Vaata koolituskalendrit
Eesti perearstid välismaal
Perearst
21.juuli.2004
Viimasel ajal on palju räägitud välismaale siirduvatest Eesti arstidest. PEREARST püüab vältida selle teemaga seotud emotsionaalsust ja pigem uurida, mida kasulikku on õppida teiste riikide perearstindusest. Oma kogemusi jagavad kolm välismaal töötavat Eesti perearsti.
Perearstina maakera kuklapoolel
Tallinna perearst Siiri Kasesalu-Lüdimõis on töötanud juba aasta Austraalia läänerannikul 30 000 elanikuga Albany linnakeses. Austraalia perearstinduse süsteemi tugevustena nimetab ta minimaalset bürokraatiat ja hästi rakendatud praksiste korraldajaid (practice manager). Arst teeb Austraalias ainult arstitööd, ei arvelda haigekassaga ega teiste asutustega – tulemuseks on loogiline kontrollisüsteem.
“Olen töötanud siin nüüd rohkem kui aasta ja meil pole olnud ühtki koosolekut, kus arstile seadusi tutvustatakse või muul moel tema vigu ette loetakse. Arst on siin väga lugupeetud inimene, ka ametnikud peavad temast lugu ning aitavad teda vajaduse korral. Sel ajal akrediteeriti ka meie praksist. Küsimustik oli tõsine ja tihe ning nõudis teadmisi, kuid protsess ise oli äärmiselt meeldiv ning loomulikult asi õnnestus. Siin on täiesti stressivaba töökeskkond, väga hea töötasu ja pensionikogumise fond, mida maksab tööandja ning mis ületab Eesti võimalusi suuresti. Austraalias on arstile garanteeritud ka mõnus pensionipõli,” kõneleb Siiri Kasesalu-Lüdimõis Austraalia perearstinduse plussidest.
Mida tasuks Austraalia kogemusest rakendada Eestis? “Kindlasti peaks hakkama mõtlema bürokraatia üle, eriti perearstisüsteemis. Rakendada tuleks inimese omavastutust, s.o korralikku visiiditasu, mis siin on näiteks minimaalselt 40 dollarit (360 Eesti krooni). Patsient maksab ise ka mõningate protseduuride eest. Patsiendi kõik uuringud maksab kinni riik, mitte arst ja seetõttu ei pea siinne arst kalkuleerima, kui palju ta võib uurida, sest piiranguid pole. Töötavad arsti mõistus ja südametunnistus. Teiste erialade palgad on isegi mitu korda väiksemad arsti palgast, aga maksavad kõik, ja see ei tekita probleeme,” räägib Siiri Kasesalu-Lüdimõis.
Austraalia perearstindus on töötanud juba kaua ja toimib väga hästi. “Perearst on arst number 1 ja temast peavad lugu ka kolleegid; üldse sujub koostöö erialaarstidega suurepäraselt,” toob ta näiteks. Kui üldse midagi saab vajakajäämiseks pidada, siis ehk suurt vastutust, eriti töötades väiksemates linnades, sest ka haiglahaigete eest kannab hoolt perearst ja hospitaliseerib haiged nn endale. “Arvan, et raske on ka vahel olla nn on-call öösiti ja nädalavahetustel, aga seda juhtub väga harva ja see on korralikult tasustatud. Suurtes linnades töötab perearst nagu Eestiski – valveid pole,” kõneleb Siiri Kasesalu-Lüdimõis.
Eesti perearsti arvates on Austraalia patsiendid väga rõõmsameelsed ja sõbralikud, avameelsed ja siirad. “Olen kogenud rohkesti head ja alati küsib ka patsient, kuidas arstil läheb. Minu suureks mureks oli siin ”talvel” päikese puudus ning sageli patsiendid küsivadki, kas ma olen õnnelik, ja mainivad, et on minu jaoks päikese välja toonud. Tihtipeale nad kallistavad arsti, see on minu jaoks uus. Sedasi väljendavad nad oma tänu. Ja ma olen tõesti õnnelik,” jagab Siiri Kasesalu-Lüdimõis oma kogemusi.
Austraalia patsientide suur probleem on ülekaalulisus ja palju on ka pahaloomulisi kasvajaid. Viimaste puhul tõstab Siiri Kasesalu-Lüdimõis esile väga head spetsialistide tööd, mistõttu onkoloogilised haiged elavad kaua. Nahavähki on palju ja sellega seoses usaldatakse perearstile palju lõikustööd.
Austraalia perearst on vabastatud paberimajandusest. Erialatöö toimub arvutis, perearsti kasutuses on väga hea perearstiprogramm. Kogu majandamine on praksise korraldaja õlgadel, viimane küsib vaikselt ja viisakalt mõne allkirja arvete pakile. Austraalia perearsti koormus on päris suur. Siiri Kasesalu-Lüdimõis alustab hommikul kell 8.30 haiglas nn ward round‘iga – vaatab üle oma haiglahaiged. Seejärel on ta kuni kella 13ni praksises, siis tund lõunat ning tagasi praksises kuni 17.30ni. “Meie praksis on linnas väga populaarne ja seetõttu oleme vahel õhtuti ka oluliselt kauem, kuid see kõik kajastub töötasus,” räägib ta.
“Väga meeldib mulle praksise korraldaja, kes ka arstide meeleolu ja väsimust märkab ning aidata ja toetada püüab – olgu see siis capuccino või šokolaadiga; arsti soov nii tööaja kui puhkuse kui kõige muu suhtes on talle seaduseks. Tööl valitseb sõbralik keskkond, nii et tööd teha on tore ja kerge. Et tegemist on veinimaaga, siis lõpeb reede õhtu tavaliselt nn friday drink’iga – juuakse klaas head veini, mille juurde käib juust, võetakse nädal kokku ning kõik lähevad koju rõõmsas meeleolus,” räägib Siiri Kasesalu-Lüdimõis tööl valitsevast meeleolust.
Austraalias toimib hästi ravimite väljakirjutamis- ja kompenseerimissüsteem. Patsient maksab alati kindla summa ravimi eest ja see makstakse talle tagasi – tööinimese omaosalus on 22 dollarit (160 Eesti krooni) ning pensionäril 3 dollarit (27 Eesti krooni). Patsient ei sõltu ravimifirmade hinnapoliitikast ning kui patsient on aastas ostnud rohtu 700 dollari eest (see on ravimihindades, mitte see, mida patsient on ise maksnud), on tal edaspidi kõik retseptid vabad ja ta ei maksa enam midagi. Näiteks toob Siiri Kasesalu-Lüdimõis Fosamaxi, mida söövad Austraalias väga paljud üle 50aastased patsiendid ja mis maksab neile ikka 3 dollarit.
Suur osa Austraalia perearste on lisaks igapäevatööle kaasatud ka teadustöösse. ”Hetkel on käimas Sydney Ülikooli poolt läbiviidav uuring, mis selgitab patsientide rahulolu perearstisüsteemiga. Sellised uuringud võimaldavad saada patsiendipoolset tagasisidet ja on aluseks perearstisüsteemi edasiarendamisele,” arvab Siiri Lüdimõis-Kasesalu.
“Austraalia perearst on õnnelik inimene, kes teeb rõõmuga armastatud tööd. Ta on sõbralik ja naeratav, toetab alati kolleegi. Siin on tõesti mõnus ja kui poleks Eestis lapsi ja kodu, ei igatseks ma kunagi tagasi,” võtab Siiri Kasesalu-Lüdimõis kokku oma elu perearstina maakera kuklapoolel.
Perearstina Rootsi kuningriigis
Tallinna perearst Karl Väärt töötab perearstina Rootsis. Rootsi perearstisüsteem pole nii ühtne nagu Eestis. Enamasti domineerib vana süsteem, mis paljuski meenutab piirkondlikul printsiibil töötavat perearstikeskust. “Selle süsteemi eelis on parem integratsioon eriarstiabi osutavate asutuste vahel. Nii esmatasandi kui ka haiglaravi kuulub Landstinget’i haldusalasse. Landstinget on teise astme omavalitus, mida võiks teatud reservatsioonidega võrrelda Eesti kohaliku omavalitusega. Integreerituse all mõtlen konkreetsemat, läbinähtavamat, juhitavamat kontakti perearstide ja eriarstide vahel,” räägib Karl Väärt Rootsi perearstisüsteemi ülesehitusest.
Landstinget’it juhivad poliitikud, eri alade spetsialistid jt. Teiste seas on ka meditsiinitöötajate esindus. “Mulle tundub, et otsused, mis Landstinget’is tehakse, on meditsiinitöötajate seisukohast vaadatuna kompetentsed. Näiteks kui on rahapuudus ja on vaja vähendada eelarve defitsiiti, siis tõstetakse visiiditasu, koondatakse ametnikke, ei dubleerita uuringute tegemist mõlemal tasandil, kujundatakse hea tava kirjutada välja odavaid ravimeid jms,” räägib Karl Väärt. Tema arvates on Eesti arstidele analoogsete protsesside puhul n-ö pudelikaelaks kohalikud tervishoiuametnikud, ministri määrus ja Eesti poliitikud, kes ei esinda veel arstide ega patsientide tegelikku arvamust.
Teine Rootsi perearstisüsteem on sarnane Eesti omaga, st inimene ise valib endale perearsti, kellel on rahastamisleping Landstinget’iga. Paljudes Rootsi piirkondades on käivitatud katseprojektid Gotlandi eeskujul, kus see süsteem on toiminud juba aastaid. Perearstikeskust juhib kohalik verksamhetschef, kes ei pruugi olla arst. Forshaga Terviskeskuses, kus Karl Väärt õpib ja töötab, on selleks ämmaemand. Meditsiiniline vastutaja on aga perearst.
Rootsi perearst saab teenuste osutamiseks raha Landstinget’ilt, kes omakorda saab raha kohalike elanike maksudest ja väik-sema osa ka riigi eelarvest. On olemas haigekassa, kes vahendab ja rahastab töövõimetusega seotud kulusid. Rootsis on kõik kodanikud kindlustatud – puudub selline nähtus nagu kindlustatuse kontroll. Perearstikeskusel on oma eelarve. Eelarvesse tuleb raha Landstinget’ilt, kuhu lähevad ka kõik perearstikeskusse laekunud tasud patsientidelt. Visiiditasu perearsti juurde on 150, teiste erialaspetsialistide juurde 250 Rootsi krooni vastuvõtu kohta. Kui haige ei ilmu registreeritud vastuvõtule ega teata oma mitteilmumisest, saadetakse arve visiiditasu summa ulatuses inimesele koju. Perearstikeskuse eelarvesse laekuv summa sõltub elanike arvust piirkonnas, mida perearstikeskus teenindab, s.o umbes 1000 Rootsi krooni elaniku kohta aastas. Ligi 80–90% eelarvest kulub personali palkadele. Haiguslehe pikkus pole piiritletud, st inimene võib näidustuse korral olla haiguslehel aastaid. Haiguslehte saab välja anda 25%, 50%, 75% ja 100% töövõimetuse puhul.
Eesti omast erineb ka Rootsi süsteemi töökorraldus. “Abipersonali on rohkem. Vastuvõtuaeg on plaanitud nii, et patsientide läbilaskvus ei ohustaks tervisekeskuses patsiendi tervist. Keskuses on alati üks valvearst ja üks valveõde, kes teenindavad ägedate haigustega patsiente. Tavaliselt saab arsti juurde juhul, kui õetasand on ammendatud. Patsiendi esmane kontakt on üldjuhul telefoni teel pereõega, kes otsustab arsti juurde saatmise vajaduse. Igal perearstil on pereõde, kelle teenidusala kattub perearsti omaga,” tutvustab Karl Väärt töökorraldust Rootsis.
Koduvisiite teevad perearstid üliharva, keskmiselt kord kuus või harvemini. Seda tehakse juhul, kui on vaja arsti kompetentsust liikumispuudega inimese probleemi lahendamiseks või muu tervisehäda korral. Krooniliste haigete kodujälgimist korraldab koduõendus, kellel on hea kontakt perearstikeskuse personaliga. Haiguslood dikteeritakse diktofonile ja edastatakse erihariduse saanud sekretärile. Sekretärid sisestavad haiguslugusid, saatekirju, korraldavad haige dokumentide saatmist eriarstile, filtreerivad posti, peavad statistikat, teenindavad patsienti registratuuris ja teevad asju, mis ei nõua õe- või arstikompetentsust.
Millised on Rootsi perearstinduse süsteemi vajakajäämised? “Arvan, et üsna hea kontakt perearstide ja eriarstide vahel võiks olla veelgi parem. On välja töötatud juhised teatud kliiniliste probleemide lahendamiseks. Neid juhiseid võiks olla rohkem. Eesti mõistes on need ravijuhised, kuid veelgi laiemas tähenduses. Näiteks juhise, kuidas toimida paroksüsmaalse kodade virvenduse korra, kellele saata saatekirjad, kes korraldab logistikat erinevates kliinilistes situatsioonides, on koostanud koos perearstid, südamearst ja labori esindajad. See ei ole ainult ravijuhis, vaid ka dokument, mida saab alati esile tõsta, kui logistika mingil tasandil ei toimi. See on n-ö käitumisstandard või rutiin, nagu Rootsi arstid tavatsevad öelda.
Rootsi meditsiinile on ette heidetud pikki ravijärjekordi. Süsteemi seest vaadatuna näib mulle, et kõik on loogiline, miks haige peab nii kaua ravijärjekorras ootama. Lihtsalt pole ressurssi, et haiget saaks kohe teenindada. Samas ei jää keegi teenindamata olukorras, kus haige vajab tõesti kohest arstiabi. Võimalik, et Rootsi eraperearstinduse leviku vähesus on puudujääk. Oleme Eestis harjunud mõtlema, et peremeditsiinis on erameditsiinil eelised riigimeditsiini ees. Kuid see on vormiline külg. Tähtis on, kas süsteem toimib patsientide ja meditsiinitöötajate vaatevinklist. Rootsis toimivad mõlemad süsteemid paralleelselt,” nimetab Karl Väärt Rootsi süsteemi mõningaid puudujääke.
“Patsiendid on samasugused nagu Eestis,” arvab Karl Väärt. Tavaliselt jõuab arsti juurde haige, kes on läbinud koduravi ja meditsiiniõe soovitused, st tõeliselt haige inimene. Teine kontingent on kroonilised haiged, nt diabeetikud, astmaatikud, hüpertoonikud, kilpnäärmehaiged jt, kes läbivad aastase tervisekontrolli. Kroonilised haiged on teadlikumad ja rahulikumad kui Eestis. Vastuvõtul ei tule lahenda sotsiaalsetest probleemidest tingitud psüühikahäireid. “Arst on siin veelgi lähemal n-ö jumalale kui Eestis,” lausub Karl Väärt. Haiguste grupid on veidi erinevad. Perearst jälgib kõiki haigeid. Määravaks on perearstikeskuse varustus ning perearsti ettevalmistus ja motivatsioon; ka see, kui palju julgetakse ette võtta.
“Puudub selline suhtumine, et seda haigust peab jälgima eriarst. Perearstidel ja eriarstidel on omad rutiinid, kuidas nad mingeid haigusi jälgivad, millal ja keda enda vastuvõtule kutsuvad. Kui vähegi võimalik, saadetakse haige haiglatasandilt edasi jälgimisele esmatasandile. Patsiendid on tänulikud. Nende kingitused jagatakse tavaliselt keskuse personali vahel. Seadus reguleerib, mida tohib patsientidelt vastu võtta ja mida mitte ning kuidas peab personal vastavas olukorras käituma,” räägib Karl Väärt.
Karl Väärti töökoormus on 40 tundi nädalas ehk 8 tundi päevas ja valved. Töö algab 8.00 ja lõpeb 17.00. Arvutiprogramm, mida personal kasutab, võimaldab oma tööd hästi plaanida ja omavahel suhelda. Seal on kirjas igapäevane soovituslik töökoormus. Perearst reguleerib oma tööaega siiski ise. Tavaliselt on kaks tundi ägedate haigustega patsientidele, kaks tundi plaanilistele haigetele, tund telefonikonsultatsioonidele ja ülejäänud aeg kulub kirjatööle. “Kui keegi soovib koolitusele minna, siis märgib ta arvutisse, et on koolitusel, ning informeerib sellest kolleege,” räägib Karl Väärt.
Puhkepausidel on keskuses väga tähtis roll. Sel ajal kohtutakse teiste töötajatega, kuid välditakse tööjuttu. “Meie keskuses on kaks puhkepausi: kell 9.30–10.00 ja 14.30–15.00. Hea tava on seal viibida umbes 20 minutit pausi kohta. Lõuna on 12.00–13.00. Lõuna maksab 42 Rootsi krooni. Lõuna ajal keskuses tööd ei ole, v.a väga kiireloomuliste tervisehädadega inimeste teenindamine.
Paberitöö ehk arvutitöö on pidev. Oluline on, et õige paber oleks õigeks ajaks ette valmistatud. Kõik, mis kannatab oodata, pannakse ootama, kuni arstil on aega see lõpetada. Perearst peab oma tööd plaanima nii, et ägedad haiged oleksid teenindatud ja samas võetaks pidevalt vastu plaanilisi haigeid. See on tavaline, kui krooniline artroosihaige ootab kaks nädalat arsti vastuvõttu. Tervisekeskuses ja haiglates on tervisehäda akuutsuse ja tavade põhjal määratud vastuvõtu prioriteedid. Eesmärk on anda arstiabi esmalt neile, kes seda kõige rohkem vajavad. “Kui haige nõuab arsti juurde ja tema kaebuste kliiniline tähendus kannatab oodata, siis saab haige vastuvõtuaja, mis sobib arstile. Pole veel kordagi kuulunud, et selle pärast oleks arstil pahandus tekkinud,” räägib Karl Väärt.
Haigete kohta väljaspool tervisekeskust saab perearst ülevaatliku info. Postiga saadetakse haiguslugude epikriisid, saatekirjade vastused jms. “Kui perearst on otsustanud saata haige konsultatsioonile, siis saadab ta saatekirja erialakonsultandile postiga. Viimane saadab omakorda kirja haigele, teavitades teda, millal ja kus ta vastu võetakse. Samas saab perearst eriarstilt kinnituse, et tema saatekiri on kohale jõudnud, ning lühikese ülevaate, mis info haigele on saadetud. Säärane teavitussüsteem on hea ja toimib tõrgeteta. Saatmist korraldab raviasutustevaheline postiteenus. Päevas viiakse ja tuuakse kirju kuni kolm korda. Sama transport korraldab ka laborimaterjali toimetamist laborisse. Paljusid teenuseid saab perearst jälgida Interneti kaudu, nt EKG and-mebaasi. IT-lahendused perearstidele on väga nutikad ja arenevad kiiresti,” arvab Karl Väärt.
Rootsi ravimite väljakirjutamis- ja kompenseerimissüsteem lubab perearstil välja kirjutada kõiki ravimeid. Tavade kohaselt kirjutavad teatud ravimeid välja erialaspetsialistid. Sel juhul pikendavad perearstid tavaliselt retseptide väljastamist. Ravimite hüvitamise süsteem on astmeline. Kulu retseptiravimitele kuni 900 Rootsi krooni aastas haigele ei kompenseerita. 900–1700 Rootsi krooni aastas hüvitatakse 50% ulatuses, 1700–3300 kompenseeritakse 75% ning 3300–4300 Rootsi krooni 90% ulatuses. Üle 4300 Rootsi kroonist kulu aastas hüvitatakse 100%. Ainult insuliinravi saavad kõik tasuta. Iga isiku kohta peetakse eraldi arvestust, kui palju ta on retseptiravimitele kulutanud. See on võimalik tänu sellele, et kuningriigis pole apteegid erastatud. On vaid üks ja see kuulub riigile.
Kui haigele kirjutatakse retsept vastuvõtul, siis ei pea ta maksma retsepti väljastamise tasu. Kui näiteks haige helistab ja palub retsepti pikendada, maksab see haigele lisaks vähemalt Värmlandis 80 Rootsi krooni. Sellest maksust on vabastatud patsiendid, kes on kulutanud ravimitele üle 4300 Rootsi krooni aastas. Kõigile käsimüügiravimitele on lisatud käibemaks. Kui kirjutada teatud käsimüügiravimi retseptile, siis ei lisandu ravimi hinnale käibemaksu. Teatud ravimeid võivad välja kirjutada pereõed (nt kindlad valuvaigistid). “Väga populaarseks on saanud digitaalne retsept, mis töötab peaaegu tõrgeteta ning on väga arsti-, patsiendi- ja keskkonnasõbralik. Retsept saadetakse perearstiprogrammist elektroonselt turvatud kanali kaudu apteeki,” räägib Karl Väärt.
Kaksteist aastat perearstina Soomes
Ene Oksala lõpetas Tartu ülikooli 1986. aastal, spetsialiseerudes günekoloogiks. Perekondlike suhete muutumise tõttu jätkas ta arstitööd Soomes Kotkas 1991. aasta augustist. Soomes oli paarikümne viimase aasta tõsisem taandumisperiood ja tööd oli väga raske saada. Ene Oksala alustas sisehaigustest, geriaatriast ja psühhiaatriast. Pärast välismaal ülikooli lõpetanud arstidele korraldatud kursusi Tampere linnas 1992. aasta kevadel alustas ta tööd tervisekeskuses perearstina. Aastaid tuli tal kohalikult terviseametilt taotleda aastaks luba töötada meedikuna. 1998. aastal sai Ene Oksala kõik Soome arsti õigused – töötada haiglas, polikliinikus või osutada erateenust.
Alates 2002. aastast on ta töötanud põhikohaga Ida-Helsingis Herttoniemi tervisekeskuses. ”Kolmkümmend aastat idablokis, kümme aastat Ida-Soomes ja nüüd siis veedan aega Ida-Helsingis,” võtab ta oma elu lõbusalt kokku.
Tervisekeskuses on rajooni suurus umbes 2000 inimest arsti kohta, jaotus on geograafilise printsiibi alusel. Teeninduspiirkonda kuuluvad põhiliselt lapsed, pensioniealised ja need tööealised, kes mingil põhjusel tööl ei käi või kes töötervishoiusüsteemi ei kuulu. Lisanduvad koolid ja nõuandlad.
Tervisekeskuse teenuseid kasutav kontingent on tihti komplitseeritum, sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega ning väiksema haridustasemega. Seetõttu on ka nii motivatsioon kui ka oskus oma tervise eest hoolitseda väiksem; rohkem on ülekaalulisusest, alkoholi-, ravimi- ja tubakasõltuvusest tingitud haigusi ning olukordi. Nõnda on ka järjekorrad pikemad, halvimal juhul 2–6 nädalat, kuigi seaduse järgi peaks haige arstiga kontakti saama kolme tööpäeva jooksul.
Üldarst/perearst on sisuliselt kohaliku omavalitsuse ametnik. Kohad täidetakse konkursi korras. Amet on arsti soovist sõltuvalt eluaegne ehk pensionieani. Õigus osaleda konkursis tuleb koos kõigi arsti õigustega Soomes, enne seda tuleb leppida tööandja täpselt reglementeeritud pikkusega töölepingutega. Linn või maakond palkab tööle, annab kabineti, töövahendid, sisustuse, sh arvuti. Arst ei pea muretsema selle pärast, kui palju ta kulutab raha labori- või röntgenuuringutele. Mida paremini patsient on primaartasemel uuritud-ravitud, seda vähem tuleb kirjutada saatekirju erialaspetsialistidele,” räägib Ene Oksala Soome süsteemi plussidest.
Soomes on kindlasti lihtsam töötada kui Eestis. Ravimite kompensatsiooni-süsteemiga tegelema ei pea, selle eest hoolitsevad haigekassa ja apteegid. Retseptid kirjutatakse ühtemoodi kõigile. Retsepti saamiseks pole patsiendil vaja arsti juurde tullagi, asja saab korda posti teel või võib retsepti ka apteeki helistada. Üht retsepti võib kasutada neli aastat, kolm korda saab seda samale plangile uuendada.
Eelmisel aastal hakkas Soomes kehtima ravimite geneeriline asendus, millega haigekassa on saavutanud suure kokkuhoiu. Apteek pakub patsiendile odavamat ravimit ja patsient otsustab asja ise.
Üks väga tänuväärne asi Soome tervishoiusüsteemis on koduvisiitide puudumine. “Igaühele on ju parem, kui patsient tuleb vastuvõtule, kus teda saab vajaduse korral kohe piisavalt uurida. Lihtsalt kodus vererõhku mõõta või kurku vaadata pole ju mõtet,” arvab Ene Oksala.
Samas on Soomeski palju bürokraatiat, mis just riiklikul tööl takistab arsti keskendumist kliinilistele probleemidele. Hommikul ootab ees paberivirn – kes tahab soodustustega pediküüri, kes hambaravi, kes tõendit sotsiaalametile, et saada tasuta pesumasin, gaasipliidi asemele elektripliit, või tuntakse puudust kõigi mugavustega korterist.
Oma kogemuste põhjal ütleb Ene Oksala, et eri geograafiliste piirkondade vahel on omad erinevused. “Kotkas võtsin päevas vastu 20–25 patsienti, praegu Helsingis kümme. Ülejäänud aeg kulub paberitööle ja telefoni teel ravimisele. Ravimeid kirjutan aastas umbes 400 000 euro eest. Kotkas kirjutasin nagu perearstile kohane enamjaolt antibiootikume, valuvaigisteid ja vererõhuravimeid. Helsingis on minu retseptide rahaline väärtus kasvanud umbes 40%, kusjuures esikohale on tõusnud psühhofarmakonid,” räägib Ene Oksala.
Soomes on praegu arste rohkem kui kunagi varem ja suurim arstide puudus vist kogu ajaloo vältel, kusjuures töötuna on ainult 30 inimest. Osaliselt on see tingitud lihtsast käibetõest – suurem pakkumine sünnitab suuremat nõudlust. Patsiendid on hästi informeeritud uutest ravimitest ja uuringutest ning oskavad neid ka nõuda. Pealegi vananeb rahvastik praegu väga hoogsalt, umbes kümne aasta pärast siirdub suur hulk pensionile.
Suhtumine vananemisesse on läänemaailmas muutunud. Loomulikke protsesse jääb kogu aeg vähemaks; nende asemele on tulnud diagnoosid: östrogeeni- või testosteroonipuudus, luuhõrenemine, artroos jne. Iga diagnoosi jaoks on loomulikult omad uuringud. Tihtipeale selgub, et pärast diagnoosi raviks enam raha ei jätku. Soomes on pärast haigekassa kompensatsiooni patsiendi enda makstav maksimum ravimite eest aastas 604.72 eurot.
Kõige selle tõttu ongi perearsti töö praegu Soomes küllaltki ebapopulaarne. Veel paar aastat tagasi läksid ülikooli äsja lõpetanud noored tohtrid meelsamini tööle isegi Nokia konveierile kui ”arvauskeskusesse”. Endiselt pürgib suur osa äsja ülikooli lõpetanud arste teadustööle ja/või kiiresti spetsialiseeruma.
Seetõttu töötab ka Ene Oksala praegu oma põhitöökohas ainult 60% koormusega, st kolm päeva nädalas. Eelmisel aastal lõi ta oma firma – Ene Oksala Medical OY –, lisaks töötab ta meditsiinilisi erateenuseid pakkuvas suurfirmas Mehiläinen, erilepingu alusel pakub ta naiste- ja lastenõuandlateenuseid Vantaa linnale.
Tänapäeval on Soomes kõik endast lugupidavad ettevõtted ostnud töötervishoiuteenust erasektorist. Mehiläinen osutab näiteks sellist teenust Finnairile. Suured edukad ettevõtted ei saa lubada oma töötajail oodata kuudepikkuses uuringujärjekorras ja maksta haiguspäevaraha, otstarbekas on töötaja tervis kiiresti taastada. Hästi on teada, et mida kauem inimene töölt puudub, seda raskem on tal uuesti normaalse rütmiga kohaneda.
Rinnavähi varajasest diagnostikast perearsti pilgu läbi.
04.mai.2009 Kersti Veidrik, Eraarst Kersti Veidrik OÜ Loe edasi
Emakakaelavähi ennetus – võimalus ja väljakutse perearstile 04.mai.2009 (1)
Perearstil tuleb õppida käsutäitmisest vabanema 04.mai.2009
Riina Kütner: “Skriiningprogrammid mõjutavad otseselt naiste tervist.” 04.mai.2009 (1)
Siim Simmo: Eestis peaks igal naisel olema võimalus lasta rind taastada 04.mai.2009
Partner
Perearst partneri AstraZeneca uudised
| 13.05.2009 | Uuenenud rinnavahk.ee aitab kaasa haiguse avastamisele ja ravitulemuste paranemisele |
|---|
Partner
Perearst partneri SVH ennetus uudised
| 13.02.2009 | Südamehaiguste ennetuskabinetid? Vaata infot siit |
|---|
Arhiiv
Perearst
Perearst 
