegelen joogaga, õpin mediteerimist ja kõik muu selline, aga ikkagi pole midagi muutunud. Kas mul on veel lootust? Sest palju on päevi, kui ma tunnen, et väljapääsu pole- lootus kahaneb...

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Alustuseks vt. minu raamatust "Väljavalitu" Tervisemaja ptk-d.
Vajadusel vstuvõtule.
Inim-Kosmos ja Suur-Kosmos on sarnased (Idamaade Targad nii teavad arvata). Suures on Maailma-mateeria, Maailma-vaim ja Maailma-õndsus ja õnn. Samad "elemendid" on ka Inimeses. Ka õnne: hingamine on õnn (proovi hingamata olla), liikumine on õnn jne + veel mentaalne õndsus ja õnn. Kogu Kosmos on seda õnne täis, jätkub kõigile!
Inimene elab olevikus ja minevik andku vaid Õpetussõnu, mitte kurbmeelsust.
Suur õnn on enda Mina leidmine, ja siis olla ISE, enda paremaid külgi välja arendades-koolitades, nö haiguste "mägesid" endast eemaldades.
Igast murest saab üle!
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Sundmõtted, tõmblemine

20.01.12 / Psühhiaatria

Mida teha, kui teleka käima panen, siis hakkan mõtlema, et mul peab peas olema hea mõte. Kui on halb mõte samal ajal, kui teleka käima panen, siis hakkan ennast liigutama ja kui ma ei liiguta ennast, siis hakkan kartma, et midagi juhtub. Peas on kohe selline sundmõte.
Üldse, kui saapaid jalgagi panen, siis peab hea mõte peas olema.
Koolis kui kirjutangi või söön, siis peab hea mõte peas olema ja kui teen midagi halva mõttega, siis hakkan ennast liigutama kartusega, et midagi juhtub.

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Halvale mõttele pane mõttes sulud ja selle ette + märk. +märki pannes muuda sulgudes olev mõte heaks mõtteks ja siis pane saabas jalga jne. Näiteks, pähe tuleb mõte: "Olen kurb", siis see mõttes sulgudesse ja (olen kurb), sulgude ette + märk ja sisu muuta positiivseks + (Olen Rõõmus!).
Lihtsam variant. Mona-Liisa e Kalevi või Linda naeratus. Kerget Kalevi naeratust (nagu Mona-Liisa) tehes on mõtetel alati positiivne toime.
Minul toimib see hästi, toimib ka sinul!
Tervitab
Arstionu Jüri

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Liiga kergesti ärritumine

19.01.12 / Psühhiaatria

Tere!

Ma tahaks abi paluda hoopis seoses teise inimesega. Asi on mu poisssõbras. Ta on viimase poole aastaga muutunud "närvihaigeks", kui nii öelda tohib. Iga tüli ajal hakkab ta käituma nagu pöörane, karjuma, tegema erinevaid grimmasse, tirima omal juukseid, peksma seinu ja mööblit, laamendama ja näost on näha, et tegu ei ole enam normaalse inimesega, kes on vihane. Ta märatseb täiesti ilma igasuguse suunata ega tea mida teeb. Ta hakkab voodis edasi tagasi tõmblema ega suuda normaalselt paigal olla. Loomulikult võib lihtsalt öelda, et puberteet ja muu säärane ja et miks üldse inimesed siis koos on, kui ei saa koos oldud. Aga see asi on väga-väga tõsiseks muutunud, ühel korral juhtus sellise närvihoo ajal, et ta lõi mul silma oma tõmblemisega siniseks, hiljem ta ei mäletanud, et ta seda teinud oleks. Väga haiget teeb sellise asja kõrvalt vaatamine, kui sa tead, et sai saa midagi teha, et selline hullustus kohe lõppeks. Ta ütleb ka samal ajal, et tal on valus.

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

1. Soovita tal psühhiaatri jutule minna. Kui ta sinust hoolib, siis ka läheb!
2. Psühhiatrit ei ole vaja karta, ta ka arst. Sisearsti ta ju ei karda.
3. Pingete maandamiseks on palju harjutsusi, üheks on minu Palve-Meditatsioon (teen seda ise iga päev kauem).
4. Kehalised harrastused, sport, regulaarne trenn. Alko ja suits - ei.
5. Vajadusel ütle tema emale.
Tegudele,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Hulluks minemine

19.01.12 / Psühhiaatria

Kas on võimalik minna hulluks sellega, et su kinnisidee hakkab sinu vastu töötama?

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Sellest kinnisideest tuleb rääkida Emale ja üheskoos leida vastus ning lahendused.
Lastepsühhiaatri jutule koos Emaga ja sealt saad piisavalt häid juhiseid. Korralik puhkus, kerged kehalised harjutused on kasuks.
Seega - Ema, Psühhiaater, Harjutused.
Igast murest saab üle!
Saad ka sellest.
Arstionu Jüri

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Pildilised ravijuhised: