E-tervis – kas piits ja präänik käsikäes?

Virge Ottis

Septembrist käivitub üleriigiline e-terviselugu. Mis perearsti töös seoses sellega muutub, selgitab Eesti E-tervise Sihtasutuse meditsiinidokumentide standardimise spetsialist- konsultant Virge Ottis.

Millised muutused ootavad perearste ees seoses e-tervise käivitumisega?

Nende perearstide jaoks, kes praegu juba kasutavad arvutit, sisestavad ravilugusid, nende jaoks muutub kõige  vähem. Tulevad juurde mõned lisafunktsioonid ja nupud. Aga neile, kes kasutavad veel paberkaarte, muutub kindlasti päris palju.

On neid palju, kes arvutit veel ei kasuta?

Me ei tea täpselt, kui palju neid on. Sotsiaalministeerium tegi meiliküsitluse: kas ja kui palju tervishoiutöötajad arvutit kasutavad. Tulemusest ilmnes, et perearstid kasutavad arvutit vähem kui haiglaarstid. Ma hästi ei usu, et see tõele vastab. Ilmselt paljud perearstid ei vastanudki sellele e-kirjale. Kindlasti kasutavad perearstid arvutit, sest nad peavad esitama haigekassale digitaalseid raviarveid. Aga kui paljud kasutavad arvutit ka raviloo sisestamiseks, seda me tegelikult ei tea.

Kas digiretsept saab olema oluliselt teistsugune võrreldes praegusega paberkandjal? Osad arstid trükivad ju retsepte ka arvutist.

Digiretseptile ei kirjuta arst enam soodustust. Seda teeb kesksüsteem – nende andmete järgi, mis arst edastab, paneb haigekassa soodustuse. Arst märgib digiretseptile diagnoosi, ravimi ja annustamise. Praegu märgime ka soodustuse ja ravikindlustatuse. Digiretsepti täitmine peaks olema perearstile küll oluline präänik, seda võiks kasutada heameelega.

Paberretsept jääb ka alles, samasugune nagu ta praegu on ja seda ennekõike just koduvisiidi tarbeks. Rohelisele paberblanketile tuleb perearstil ikka endiselt soodustus märkida. Kui arst märgib selle valesti, siis haigekassa esitab selle peale rahalise nõude, nii nagu praegu. Digiretsepti kasutades saab patsient valida ükskõik millise apteegi, kust ravim välja osta. Apteeker näeb kõiki patsiendile väljastatud retsepte. Patsient saab välja osta just selle ravimi, mida ta parajasti tahab.

Kas perearst saab ka tagasisidet, millised ravimid tema patsient välja on ostnud?

Niisugune tagasiside liigub digilukku. Sealt on näha kõik ravimid, mida patsient on välja ostnud. See on perearstile päris oluline info. Me ei saa küll kindlad olla, et patsient seda rohtu ka võtab. Aga kui ta on ravimi juba välja ostnud, siis on üsna suur tõenäosus, et ta seda ka võtab.

Mis ikkagi täpsemalt muutub – just neile arstidele, kes juba praegu haiguslugu arvutisse sisestavad?

Pisut muutub programmi akna väljanägemine, tuleb natukene rohkem lahtreid ja nuppe. Juurde tuleb seegi, et arst peab ennast ID-kaardiga identifitseerima. Programmi sisse logimiseks tuleb kasutada PIN-1 koodi, raviloo allkirjastamiseks PIN-2. Nagu internetipangaski: sisse lähen PIN-1-ga, maksekorraldused kinnitan PIN-2-ga.Digiretsepti kinnitamiseks õnneks ei pea PIN-2 panema.

Digiloo puhul ei pea aasta lõpus enam eraldi statistikat esitama – loodame, et juba alates 2010.aastast. Digilugu teeb selle nüüd meie eest ära – see peaks küll arstidele oluline präänik olema. Arstil jääb ära ka igasuguste statistiliste teatiste ja registriteatiste, ka tervisekaitse teatiste saatmine.

Lihtsustub arstide omavaheline suhtlemine, näiteks perearsti ja eriarsti vahel. Perearst saab haigla väljavõtted, eriarsti otsused viie tööpäeva jooksul kätte. Patsient ei saa seda paberit enam ära kaotada ega unustada kaasa võtta, kui ta järgmine kord perearsti vastuvõtule tuleb.

Ka perearstide omavaheline suhtlemine hõlbustub, näiteks kui patsient vahetab perearstikeskust. Praegu prindib arst oma arvutist välja tema ravi loo. Kui see on paberkandjal, siis tuleb teha koopia. Suur lisatöö, kogu see paberite saatmine jääb digiloo puhul ära. Järgmine perearst saab selle info kohe digiloost kätte.

Kas dokumente jääb ka vähemaks?

Saatekirju jääb küll vähemaks. Seni on olnud sadu erinevaid saatekirju. Nüüd on e-tervise sihtasutus nad standardiseerinud, jäänud on vaid kümmekond eri formulari: saatekiri eriarstile, analüüsile, uuringule, patoanatoomiasse jne.

Mis hakkab toimuma 1. septembrist?

Septembrist peaksid hakkama liikuma statsionaarne epikriis, ambulatoorne epikriis, saatekiri, retsept, lapse arengu jälgimise kaart, haiglaravi alustamise ja lõpetamise teatis. Tasapisi neid täiendatakse ja lisatakse uusi funktsioone.

Digiregistratuuril on mitu eelist. Perearst teeb saatekirja, mis läheb saatekirja keskusesse ja patsient saab endale ise aja kinni panna eriarsti juurde või uuringule. Ta saab seda teha ka ilma saatekirjata, aga sel juhul ainult tasulisele vastuvõtule. Patsiendiportaali kaudu saab patsient endale aegu valida, rahulikult mõelda ja otsustada.

Digiregistratuur peaks võimaldama selekteerida patsiente ka erakorralisuse kategooriate kaupa – erakorraline ehk cito!, kiire ja plaaniline patsient. Registratuuris saavad siis olema n-ö arsti ajad ja patsiendi ajad. Patsiendile avanevad ainult plaanilised ajad, arst näeb ka erakorralisi ja kiireid aegu. Kindlasti täpsustatakse ja lepitakse kokku ka konkreetsed ajafaktorid – mitme päeva jooksul peab arstile saama kiire patsient ja kas näiteks erakorralise telemeditsiinilise konsultatsiooni vastust võiks oodata juba 24 tunni jooksul.

Mida perearstid seoses digiloo rakendumisega kõige rohkem kardavad?

Ma arvan, et andmete arvutisse sisestamist. Paljudes asutustes on juba ära reguleeritud, kes seda teeb – kas õde, arst, sekretär või kliiniline assistent.

Kas siin turvaprobleeme ei teki?

Selle otsuse teeb tervishoiuasutus, kuidas õigusi ja volitusi jaotatakse. Kui perearst annab oma pereõele samasugused õigused, nagu tal endalgi, siis pereõde näeb neid andmeid, mida arstki. Vastutab loomulikult volituse andja. Iseseisva vastuvõtu tegijatel (pereõde, kooliõde, koduõde, ämmaemandad) ei tohiks olulisi piiranguid olla. Samas, alati jääb süsteemi alles jälg ehk logi, mille alusel saab andmeid vaadanud isiku tuvastada.

Millega veel küsitavusi võib tekkida?

Järveotsa Perearstikeskuses me praegu kasutame perearstiprogrammi sageli ka nagu enda märkmikku, sisestame ravilukku ka märksõnu enda tarbeks. Mõnikord ei ole see tekst väga korrektne – palju lühendeid ja märksõnu, sest kogu aeg on ju kiire. Kui niisugune korrigeerimata must tekst läheks digilukku, siis oleks endalgi pärast piinlik.

Kas peame siis hakkama neid tekste veel redigeerima? Või peame hakkama pidama eraldi lahtreid: korrektne ambulatoorne sissekanne ja märksõnad enda jaoks? Ju töökorralduses mingid muudatusi ikkagi tekib.

Epikriisis ja Saatekirjal peaks olema ka lahter arstilt arstile, mida patsient oma portaalis ei näe. Teinekord tahab perearst saata kolleegile ka sedalaadi informatsiooni: mul jäi mulje, et võib-olla on seal… või mul kõhutunne ütleb, et... See on see seitsmes meel, mis arstil pidavalt töötab. Leian, et ka niisugust kolleegide vahelist infovahetust võiks vaja olla. Need tööversioonid, mis arstil tekivad, ei pea ju olema patsiendile nähtavad.

Perearst peab hakkama tähelepanu pöörama sellele, et tema sissekannet näeb ka patsient, kes teinekord võib protestida mingi väljendusviisi suhtes. Kui eriarst võib endale veel lubada n-ö riidu minemist patsiendiga – järgmine kord läheb patsient lihtsalt mõne teise arsti juurde, siis perearst ei saa seda endale kuidagi lubada. Koostöö ning hea ja mõistlik läbisaamine on ju usalduse ja eluaegse koostöö aluseks.

Siis tuleb lihtsalt rohkem ladinakeelseid termineid kasutada. Või on ka niisugune nõue, et patsient peab kõigest aru saama, mis tema kohta epikriisis kirjutatakse?

Sellist nõuet küll ei ole, et ladina keelt ei tohi sissekannetes kasutada. Võibolla see ongi arstidele mingis mõttes pääsetee. Samas, hästi suur väärtus on digilool ka sellepärast, et kui patsiendid loevad enda haiguslugusid, siis saavad nad ka ise palju targemaks. Ka ladinakeelse termini võib ju sõnaraamatust või Internetist järele vaadata. Sellega me harime elanikkonda. Patsient ju ise otsustab oma tervise- ja ravivalikute üle, seega ka vastutab. Ega arst ei saa patsienti sundida, ta saab ainult valikuid ja olulist informatsiooni valiku langetamiseks anda. Otsustab ikkagi patsient. Mida teadlikum on patsient oma olukorrast, seda lihtsam on tal neid otsuseid langetada. Nii et, patsientide harimise seisukohalt on digilugu äärmiselt oluline ja vajalik.