Vastanud Jüri Ennet

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Erapsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Loe küsimusi ja vastuseid

Jüri Ennet on vastanud 5994 küsimusele.

 

Mees kardab suhelda

03.03.12 / Psühhiaatria

Tere. Mul on selline mure. Ei oska ise sellele diagnoosi panna. Oleme mehega (vanus 30) 10 aastat koos olnud. Kunagi aastaid tagasi oli kõik hästi, käisime igal pool kinos, külas, kohvikus - ilma , et see oleks pingeid tekitanud nagu normaalne pere ikka. Nüüd ta justkui väldib inimesi. Väljas me enam koos ei käi, vanade sõprade juurde tuleb väga harva. Kui on tekkinud uued sõbrad, kuhu on kutse koos mehega - siis ta kaasa ei tule. Eriti hea on tal leida vabandust, kui näiteks kellegil on lapsed kaasas -ah see on lastega pereüritus. Või kui on firmaüritused kaaslastega - siis kui ta ka on kaasa tulnud kunagi - siis läbi väga suurte pingete rägastiku kõigepealt. Ta ise selles probleemi ei näe kahjuks. Pigem ütleb, et ta ei lase endale pähe istuda ja ei pea naise sabas jooksma. Samas on ta muidu hea mees ja armastus on meil suur ning vastastikune.
Mina näen siin väga suurt probleemi. Kui enam koos kuskil ei käida, siis ei tekki ka uusi muljeid ja elamusi. Ning ei ole väga tore igalpool üksi käia - kus teised on oma meeste või naistega. Tahaks ka ennast väljas käies naisena tunda. Temast on ka kahju - justkui lõikab ennast maailmast ära. Kindlasti on okei, kui aegajalt ei viitsi kuskile minna iga kord - ja see on täiesti normaalne minu meelest. Kuid kui sa väldid igasugu tegevust... Ainus asi mis ei tekita pinget on paari lähema sugulase juures käimine ja ühe-kahe sõbra. Võib-olla on siin probleemiks pikaajaline antidepressantide ja unerohtude tarvitamine. Siinkohal minu meelest kirjutatakse neid tänapäeval liiga kergelt inimestele välja ja ei hoiatata väga tugevalt lisamõjude eest. Ning ka alkoholi tarvitab ta 5 korda nädalas. Võtab unerohtu ja joob õlut peale - äkki peaks rohkem kampaaniaid tegema ka meedia, et alkoholiga unerohtude ja amtidepressantide tarvitamine on ohtlik. Ma ei tea, kas te sellise kirja põhjal oskate aidata, aga olen tänulik südamest abi eest. Kuidas ma saaksin teda aidata, sest arsti juures ta kindlasti oma asjadest ei räägi. Kuna ta ei näe selles kõiges ise probleemi. Tänan.

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Suhtlemis-lembus on individuaalne. Aga selgub, et teatud määral ja teatud sõpradega see ikkagi on. Siin arstirohtudega seda edendada ei saa. Motiveerima peaks muude vahenditega, mis temale olulised. Aga mis?
Murelikumaks teeb mind - Ning ka alkoholi tarvitab ta 5 korda nädalas. Võtab unerohtu ja joob õlut peale!!!
Siin näen kahte probleemi: a) alko-lembus, b) ravim-lembus (kas liig-tarvitamine, kuri-tarvitamine või sõltuvus, seda ei saa nende andmete alusel öelda). Ja see selgitab ka selle suhtlemis-passiivsuse ära - teda motiveerib rohkem kodune õlle-vaht ja tabletikene, mitte mingi ontlik seltskondlik kokkusaamine ja Ilmast-Spordist-Poliitikast rääkimine.
Kindlast ütleb, et alkohol-õllekene ei ole talle probleem jne., jne. See on ilus jutt, aga maksab praktika - Ole kaks kuud ühegi õlleta, siis, Mees, usun ma veidi sinusse. Muu on kõik tühi jutt.
Uneprobleemidele tuleb ka lahend leida, ainult tabletile lootmine on vale lahendus.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Kergesti närviminek

02.03.12 / Psühhiaatria

Tihti lähen kergelt närvi ja väga mõttetute asjade peale.
Sõbrad, kes teevad midagi sellist, mis mulle ei meeldi, nende peale hakkan kohe karjuma. Isegi väga väikeste asjade peale.
Kui mind miski närvi ajab hakkan karjuma ja väga hullusti.
Lihtsad asjad ajavad mind närvi, ma karjun, nutan ja jälle karjun.
Kodus on kõik korras ja üldse on asjad hästi, aga ärritun nii kergelt.
Kui ma järele hakkan mõtlema, siis leian, et minuga ei ole kõik korras nagu peaks. Ema on kah tihtipeale öelnud, et peaksin pöörduma kuskile.
Kas ma kujutan seda ette või miski ongi valesti ?

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Inimesel on keha ja temal on ka psüühika. Need on omavahel seotud ja nende mõlemi kaudu saame enda käitumist suunata, mõjutada. Kes oskab keha juhtida, see saab ka vaimuelu juhtimisega paremini hakkama.
Alustada kehalistest harjutustest. Kehalised harjutused-treening õpetab ja aitab ka psüühikat kujundada. See aitab ka liigsetest pingettest vabaneda.
Rahulikkusele aitab kaasa ka korralik puhkus. Une arvelt ei tohi midagi ette võtta. Uneaeg on puhkamiseks.
Minu Palve-Meditatsiooni esimene samm on suureks abiliseks.

ENNETI PALVE-MEDITATSIOON
Esimene PALVE – Ringutus-Sirutus ja Lõdvestus
Ringutan-sirutan end Taevatähe e. Taara poole (Taara on hindi keeles Taevatäht).
Käed üles, kõht sisse, rind ette, õlad taha, pea kuklasse, naeratus näole.
Lõdvestus. Siis rahulikult painutus ette alla, kael-õlad pingevaba (“Pea ripub
pingevabalt nagu Tootsi Maakera nööri otsas”), lõdvestub ka lumbo-sakraalne regioon e.vööpiirkond.
Lõdvestub kogu keha!
Tagasi lähteasendisse (püstiasendisse): “rullin end püsti, sirutan end”.
Harjutuse eesmärk: keha ja mõttemaailma lõdvestumine ja hingeelu rahustamine.
Palveharjutust teen rahulikult, õndsalt. Alustan 3-5-7 korrast, kordade arvu järk-järgult päeva-paari tagant suurendades. Leian endale ise sobiva korduste arvu.

Kõik on treenitav, mitte ainult keha, aga ka psüühika, käitumine!
Tablette-ravimeid praegu küll vaja ei ole.
Head harjutamist,
Tohtrionu Jüri

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Endassetõmbumine, närvilisus, nukrameelsus

02.03.12 / Psühhiaatria

Tere!
Ma ei oskagi oma juttu kuskilt alustada,
aga arvan, et vajan abi endast aru saamisel.
Lapsena olin rõõmsameelne ja seltsiv,
aga mida rohkem aeg edasi, seda enam häbelikuks ja endassetõmbunuks olen muutunud.
See muutus tekkis umbes 6ndas klassis.
Varem ma armastasin esinemist, aga sellest alates enam mitte.
Klassis narriti mind ka veidi, aga mitte nii hullult.
Puberteedieas olin lihtsalt vaikne ja pigem nukrameelne,
aga nüüd hiljuti olen väga närviliseks muutunud.
Kõige lihtsamadki asjad ajavad mind tohutult närvi
ning selle all kannatan mina, mind ümbritsevad inimesed,
eriti minu elukaaslane.
Ma ei oska end kuidagi talitseda.
Ma ei taha isegi oma tuttavate/sõbrannadega suhelda.
Tahaks olla pigem üksi, aga samas vajan ka lähedust.
Mul endal on mõned arvamused,
mille pärast see olukord, milles praegu olen võis tekkida,
aga sellest mulle nagu abi ei ole. Ikkagi on kõik kuidagi segane.
Nii lühikesest kirjeldusest ehk on raske midagi välja lugeda,
aga ma tahaksin teada, mis mul viga on?
Miks ma lähen kogu aeg närvi?
Kuidas ennast talitseda?
Ma tahaksin rahulikult ja rõõmsalt oma elu elada,
aga kui päris aus olla, ei mäletagi millal ma viimati õnnelik olin.
Tahaks sellest nukrameelsusest ja närvitsemisest lahti saada.
Palun abi!
K

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

1. Korralik puhkus taastab jõu, ka vaimujõu ja hea tuju.
2. Töö- ja puhkerežiim korda ning julgust puhkuseks.
3. Pingete maandamise nipid kasutusele võtta: kerge sportlik tegevus, psühhoregulatsiooni harjutused, laulmine, minu Palve-Meditatsiooni harjutus jms.
4. Kehaline aktiivsus parandab ka vaimset võimekust ning tõstab-parandab meeleolu. Terves kehas tervislik meeleolu!
5. Iga tera tervise kaalukausile parandab ka enesehinnangut, meeleolu. Iga tera!
6. Rahustavad teed ja sooja veega protseduurid rahustavad.
7. Elusihid. Leida oma andekuse mäed ja eesmärgid. (vt. minu raamatust "Väljavalitu", Tervisemaja ptk-d).
8. Küsisin kord Taaralt (Esivanemate Jumal) mõttes, et kuidas saada õnnelikuks. Ta vastas - OLE!
9. Minu elutarkus: Elus - järelikult õnnelik!
Eelnevat silmas pidades leiate kindlasti oma elutarkuse ja nö Õnnevalemi.
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Stress ja sellega toimetulek

01.03.12 / Psühhiaatria

Tere! Palun andke mulle nõu, kuidas stressiga toime tulla? Täitsa nutma ajab. Minu töökoht asub nii kaugel, et ma sõidan sinna tund aega ja teine tund tagasi. Aga hea, et mul on töökoht olemas. Kuid mina olen see, kes peab saama hakkama tööülesannetega, sõidutama arsti juurde oma puudega isa, käima kassi vaktsineerimas, kiibistamas jne., autoga remondis käima jne. Kõike seda ei saa väljaspool tööaega teha. Palk on väike, ei ole mitu aastat tõusnud. Bensiini hind tõuseb. Autot pidada käib juba üle jõu, aga eaka isa linna arstile viimine on meie kodust raske ilma autota. Me ei ela linnas. Mina pean olema see, kes tervet pere sõidutab, tööajast ära käib. Mul ei ole aega puhata ja mul ei lastagi. Kogu aeg keegi nõuab midagi. Isa tahab väga tähelepanu, kui töölt jõuan. Tal on aju vereringehäired ka ja ajab vahepeal segast juttu ja kujutab asju ette. Mul oma elu nagu ei olegi, kogu aeg pean arvestama isaga. Vennad teda nõus enda juurde võtma ei ole. Tahaksin ka vahel puhata, kinno, teatrisse või kontserdile jõuda. Kuid ma ei saa midagi lubada ja pikka aega olen aru saanud, et minu heaks ei tee keegi midagi ega minu eest ära. Sattusin jaanuari lõpus ise haiglasse kõhuvaludega, kuid uurimisel arvati, et põhjuseks on stress. Kuid lähedaste arvates ei tohi mul nagu mingeid soove ollagi, peangi ainult teiste jaoks elama. Ma ei jaksa enam.

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Vendade suhtes end kehtestada, konkreetselt ja kindlas kõneviisis: "Vennakesed! Meid on kokku kolm. Mina olen vaadanud-hooldanud isa kuus kuud (aasta jne), nüüd on, Vellokene, sinu kord, siis Kallekene. Mina kosun vahepeal ja siis jälle mina, Mallekene. Vaat nii, poisid."
Kui isa väga raske hooldusalune, siis sotsiaaltöötaja kaudu (valla kaudu) vaadata Hooldekodu võimalust.
NB! meie viis-rikkama riigi oludes on see jõukohane vaid rikastele (kui vald omalpoolt midagi juurde ei maksa).
NB! keegi teine teie eest puhata ei saa.
Parimate tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Buliimia ja psühhiaatriakliinikusse pöördumine

29.02.12 / Psühhiaatria

Tänases Pealtnägija saates puudutati väga tundlikku söömishäirete teemat (täpsemalt buliimiat). Kuigi olin enda peas seda kaalunud juba ka varem, tundsin end selles loos ära. Samuti sirvisin pärast saadet pikalt internetis antud teemat puudutavaid artikleid ja kirjutusi. Leidsin ka ühe Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku vanemarsti kirjutise, kust sain teada niipalju, et Tartu saab sinnapoole antud murega pöörduda. Samas ei tea ma, millisele nr-le seal helistama peaksin ja mida ütlema, kui soovin sinna aega kirja panna ja pole seal kunagi varem käinud ja ühtegi arsti ei tea ja kas aega kirja pannes uuritakse mille pärast ma minna tahan jne?

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Internetis on Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliiniku jt linnade Psühhiaatriakliinkute kodulehed ja tel nr.-d üleval. Sealt saab küsida tel teel ja end registreerida.
Juba loetud soovitusi saab aga Koheselt rakendama hakata.
Esiteks. Toitu kolm korda tavalisest kauem mäluda, et suutäis toitu suus täiesti veelduks. Suutäit mäluda 20-25 korda.
Toitu võtta-süüa vähemalt kolm korda päevas, s.o. ei jäta söömiskordi paastu-mõttes vahele.
Toidu kogust vähendada ja enne söömist otsus koguse kohta paika panna, nn restorani reegel (söögikohas me ju ei telli järjest teise ja kolmanda prae ja teise ja kolmanda ja neljanda magustoidu juurde!).
Siis toitude sisu-pool (suhkrud-jahud, maiustused ei, juurikad, taimsed jne JA).
Siis pingete maandamise nipid - psühhoregulatsioon jne. Korralik töö- ja puhkerežiim, mõõdukas kehaine tegevus.
Head harjutamist ja rõõmsameelsust.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Süüdimatuks tunnistamine

29.02.12 / Psühhiaatria

Lähikondlase peres on psüühikahäiretega isik (ca 63 aasta vanune meesterahvas), kes on aastaid invaliidsuspensionil ja üsna sageli olnud ka psühhiaatrilisel haiglaravil. Äsja suri tema 90-aastane ema, kellega nad koos Mustamäe korteris elasid. Lähisugulastest on talle kõige lähem isik nimetatud meesterahva tädipoeg (temast märksa vanem).
Seonduvalt ema surmaga ilmnes, et praegusel hetkel pole poja käitumine adekvaatne: ta ei teatanud kellelegi lähedastest ema surmast. Helistas küll sotsiaaltöötajale ja teatas, et ärge täna tulge ema vaatama - ema suri ära.
Kui tädipoeg koos oma abikaasaga nädal hiljem sinna peresse visiidi tegi, käitus meesterahvas ebaadekvaatselt. Küsimustele tema ema surma kohta "ei viitsinud" ta vastata, rääkis oma värsketest ostudest: käi ja pikad püksid ning jutustas, millist renoveerimist ta korteris teha kavatseb. Ema kogutud matuseraha oli ära kulutatud, kuid tuhastamise oli ta tellinud, kuid selle eest tasumiseks polevat tal raha.
KÜSIMUS:
Kuidas oleks võimalik aidata sel meesterahval oma järelejäänud eluga toime tulla? Haiglasse ta vabatahtlikult pole nõus minema. On ilmne, et igakuiseid kommunaaltasusid ta maksma ei hakka - pole vastutustunnet. Kui midagi ette ei võta jääb ta mõne aja pärast võlgadesse, hiljem kodutuks. Hetkel vast korteril võlgasid pole. Kas on olemas mingi institutsioon, kes võiks selle küsimuse lahendada enne, kui asi hapuks läheb?

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Elukohajärgne sotsiaaltöötaja aitab sotsiaalseid küsimusi lahendada.
Ravi saab korraldada Psühhiaatriakliiniku kaudu. Kui ta sinna ei lähe, siis ise seal tohtritega rääkida - annavad konkreetset nõu.
Eestkoste küsimused käivad kohtu kaudu ja selle korraldamisel on sotsiaaltöötaja või psühhiaater nõustajaks - oleneb patsiendi seisundist.
Kannatlikkust! Asjaajamine vajab aega.
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Depressioon

29.02.12 / Psühhiaatria

Tere.
Sooviksin vaid teie arvamus kui kõrvalvaataja. Mulle tundub, et minuga pole veel kõik korras. Alustan algusest.
Oli lapsepõlv...no mitte täiuslik, aga kõigil on omad mured ja probleemid peres. Eks jäid jäljed mällu ja tunded, mis nüüd hiljem haiget teevad.
Jäin rasedaks, oli ilus, kuid pingeline aeg, olin alles 20, pidi leidma kodu ja sissetuleku. Kaaslane on alati toeks olnud, ka vanemad. Sünnitus oli ka ok, kuid pärast seda laps ainult röökis, mitte gaasivaludes 4 kuud, vaid 7 kuud iga jumala päev ja öö. Oli savi, tahtsin minema minna, vihkasin ennast ja ka last juba. Üritasin periooditi ikka paremuse poole. Siis jällle mehe tähelepaneku abil märkasin, et need vihahood tulevad alat enne menstruatrsiooni. Läks aasta mööda, laps suurem, ei nutnud nii palju, arvasin, et kõik möödas.
Siis suri ootamatult, väga ootamatult õde. Läksin segi. Otseses mõttes, nägin tema vaimu, kartsin kõndida voodist välja lapse juurde, kui too nuttis, karjusin teki all, et vaim minema läheks. Nägin õudusunenägusid. Tahtsin end ära tappa. Läksin arstile, ütlesin, et kui kirjutate rohud, siis võtan need korraga ja suren ära. Tahtsingi ära surra, lapse isa ju alati toeks ja hakkama saav lapsega, ei tundnud muret selle üle. Arst kirjutas Cipralexi. Hakkasin veelgi rohkem unenägusid nägema. Kokku surmaga seotuid unenägusid nägin täpsetl 11 kuud. Nii et iga jumala päev. Kõige hullem perioon enda arust tagant järele mõeldes oli aeg, kui õde oli 2 kuud surnud ja ma olin järjest voodis 3 nädalat, ei söönud ega pesnud, elukaaslane oli sunnitud kodus olema, kuna ma ei tõusnu voodist, et enda 1aastase lapse järgi hoolitseda. Käisin ka terapeudil, psühholoogil, elan Soomes, võõrkeeles väljendamine on alati raskem, mis siis, et oskan. Olin nõus minema psühhiaatrihaiglasse, aga otsustasin ringi, kuna hakkas natukene parem. Käisin isegi poes üle pika aja. Tänaval kõndides oli imelik, justkui kõik vahiks mind, kartsin lausa inimesi.
Nüüd tegin suure otsuse ja alustasin kooli uuesti. Olen 22 hetkel veel viimast kuud ehk siis noor. Olen vihane, et mu närvid on nii läbi. Üldiselt olen alati teiste arust autoriteetne, julge ja tugev isiksus. Tegelt olen nõrk psühhopaat, kes ei saa endaga hakkama.
Näen ka praegu unenägusid nii 3-4 korda nädalast, aga ka kõike muud kui lähedaste suremist.
Olen nüüd 2 aastat olnud unerütmiga, et ärkan 8-10 ajal, siis lebotan voois kaua, magan päevaund, kui tahan. Lapsega pooleldii tegelen, et peavajaduse ära täidan. Õues ei käi kunagi vabast tahtest. Õhtuti ei suuda magama jääda enne kella 1-3, enne ku täiesti rampväsinud olen. Koolis käies see natuke on liigväsitav. Teised midagi ei tea suurt, käin väljas ka pidudel nüüd vahel. Üritan sõpruskonda üleval pidada, enne olin vaid üksi. Üritan näidata et olen korras. Samas eelmine nädal plahvatasin ja röökisin mehe ja lapse peale ja tuli jälle mõte, et milleks mind vaja. Sellist plahvatust pole olnud kevadest saaadik, olen üritanud olla. Olen alati nüüd kergesti ärrituv ja siiski mehe arust on närvilisus ka seotud päevadega.
Üheõnaga pikk tekst, segane. Kuidas sa kommenteeriks asja? Lähen nüüd 13 märts üldarstile, kus räägin oma probleemid, tema siis suunab ehk mind kuhugi??? Ma ei jaksa enam olla see, kes olen. Olen ju haige inimene. Kardan, et rikun oma lapse lapsepõlve ära.
Ja kui oleks võimalus, siis ma ainult magaks, Cipralex ravimit tarvitasin vaid 1,5 kuud ,ei viitsind, arvasin, et pole mõju. Nüüd kui vihastasin, siis alustasin, aga jätsin jälle pooleli, sest see tekitabki veelgi väsimuse, keha vajab und tagantjärgi nii palju, et kui ma ravimit tarvitaks, siis ma aint oleks voodireziimil vähemalt 2 nädalat. Ja kooli ja lape kõrvalt on võimatu see.

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Eluraskuste-psühhotrauma oli liigselt suur ja koorem raske kanda. Aga olete vastu pidanud, olete palju kannatanud.
Kohe psühiaatri juurde ja saate rohtu, et une-puhkuse režiim korda ja "vaimud" ei segaks, et meeleolu ja töö- ning õpivõime paraneksid.
Head rohud olemas.
Siis soovitan ka minu Palve-Meditatsiooni harjutusega sujuvalt tegelema hakata (vt. varasemad soovitused, otsinguga).
Igast murest saab üle! Lapse kasvatamise rõõm ja pererõõm juba terendavad!
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Ärevus, uneprobleemid

27.02.12 / Psühhiaatria

Minu praegune mure on see, et ma ei jää Stilnoxiga magama.

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Koostöö raviarstiga.
Seroxat ja Coaxil on AD-d, miks neid mõlemaid? Raviarst selgitagu.
Xanax olgu vaid esmaabivahend ja regulaarseks tarvitamiseks ei sobi.
Stilnox on hea, aga ka seda võetakse vaid lühiaegselt, kuni suudab inimene oma elukorraldust ja eluviisi muuta.
On head und soodustavad ja AD toimega rohud olemas. Rohust-tabletist üksi ei piisa. Harjutused. Uus hoiak ("uued prillid"). vt. varasemaid soovitusi e-kliinikust, vt. minu raamatust "Väljavalitu" ptk. 16. ja siis Tervisemaja soovitusi.
Tabletid on ajutised, harjutused püsivamad, uus hoiak-eluviis kindlasti püsivalt vajalik!
Harjutamine teeb meistriks!
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Usk inimelu puutumatusse

26.02.12 / Psühhiaatria

Mõtlesin küsida teie kui spetsialisti käest nõu. Nimelt tuleb mul arvatavasti suvel ajateenistusse minna ja mul on sellest tulenevalt paar küsimust. Esiteks olen ma enda elu keerdkäikude tulemusena jõundund järeldusele, et inimelu on oma olemuselt püha. Ma kardan seda, et ma võin seal omandada teistsuguseid hoiakuid. Olen võtnud endale millegipärast hoiaku näha inimestes armastust. Jah, see võib tunduda imelik, aga just nii ma mõtlen. Ma ei tea, mida see peaks mulle ütlema, aga ma leian, et see toimib minu elus. Üks põhjus veel, miks ma kirjutan siin, on see, et ema on mul arvatavasti skisofreenik, kes kujutab endale olukordi ette. Vennaga oleme me ennast temast distantseerunud. See on long story ja see ei puutu praegu teemasse. Minu küsimus teile oleks selline, kas ma peaksin tundma muret, et ma mõtlen lähtuvalt enda usust inimelu puutumatusse?

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

Inimelu kestvus-kvant on alates abordist kuni 110-120 eluaastani - kvantiteet. Oluline on ka kvalitatiivne külg e. mida inimene selle ajaga teha suudab, Loob. Inimene on ju sündinud tegudeks, Loojaks. Seda esiteks.
Teiseks. Elu on olelus-võitlus (võitlus toidulaua ja võitlus tugevamate järglaste pärast, sest ainult tugevam isane saab õiguse - võitleb endale õiguse - järglasi saada) ja jätkab loomariigis olevat VÕITLUST. Siin enam puutumatusega kaugele ei jõua ja teatud juhtudele on mängus ka eksistentsiaalsed küsimused, sotsiaalse eksistentsi-kvaliteedi küsimused.
Kolmandaks. Tänapäeva majanduse-ärihaide "toidulaud" on ka teiste riikide "vabastamine" ning nendes tegudes surevad ja saavad viga ka inimelu puutumatusesse uskujad.
Neljandaks. Elukogemuste mõjul teatud väärtushinnangud muutuvad ja teatud neist saavad uue värvingu. Millisel määral uus keskkond (sõjavägi) inimest konkreetselt muudab, seda täpselt ennustada ei saa, aga mõju avaldab kindlasti. Vägivald otseses ja kaudses mõttes ju "lokkab" ühiskonnas: perevägivald, koolivägivald, erakondadevaheline "ärapanemine" ja rahva heaolu "unustamine" teisejärgulisele kohale. Kui kohtusüsteemis on "kallutatud jõud", siis on suur tõenäosus, et ka era- ja ühiskondlik elu hakkab "kallutatult" õigust ja õiglust ja inimelu privaatsust ja inimese puutumatust käsitlema.
Viiendaks. Abordiga seonduv ja eutanaasia?!
Probleem oluline, mitmetahuline ja ühest vastust ei ole.
NB. Emast-Isast distantseeruda ei tohi.
Seega: mõtlemine on hea, aga igapäevaelu toimingud olgu esiplaanil ja saagu toimetatud!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Agressiivsus

25.02.12 / Psühhiaatria

Mida ma peaksin tegema, kui ma muutun kergelt agressiivseks nii enda kui ka enda kaaslase vastu, kust ma abi saaksin ?

Vastab:

Jüri Ennet
Jüri EnnetPsühhiaater
Küsi arstilt Vaata arsti infot

1. Sportlik (mõõdukas, meelepärane) tegevus, seal lähevad liigsed pinged välja või siis jalutuskäigud.
2. Korralik puhkus, siis ei lähe nii kergesti närvi.
3. Minu Palve-Meditatsioon (esimene samm), siis oskad end paremini valitseda.
4. Apteegist rahustavat teed.
5. Koolitükid regulaarselt õppida ja õppimisest Rõõmu Tunda!
6. Päevik ja sellesse enesemuutmisega seonduv kirja, et enda vigu ei kordaks (nagu sportlase treening-päevik).
Saad hakkama!
Jüri O.-M. Ennet

Sarnased teemad Valdkonna arstid

Pildilised ravijuhised: