Vastanud Jüri Ennet

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Erapsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Loe küsimusi ja vastuseid

Jüri Ennet on vastanud 6076 küsimusele.

 

Kuidas aidata alkohoolikust lähedast?

04.05.12 / Psühhiaatria

Tere.

Olen 22aastane noor neiu. Mure on mul oma 26aastase venna pärast.
Me vennaga oleme üles kasvanud ilma isata. Ta küll eksisteeris meie elus, kuid ei osalenud meie kasvatamises. Ta oli alkohoolik. 6 aastat tagasi suri ta maksatsirroosi.
Mu vennale hakkas alkohol maitsema juba teismeeas. Eks me kõik oleme proovinud ja nii ka mina. Mina kasvasin sellest niiöelda välja, aga mu vend ei suutnud seda.
Ta on alati olnud kinnine inimene. Kooli ajal oli tal sõpruskond, aga tänaseks pole. Jah, on küll mõned töökaaslased, kellega ta läbi käib, kuid seda alkoholi tarvitamise eesmärgil. Ma tean oma vennast nii palju, et ta kannatab ärevuse, unetuse ja depressiooni all. On aegu, kus kõik paistab pealtnäha korras olevat, kuid siis kukub ta musta auku. Nimelt lülitab ta oma telefoni välja ja tööle ei ilmu. Ja mina, tema väike õde, pean ajama korda tema tööasjad ja aitama tema järjekordsest mustast august välja. Aga ma enam ei suuda nii, sest sellest pole mingit kasu.
Kuidas saaksin ma ta nii kaugele, et tal tekiks soov ennast aidata?
Ta teadvustab endale, et selliselt kaotab ta töö, elukoha ja lõpuks ka lähedased. Aga ometigi lööb tal silme eest mustaks ja hakkab jooma.
Mul ei ole enam palju lähedasi jäänud, tema ja ema on ainsad. Ma tahan, et mu lastel oleks perekond ja et ma ei peaks lastele tulevikus ütlema, et minupoolne suguvõsa on surnud tänu alkoholile.
Mu ema ütleb, et näeb oma pojas meie isa. Ta läheb täpselt sama rada. Ta käitub täpselt sama moodi. Aga mu vend on veel liiga noor, et oma elule kriips alla tõmmata.
Palun aidake mind !

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Ma tean oma vennast nii palju, et ta kannatab ärevuse, unetuse ja depressiooni all. -
1. Neid probleeme saab lahendada ilma alkoholita - head ravivõimalused olemas. Seda talle kainusehetkeil selgitada.
2. Sotsiaalsed mõõdikud on inmesele tähtsa, seega võiks seda küsimust arutada tema tööalase ülemusega, mõistlikult. Ülemuse sõna kuulab ta rohke, kui koduste.
3. Kui on mõni sõber-autoriteet, kelle jutule ta saaks ja siis õigele rajale läheb.
4. AA - rühmad e Anonüümsed Alkoholoolikud. Sealt on paljud abi saanud.
5. Temaga koos isa haual käia.
6. vestelda temaga vaid kainuse hetkeil, "jõmina" perioodil ei ole sellest kasu.
Sellest alustada ja kannatlikkust!
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Depressioon ja sotsiaalfoobia?

03.05.12 / Psühhiaatria

Tahaksin nõu küsida, nimelt olen alates 2006. aastast alates kannatanud depressiooni all. Pole kunagi olnud julgust, et pöörduda psühhiaatri poole kartuses, et äkki ma lihtsalt kujutan seda ette. Vahepeal oli olukord aga nii hull, et plaanisin endalt elu võtta, olen ka enese kahjustamise küüsis olnud, kuid sellest õnneks välja tulnud. Viimasel ajal aga tunnen, et depressioon ja masendus hakkab jälle võimust võtma ja lisaks sellele arvan ka, et mul on sotsiaalnefoobia, nimelt ei suuda ma kontakti luua võõraste inimestega või rääkida grupi inimeste ees, käed hakkavad värisema ja higistama, hääl murdub ning hakkan kokutama ja pea hakkab ringi käima. See on kestnud juba aastaid, nüüdseks olen hakanud vältima kõikvõimalikke situatsioone, kus mul võib-olla oleks vaja suhelda võõraste inimestega või esineda inimeste ees. See aga on hakanud segama mu igapäevaelu, minu erialal õppides on vaja igapäevaselt suhelda mitmete võõraste inimestega ning olen hakanud kooli vältima, mis omakorda tekitab masendust. Varasematel aastatel on mul olnud ka paanikahooge, kus hirm ja paanika millegi ees on nii suur, ma lihtsalt tühja kohapealt nutma ja karjuma hakkan.
Seega äkki oskate soovitada, mida ma peaksin tegema?
Vabandust tülitamast.
Ette tänades.

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Ennemuiste paljud kartsid psühhiaatrit, oli nö valehäbi. Hingearst on psüühika probleemidega tegelev arst ja spetsialist, nagu kõik teisedki eriarstid - koolis kaua õppinud ja siis spetsialiseerunud oma erialale.
Psühhiaatriga vesteldes saab olusid täpsustada, ühiselt olukorra parandamiseks tegevusplaani teha. Plaan tehtud, siis saab enda seisundit muutma hakata.
Tänapäeval on palju häid arstirohte (kui neid vaja läheb) ja ka palju harjutusi, et psüühikat murest vabastada ja end hingeliselt-vaimselt tugevdada - psühhoregulatsioon, kehalised, vaimsed harjutused, uued hoiakud jne. (vt. varasemaid soovitusi ja osa neist saad kohe rakendada).
Psühhiaatri jutule.
Igast murest saab üle, koostöös psühhiaatriga - veelgi rutem.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Kas depressioon on möödunud?

02.05.12 / Psühhiaatria

2006.suri mu vanaema, peale seda mul tekkis mingi väike hirm, ärevus, hingamisraskused. Arstid arvasid, et ma lihtsalt lollitan jne, siis ma olin veel 13, siis mul oli ärevus jne, aga mitte tugev, siis sai üle vahepeal. 2010 läksin peole enda sünnipäeval, jõin liiga palju, peale seda kaks nädalat oli mul tugev ärevus, paanikahood, hingamisraskused, arvasin, et suren ära ja mingi hetk lõppesid need tunded ära. 2011. oktoober tegin enda elus suure vea, suhtlesin halva seltskonnaga, nemad tarvitasid kergeid narkootikume. Jõin palju ja olin üleüldse halva elustiiliga. Lõpetasin need halvad harjumused ära, sest mul tuli poiss ellu, kelle pärast tahtsin muuta ennast paremaks. Aga, pärast hakkasid mul tekkima paanikahood, ärevus, probleemid hingamisega, unehäired, uimasus, pidev masendus ja tunne nagu ei elaks reaalsuses. Ma sain aru, et ei tohi kodus passida ja pikali olla ja masendusse langeda, siis ma leidsin tegevusi, näiteks väljas olemine, suhtlemine sõpradega,tantsimine, aga see ei aidanud mind üldse. Siis ma läksin psühhiaatri juurde, ta kirutas mulle välja antidepressandid Escitalopram Teva 10mg, võtan neid juba 4 kuud. Alguses neid võttes olin täitsa rahul, tundsin et läheb paremaks, pärast läks hullemaks, tekkis agressiivsus, hüsteerika, uimasus, madal enesehinnang. Peale seda läksin uuesti arsti juurde, siis ütles, et ma peaks pool võtma tabletist. On aeg möödund ja agressiivsus ja hüsteerika on ära läind, vahepeal on uimasus, ajataju kadunud. Aga ma ei saa aru, kas on depressioon üle läinud, kas antidepressandid aitavad sellepärast, et vahepeal on sees mingi hirm, ärevus, raske hingata, vahepeal tuleb nutuhoog , mõtted kas see läheb üle või ei, üldse elukaaslasega last saada, aga kas praegu tohib või ei antud seisu puhul ? Mida ma pean üldse edasi tegema? Mis mul on? Kas see läheb üle või ei?

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

1. 2006.suri mu vanaema...
= leina perioodil tulevad mitmed hingeelu-häired esile ja võivad anda (ei pruugi) põhjust ka mõnele hilisemale ajutisele terviserikkele. lein möödas ja see ei tohiks enam mõjuda.
2. olin veel 13, siis mul oli ärevus jne. ...
= kui ta ikkagi oli ärevus-häire haigusena, siis see võib aegajalt ka hiljem "kollitada", aga see võis ka muidu ärevus olla. Ärevushäirena oleks ta tihti ja palju endast tunda annud.
3. 2010 läksin peole enda sünnipäeval, jõin liiga palju, peale seda kaks nädalat oli mul tugev ärevus, paanikahood, hingamisraskused, arvasin, et suren ära ja ...
= iga inimene ei ole nö puupea, et võiks alkoholi rumalasti tarvitada. Noored peaksid alkholiga ettevaatlikud olema, tagajärgi said ju ju nüüd tunda.
Ärevus ja depressioon käivad buketina käsikäes. Ravi puhul tabletist üksi ei piisa, vaja ka harjutusi teha ja eluviisi muuta. Sellest vt. eelnevaid.
uutmoodi tegutsedes läheb kõik üle ja asjad saavad korda!
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Skisofreenia

02.05.12 / Psühhiaatria

Tere. Tekkis selline huvi teada saada, miks meil siin Eestis on skisofreenia haigusena nii suur probleem. Millest see võib tulla, et palju inimesi kannatab skisofreenia kui haiguse käes? Küsimus tekkis minu isiklikust huvist inimpsühholoogia ja -psühhiaatria vastu.

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Ega teda Eestis rohkem ole, arenenud maades on seda häiret võrdlemisi ühesuguse sagedusega. Head rohud olemas ja korraliku raviga saab palju head teha. Hea koostöö raviarstiga on oluline.
Kehaliste harjutuste kaudu saab enda organismi paremini tundma õppida, siis järgneb ka psühholoogia tunnetamine ja igapäevaelus rakendamine.
Järeldus: terves kehas terve vaim ehk alustada kehalistest harjutustest enda tunnetamist.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Keskendumishäired, valud, meeleoluhäired. Depressioon.

02.05.12 / Psühhiaatria

Ma ei oska olla üksi. Mul on vaja kogu aeg midagi teha. Kui ma üksi olen, siis tundub, et päev läheb raisku. Mida kauem ma tegevuseta olen, seda mõttetum ja valusam kõik tundub. Ma tundun nii kasutu. Üksi olles tulevad igasugused negatiivsed mõtted pähe ja ma hakkan liiga palju iseendale mõtlema. Siis ma võin jumala lampi nutma hakata ja vahel ma ei suudagi seda lõpetada. Mida rohkem ma mõtlen, seda valusam mul hakkab. Ja kolm korda on mul olnud sõna otseses mõttes tapvad valud, lämmatavad valud. Ehk vahel kui ma üritan analüüsida oma elu või kuidas ma valust lahti saan, tundub mulle, et kui ma kohe ei ürita mõtetest vabaneda või end rahustada, lämbun ma lihtsalt ära. Ja ma reaalselt ei saa vahel selle nõmeda nututuhina pärast hingata. Vahel ma ei suuda seda kõike enam taluda.
Mul tulevad eksamid, ma peaksin nendeks õppima, aga ma ei suuda keskenduda. Ma võtan mingi ülesande endale ette ja lihtsalt vaatan seda. Mul läheb pool tundi aega, et seda lugema hakata ja siis veel paar tundi, et sellest aru saada.
Kui ma istun siis tunnen, et ma ei suuda püsti enam tõusta ja ma olen nii jõuetu. Ka hommikuti ei suuda ma voodist tõusta aga ma tean, et kui ma mingi tegevuse leian, tuleb mulle rohkem energiat. Kõige rohkem saan ma tantsimisega energiat.
Mul käib ka kogu aeg pea ringi. Kui mul pea väga tugevasti ringi käib, siis ei saa ma mitte midagi enam aru. Kõik on nii uimane siis. Näiteks ma tulin koju ja vanemaid kodus polnud (enamasti on ema kodus, kuid siis oli koeraga väljas) ja ma koputasin ja tükk aega nagu tundsin, et keegi tuleb uksele ja avab selle,kuid ei tulnud. Lõpuks käis mul läbi mõte, kas see on ikka minu uks, kuigi ma olen sada korda sellest uksest sisse astunud. Praegu tundub see väga jabur. Ma kardan, et mul hakkab ka eksamite ajal pea ringi käima ja siis on suht ebatõenäoline, et ma need ära teen.
Suvel olin aga enamasti 24/7 tegevuses. Siis oli kõik nii positiivne. Mulle meeldisid mu 12 tunnised tööpäevad. Olin peaaegu igapäev tööl. Kui olin 6 tundi läksin peale seda trenni ja siis jälle töö juurde tagasi. Õhtuste töötundidega oli see jama
, et siis mul ei olnud võimalik pärast koju saada, kuna viimased bussid olid selleks ajaks läinud. Enamasti olime siis töökaaslastega väljas või olin sõbra juures. Kuigi ma mõtlesin iga hommiku, et huvitav, kus ma täna öösel magan või kas üldse magan, siis olin ma õnnelik ja kõik oli positiivne, kui ma nii 24/7 tegevuses olin. Kuid kui töö lõppes, siis hakkas kõik jälle allamäge minema.
Mida ma pean tegema, et valust lahti saada ja olla võimeline keskenduma ja suuta jälle õppida normaalselt ning olla mina ise?

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Valvepsühhiaatri jutule saab kohe ja samal päeval. Ta annab veidi arstirohtu ja siis saab nendeks eksamiteks paremini ette valmistada ja neid teha.
Tee seda minu sirutus-painutus harjutust (Palve-Meditatsioon, vt. varasemad soovitused), see vabastab liigsest ärevusest ja tasakaalustab sisemist hineelu.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Kas kohuse ja vastutustunde puudumine või depressioon?

01.05.12 / Psühhiaatria

Minu pojal on olnud proleeme alkoholiga. Oli Soomes tööl, pere lagunes ja nüüd on ta siis Eestis tagasi. Sai aru, et viin on paljudes tema hädades süüdi, kuude viisi ei joonud ja praegugi on nagu tahtejõuga toime tulnud, kuid on tekkinud probleem selles, et juba teist aastat on töötu, teeb juhuotsi, kui on, ja ei kipugi tööd leidma. Püüdsin temaga rahulikult rääkida, küll leiab vabanduseks ikka igasuguseid põhjusi ja täna ütles, et teda ei huvita enam miski. Mulle tundus see nii veendunud ütlemisena, et lausa hirm hakkab. Elukaaslast tal ka pole, nagu ei otsigi, aga tal on poeg, kes vajab koolitamist ja mina teen seda.
Palun selgitust, kas on tegemist depressiooniga või hoopiski kohuse ja vastutustunde puudumisega, sest kui raha otsas, läheb ta oma pensionärist isa juurde ja elab seal kuni pensioniraha on.
Murtesev ema, vanaema

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Kestvalt töötul lähebki tahtejõud nõrgemaks ja meeleolu madalamaks. Ühiskonna poolt saab ka veel nö nahutada, et pole nagu mehe eest väljas. Ühiskond seda töötust tekitab ja selle sama ühiskonna kaudu tuleb ka uuesti rajale saada:
1. Töötukassa kaudu asju selgitada ja võimalusi arutada.
2. Elukohajärgne sotsiaaltöötaja ja sotsiaalosakond, nende kaudu võimalused leida.
3. Elukohajärgne Linnaosa Valitsus või muu kohalik valitsus - juhtkonna jutule ja küsida lahendusi.
4. Kohalik ajalehe toimetus ja nendelt abi paluda, kirjutavad artikli või aitavad muul moel.
5. Poliitilised erakonnad meie eest ju suurt hoolitsust pakuvad, nüüd on siis reaalne võimalus. Nende uksele koputada ja jutule.
6. Valitsuse juhile kiri, et olen selle riigi kodanik ja sellises seisus...Mida teha saan ja mida soovitate, et ellu jääksin ja last kasvatada saaksin.
7. Lastekaitse organisatsioonile kiri, et laps vajab koolitamist, toitmist jne. Andke konkreetset nõu.
Ainult tegutsedes muutub midagi.
Lootust ei tohi kaotada ja tegutseda tuleb järjekindlalt ja ilma häbita. Häbi peaks tundma ühiskond, et tööd kõigile ei jätku.
Tegudele,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Pidev haiget saaamine

29.04.12 / Psühhiaatria

Olen juba ammu tahtnud abi paluda professionaalilt, kuid pole julgust kokku võtnud ning võibolla ei taha ma enda probleemi ka valjult välja öelda. Nimelt ma lasen inimesed endale liiga kergesti südamesse ja kiindun kiiresti, pean siis silmas meessoost isikuid. Alati kui ma natuke kuskilt tähelepanu saan, arvan ma, et olen tahetud või vähemalt loodan seda. See tähendab ka siis seda, et armun lihtsalt, vähemalt korra aastas väga sügavalt ja muidugi saan ma lõpuks ise haiget, kuna lõppude lõpuks mind ei tahetud. Olukord on nii halb, et olen nii noor, kuid olen maganud peaaegu paarikümne poisiga. Alati ma arvan, et Tema on see õige, kuid teatud aja pärast olen ma jälle üksi. Mitte, et ma nii meeleheitlikult otsiks suhet, mul pole seda kunagi olnud, aga samas pole ma ka kuagi armastatud olnud. Olen sündinud ilma isata ja ema on alati teisi asju elus hinnanud kui armastuse näitamine lapsele. Seega olen alati pidanud ise hakkama saama. Aga ma ei kujuta ette, kuidas ma lahendan seda probleemi, et ma ei kiinduks nii kiiresti. Alati, kui ma haiget saan, luban, et see on viimane kord, kui lasen ennast ära kasutada, aga ei midagi, varsti olen ma jälle samas situatsioonis. Imelik on veel see, et aja möödudes, see poiss, keda olen tahtnud, ei tundugi mulle enam nii atraktiivne. Ma hakkan juba uskuma, et võib-olla armastus pole üldse minule mõeldud, sest aastatega seda pole kuskilt tulnud või et olen lihtsalt nii igav inimene, et keegi ei taha minuga pikemas perspektiivis tegemist teha. Lisaks sellele olen sisemiselt jube armukade inimene, õnneks ma seda välja ei näita. Igaljuhul üritan ma iga päev leida endas selle poole, kes mõtleks asju teisiti ja ei laseks endale haiget teha, aga tulutult. Sisestan endale, et iga asi juhtub põhjusega, aga kaua ma suudan kogu aeg haiget saada ja õnnetu olla? Selline "kogemus" paneb mind kogu aeg mõtlema, et miks mind keegi ei taha, isegi mitte oma perekond.

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Inimesel on kehaline pool ja vaimne pool. Kehaline pool "küpseb" veidi varem ja vaimne-psüühiline areng-"küpsemine" vajab rohkem aega. Rohkem aega vajab ka see armastusega seonduv.
Poiste areng võtab veelgi rohkem aega ja seega on nad ka suuresti noorepoolselt selle kehalise vahekorra-suhte peal väljas.
Paljudega suheldes saad varsti nn lõbutüdruku maine ja sind ei hakatagi niipea tõsiselt võtma.
Elus on vaja kahte vankrid vedada: a) tööalane vanker ehk eriala, milles andekas ja hästi ette valmistunud oled, b) lapsevanker vedada koos abikaasaga, kes sinust teab, et sa ei ole paljudele "rõõmukott", vaid lastele ema ja temale ainumas.
Muideks - ka HI-viirus jt pahad haigused on liikumas ja see nn "toores vahekord" võib kogu sinu edaspidise elu nässu keerata.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Ärevus, segadustunne peas, närvilisus.

28.04.12 / Psühhiaatria

Tere!

Tegelikult on see mind vaevanud juba keskkooli algusest saadik. Olen asja üritanud parandada sportimisega, rahustavad teed, meditatsioon ja muud seesugused viisid. Olen tähele pannud, et see käib mul periooditi. Kord on selline rahulik faas, kus kõik on justkui lill ja siis teinekord tuleb jälle painama.

Tunnen sellist nö segadustunnet peas, a´la näiteks kõikjal on niipalju informatsiooni ja uusi asju mida endale omandada, aga kõike justkui ei jõua ning ei suuda. Tunnen, kuidas linnas olles kõik mind justkui jälgivad ning mida nad minust mõtlevad. Selline raskustunne pidevalt peas, mis justkui surub pidevalt ja kurnab vaimselt. Teinekord jälle tunnen, kui palju erinevaid vigu mul on ning siis lihtsalt ei suudagi millelegi muule mõelda. Väga raske on elus kuhugi jõuda ja midagigi saavutada, kui ma ei suuda end vaimselt tasakaalustada ja korda seadistada. Nagu öeldakse, et enne õpi ennast armastama ja siis suudad teisi armastada ja maailma positiivselt näha.

Teadmine, et ees seisab näiteks tähtsam kohtumine teise isikuga ajab peopesad higiseks ning näo õhetama. Kui ma tean, et järgmine päev on midagi sellist tulemas, siis ei saa eelneval ööl absoluutselt und. Seesugune närveermine ja ärevus on seedesüsteemi ka tuksi ajanud. Sinna kuuluvad siis näiteks kõhugaasid, mulksumine, kõhukinnisus.

Panin kõik hingel oleva kirja ning loodan, et saaksite mind vähegi õigele teele juhtida ning vastavaid soovitusi anda.

Lugupidamisega
Närviline noormees

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Rohkelt soovitusi saad minu raamatust "Väljavalitu" vt. sealt eelkõige Tervisemaja ptk-d.
1. Pane paika tegude- ja puhkerežiim. Puhkuse arvelt ei võta, s.o. une arvelt ei võta.
2. Minu PM harjutus parandab aju verevarustust (vaimne töövõime suureneb), vabastab liigsetest pingetest, õpetab selgeks psühhoregulatsiooni algtõed.
3. Esinemisoskus ja -julgus tulevad harjutamisega. Loe suurmeeste elulugusid ja sealt saab ka endale enesekindlust.
4. Leia võimalus ja vestle ka psühhiaatriga, et neid segasus-tundeid, ebameeldivusi, teiste arvamusi jms. üheskoos arutada ja selles vallas vajadusel ka toetavaid nõuandeid saada.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Kontrollimisevajadus - kuidas ma saan ennast aidata?

27.04.12 / Psühhiaatria

Ma kogu aeg kontrollin, kas mu lähedased inimesed hingavad. Kontrollin kas kass on ikka toas.

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Räägi sellest lähedastele, et see sind vaevab Jagatud mure on juba poole väiksem. Õhtul loe mõnda toredat muinasjuttu või lase seda emal7isal endale lugeda. See rahustab.
Käi sõpradega mängimas.
Õhtul tee minu Palve-meditatsiooni harjutust, esimene samm. (vt otsinguga eelnevast). Teen seda ise ka iga õhtu ja hästi mõjub, rahustab.
Peale vanaisa surma on ikka muresid, aga see läheb mööda. Kindlasti läheb mööda!
Parimat soovides,
Tohtrionu Jüri

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Kas algav ärevushäire?

25.04.12 / Psühhiaatria

Tere Lp Doktor,
kirjutan oma murest. Nimelt jaanuarikuus tundsin südames rütmihäireid, ei osanud neid seostada millegagi. Olin aktiivne tervisesportlane ja muidu terve ning selline häda esmakordne. Sellega seoses tehti kardioloogi poolt EKG, südame ultraheli jmt ja leiti mõningaid ekstratsüstolid. Kuna arst midagi ohtlikku ei leidnud, ununes mure ja enam neid tundud pole nii palju. Samaaegselt avastati ka puukborrelioos, mille nakkuse kohta väitis perearst, et see vana nakatumine, Sain ravi 20 päeva Doxy-ga. Nüüd aga vaevavad mind erinevad lihasvalud ja torked vasakul pool rinnus, mis teevad ärevaks ja ei lase igapäevast elu elada. Perearst küll arvas, et need müofastsiaalsed valud ja suunas füsioterapeudile, kelle juurde ootan nüüd aega, aga mind vaevad ikkagi igasugused hirmumõtted hulludest haigustest. Lisaks sellele tunnen igapäevaselt viimastel nädalatel ka ebameeldivat värinat ja surinat, nagu kogu aeg oleks midagi juhtumas või halvasti minemas. Ei suuda enam rõõmu tunda nendest asjadest, millest enne. Proovin mitte negatiivselt mõelda, aga see tundub raske ja ikkagi olen ärev ja rahutu, miski nagu suruks ja rõhuks.... Perearstile oma murest ei ole rääkinud, lootuses, et ehk läheb üle ja on lihtsalt üleliigsest mõtlemisest ja närveerimisest. Milline oleks teie soovitus ja kas on midagi looduslikku, millega olukorda parandada? Kohutavalt häirib kogu see olukord.... Ette tänades Teid!

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Rahustav tee apteegist, soe dušš õhtul, jalutuskäigud päeval-õhtul ja minu PM harjutus (esimene samm eelkõige). Sellest alustada.
Puugiravi tehtud, see siis paigutada mineviku annaalidesse.
Elu on olevikus. Elusihid paika. vt. Tervisemaja soovitusi. (vt. varasemaid).
Rõõmsameelset harjutamiset,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Pildilised ravijuhised: