Vaata koolituskalendrit
Ennetusega suudame diabeedi ilmnemist lükata edasi viie aasta võrra
Perearst
27.detsember.2004
Soome Rahvaterviseinstituudi epidemioloogia ja terviseedenduse osakonnas töötav professor dr Jaakko Toumilehto on Soome ja Euroopa üks juhtivaid diabeedi ärahoidmise uurijaid, kelle koostatud uuringu (DPS) põhjal on välja töötatud Soome riiklik diabeediennetusprogramm (DEHKO).
Milline on Soome osa rahvusvahelistes diabeediuuringutes?
Minu hinnangul on Soome üks juhtivaid diabeediuuringute riike nii I kui ka II tüübi suhkurtõve puhul, samuti tegeldakse Soomes aktiivselt haiguse geneetika ja profülaktikaga. Eri ülikoolides on käimas mitmeid erinevaid uuringuid. Võiks nimetada diabeedi profülaktikat ja haiguse epidemioloogiat käsitlevaid uuringuid.
Kas vastab tõele, et Soomes on I tüübi diabeeti rohkem kui kusagil mujal maailmas?
Jah, see vastab tõele. 100 000 alla 15aastase lapse kohta ilmneb I tüübi diabeeti rohkem kui viiekümnel Soome lapsel. Euroopa keskmine on 10–15, Eesti keskmine on näiteks 15 ümber. Mõnes teises etnilises rühmas, nagu Hiinas ja Jaapanis, on see arv üks. Et need arvud on maailmas nii erinevad, siis on Soomes midagi erilist, miks meil neid nii palju on.
Mis on selle põhjus?
I tüübi diabeet on haigus, mille puhul on väga tähtis roll geenidel, kuid geenid pole ainus põhjus. Peab olema mingi käivitav põhjus, mis tekitab selle haiguse neid geene kandvatel inimestel. Teame, et Soome rahvastikus esineb mitmeid kõrge riskitasemega genotüüpe. Kas on midagi meie keskkonnas, meie elustiilis? Seda me ei tea. Sel teemal on käimas palju erinevaid uuringuid, kuid keskkonnafaktorite kohta on infot vähe.
Soome diabeediuurijad on uurinud I tüübi esinemust Karjalas, mis on klimaatiliselt ja geneetiliselt Soomega väga sarnane, kuid seal on I tüübi suhkurtõbe kuus korda vähem kui Soomes. Nõnda suurt erinevust nii lähestikku ei ole kuskil mujal maailmas. Mis on selle põhjus?
Jah, kuid tuleb meeles pidada, et Karjala tervishoiusüsteem on väga kehv ja I tüübi diabeediga ellujääjate hulk on olnud lihtsalt väike. Vastupidi Soomele, kus diabeediga ellujääjate arv on üks suuremaid maailmas. See on ka üks põhjusi, miks I tüübi suhkurtõbi levib kiiresti kogu maailmas. Inimesed elavad kauem. Enne insuliini leiutamist I tüübi diabeetikud surid. Nad ei saanud ka järglasi, sest nad surid enne seda. Pärast insuliini leiutamist 1920. aastail võivad patsiendid ellu jääda ja lapsi saada ning edastada geene järgmisele sugupõlvele. Hoolimata sellest, et karjalased on geneetiliselt soomlastega sarnased nagu eestlasedki, on siin siiski erinevusi. See ei ole nii lihtne.
Erialameedias on räägitud võimalikust korrelatsioonist I tüübi diabeedi esinemuse ja töödeldud piima kasutamise vahel. Kas sellele on leitud kinnitust?
Siin on teatud korrelatsioon. Teiselt poolt, kui naised kasutavad piima, siis ei kasuta nad samal ajal enam rinnapiima. Me ei tea, kas põhjus peitub selles, et nad kasutavad töödeldud piima, või selles, et nad ei kasuta enam rinnapiima. Sellele küsimusele me vastust veel ei tea. On ka teooria, et piimas on mingi valk, mis põhjustab I tüübi suhkurtõbe, kuid selles ma küll kahtlen.
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on II tüübi diabeet vaikne epideemia, mis tapab juba rohkem inimesi kui aids. Mis on II tüübi suhkurtõve kiire leviku põhjus?
II tüübi diabeedist on kujunemas üks suurimaid probleeme kogu tervishoiusüsteemile. Põhjusi on mitmeid. Üks põhjus on see, et inimeste eluiga on märgatavalt pikenenud. Kui keskmine eluiga oli 50 eluaasta ümber, siis ei olnud ka eriti II tüübi suhkurtõbe, sest inimesed surid enne haiguse võimalikku teket. Teine põhjus, mis on väga oluline, on muretu elustiil – me ei pea liikuma ega võimlema ega muul viisil oma keha liigutama, nagu pidime seda tegema varem, ja seepärast saab diabeet areneda. Veel üks oluline riskifaktor on ülekaalulisus, mida on kogu maailmas järjest rohkem. Kui kõik need kokku panna – inimeste pikem eluiga, vähesem liikumisaktiivsus ja ülekaalulisus –, siis ongi põhjused käes, miks inimesed haigestuvad II tüübi diabeeti ühe varem ja varem.
II tüübi suhkurtõve puhul mängivad väga tähtsat rolli geenid. Me ei te küll veel täpselt konkreetseid geene, mis põhjustavad II tüübi diabeeti, kuid palju sellealaseid uuringuid on käimas. Mida me teame, on see, et oma eluajal jääb pool elanikkonnast Euroopas ja Aasias ühel hetkel suhkurtõppe ning kolmandikul on veidi väiksem probleem glükoosiga. Enamikul inimestel esineb nende eluajal mingi glükoosiprobleem. Nii et suurem osa meist kannab geene, mis võiks põhjustada diabeedi arengut. Oluline on meeles pidada, et suhkurtõbi erineb näiteks kopsuvähist või aidsist, millel on mingi konkreetne põhjus, mida on järelikult võimalik ära hoida. Diabeedil on geneetiline taust, mida ei saa muuta.
Nii et II tüübi diabeeti ei saa 100% ära hoida?
Ei saa. Veel tasub meeles pidada, et kõigil imetajatel esineb diabeeti, isegi vaaladel. Selles glükoosi metabolismis on midagi olulist imetajate jaoks. Imetajate glükoosi metabolismi saab miski mõjutada sel viisil, et tekib diabeet.
Hiinlased on füüsiliselt aktiivsed, sõidavad palju jalgrattaga ja võimlevad, ometi on 40%-l üle 70aastastest diabeet, kuid tihti on see õrnas vormis, ilma sümptomiteta ega põhjusta erilisi probleeme. See on hea variant – oleme füüsiliselt aktiivsed ja saame kergema diabeedi, mis ei põhjusta suuremaid tüsistusi.
Oma DPS-uuringus leidsite, et II tüübi suhkurtõbi on 58% ulatuses ärahoitav. Kui seda ei saa 100% ära hoida, siis kui välditav see haigus ikkagi on?
Meie uuring ja teised uuringud on näidanud, et 50–60% juhtumitest on võimalik ära hoida 3–6aastase perioodi jooksul. Uuringud on tehtud suhteliselt lühikese aja jooksul. Kui inimesed suutsid järgida neile antud juhiseid täies ulatuses, siis oli uuringu perioodi jooksul II tüübi diabeet välditav 100%. Mõistagi ei suutnud aga mitmed inimesed muuta oma elustiili piisavalt. Kogu diabeediriskiga uuringurühmast oli võimalik diabeeti ära hoida pooltel ja kõigil neil, kes olid järginud juhiseid täpselt. Järgmine küsimus on: kui kaua need inimesed võivad püsivalt olla ilma diabeedita? Seda me praegu ei tea, kuid me teeme järeluuringu, kus selgub, kui kaugeleulatuvad need tulemused on.
Uuringus pidid inimesed jälgime viit eesmärki (viia kehamassiindeks 25 kg/m² tasemele või kaotada 5% esialgsest kaalust; vähendada rasvade osakaalu alla 30% koguenergiast; viia loomsete küllastunud rasvhapete hulk alla 10% koguenergiast; suurendada kiudainete hulka üle 15 g / 1000 kcal; tegelda iga nädal neli tundi mõne füüsilise tegevusega). Millist neist juhistest on inimestel olnud kõige keerulisem järgida?
Juhistel on kaks aspekti – kvantitatiivne (nt peavad inimesed end iga päev liigutama poolt tundi ja me ei täpsusta, kuidas) ning kvalitatiivne (nad peaksid sööma rohkem kiudaineid ja vähem küllastamata rasvu). See on inimeste jaoks keeruline – mis on kiudaine ja mis on küllastamata rasv jne. Seda on neil raske mõista ja poes vahet teha, mis on mis. See nõuab palju avalikkuse koolitamist ja ühtlasi individuaalset nõustamist. See on keeruline, kuid samas ülioluline.
Juhised käsitlevad eelkõige käitumuslikke nõuandeid, kuid ei sisalda ravi ravimitega. Mis on selle põhjus?
Meie eesmärk oli uurida just seda, mida on võimalik saavutada ainuüksi elustiili muutmisega. Profülaktika on haiguse ärahoie, aga ravimitega üldjuhul ravitakse pärast haiguse avastamist. See ei ole enam ennetamine, kuigi siin on selliseid piiripealseid variante, kus ravimite kasutamine võiks kirja minna profülaktikana. Peale selle on ravimitel mitmeid kõrvaltoimeid ja ravimid ei suuda ära võtta diabeedi põhjusi. Elustiili muutus, füüsiline aktiivsus ja ülekaalulisuse vältimine tähendab just tegelemist diabeedi põhjustega. Seetõttu on need palju efektiivsemad kui ravimid.
11% (s.o 900 miljon eurot) Soome tervishoiukulutusest läheb diabeedi raviks. Kas suudate ennustada seda kulutust lähiaastatel ja võrrelda teiste Euroopa riikidega?
Lääne-Euroopas ja USAs on see samal tasemel, kus 10–15% tervishoiukulutusest läheb diabeedile. See kulutus kasvab ja järgmisel kümnel aastal moodustab minu arvestuste kohaselt umbes 20% kogu tervishoiukulutusest.
Kuidas see kulutus jaguneb diabeedi ja viimasega seotud haiguste vahel?
Diabeedi ravi – vereproovid, glükoositestid ja muu ravi, arstide juures käimine ja insuliinile minevad kulutused – moodustab üldkulutusest väikese osa. Kõige kulukam on südame-veresoonkonnahaiguste haiglaravi, kuna enamik diabeetikuid saab varem või hiljem mõne südame-veresoonkonnahaiguse ja vajab haiglaravi, mis mõnikord võib olla väga pikaajaline. Inimesed saavad insulte ja on kuid voodiravil. Insuldi ja diabeedi kombinatsioon on üks kulukamaid. Lisaks tekib probleeme verevarustusega jalgades, mis tuleb tihtipeale amputeerida. Jällegi väga kulukas ja pikaajaline tervishoiuprobleem. Peale selle on väga kulukas neeruteraapia patsientidel, kes on diabeedi tõttu saanud renaalse haiguse, mis on tänapäeval levinuim neeruhaigus lääneriikides. Neeruhaiguste ravi – hemodialüüs, kus inimesed peavad käima haiglas iga nädal oma verd vahetamas – on äärmiselt kallis. Võrdluseks võib öelda, et kolmandik diabeetikutest saab neeruhaiguse ja ligi 70% südame-veresoonkonnahaiguse. Neeruhaiged vajavad lühikesi haiglaskäike, kuid südame-veresoonkonnahaiguste korral tuleb haiglas olla kaua, mis muudab selle tervishoiusüsteemile eriti kalliks.
Milline on profülaktikaprojekti kuluefektiivsuse määramise metoodika? Kui luuakse selline projekt nagu DEHKO, siis kuidas te arvutate selle tasuvust riiklikule tervishoiusüsteemile?
Seda on alati väga keeruline teha. Meil oma ennetusprojekt koos kõigi oma kuludega. Peale selle on meil teine rühm indiviide, keda me küll jälgime, kuid kelle tervisesse me ei sekku. Tulemusena saame võrrelda, mis on see tervishoiukulutus, mida nad tekitavad. Seejärel võrdleme kahe rühma kulutusi. Võrrelda saab piirkondi ja inimesi. Lisaks teame, kui palju läheb diabeedile tervishoiusüsteemis tervikuna. Uuringud on tõestanud, et profülaktikaga suudame diabeedi ilmnemist lükata edasi viie aasta võrra. Selle põhjal on võimalik välja arvutada, kui palju me säästame, kui lükkame asja edasi viis aastat.
Haiguse edasilükkamises on paradoks, sest mida pikem on inimese eluiga, seda tõenäolisemalt haigestub ta suhkurtõppe.
Jah, siin on selline paradoks.
Olete välja töötanud diabeedi ärahoidmise metoodika ja hinnanud seda Soomes reaalsetes situatsioonides. Kavatsete FINRISKi projekti viia Euroopasse. Kas seda on võimalik üle tuua näiteks ka Eestisse?
Jah, me oleme saanud rahalist teotust Euroopa Liidult, et viia see projekt üle-euroopalisele tasemele. Riskirühmade määratlus on üle-euroopaline, kuid ennetusprogrammi ulatuse otsustame riik-riigilt. Kavatseme selle projekti ellu viia ka Eestis, kus meie kontaktisik on dr Toomas Podar.
Rinnavähi varajasest diagnostikast perearsti pilgu läbi.
04.mai.2009 Kersti Veidrik, Eraarst Kersti Veidrik OÜ Loe edasi
Emakakaelavähi ennetus – võimalus ja väljakutse perearstile 04.mai.2009 (1)
Perearstil tuleb õppida käsutäitmisest vabanema 04.mai.2009
Riina Kütner: “Skriiningprogrammid mõjutavad otseselt naiste tervist.” 04.mai.2009 (1)
Siim Simmo: Eestis peaks igal naisel olema võimalus lasta rind taastada 04.mai.2009
Partner
Perearst partneri AstraZeneca uudised
| 13.05.2009 | Uuenenud rinnavahk.ee aitab kaasa haiguse avastamisele ja ravitulemuste paranemisele |
|---|
Partner
Perearst partneri SVH ennetus uudised
| 13.02.2009 | Südamehaiguste ennetuskabinetid? Vaata infot siit |
|---|
Arhiiv
Perearst
Perearst 
