Vaata koolituskalendrit
22.12.2004 10:29:35
Perearst
27.detsember.2004
)
Diana Ingerainen on veendunud, et esmatasand arstiabis on ülioluline. Kui seda osa ei ole, siis tegelikult miski ei toimi.
Mida tähendab arsti elukutse Teie jaoks? Kas kõik arstid saavad sellest ühtmoodi aru?
Vajadus arstiabi järele on aegade jooksul kasvanud välja ühiskonnast ja nii peaks see eriala ka arenema: arvestades ühiskonna ja patsiendi vajadusi. Tänapäeval ei ole see kaugeltki nii – takistavad just kunstlikult loodud mudelid, mis reaalsuses ei tööta. Kunstlikult luuakse struktuur, mis ei lähtu vajadustest.
Ma ei oska vaadata arsti kui üht elukutset. Arst olla on märksa rohkem kui teha arstitööd. Minu jaoks tähendab see inimese sügavat vajadust alati anda rohkem kui saada, seda mitte rahalises, vaid pigem vaimses mõttes.
Arstid mõistavad oma elukutset üheselt, kuni see puudutab kätteõpitud haiguste käsitlust. Kõik, mis hõlmab konkreetset oskust tegelda patsiendiga, on kunst, mida saab õpetada ainult teatud piirini. Ei ole võimalik tekitada ühes inimeses motivatsiooni olla just nii- või naasugune arst. Ühed oskavad näha oma elukutses rohkemat kui diagnoosi panemist ja ravi määramist, teised jällegi ei oska.
ARSTIABI ON MEESKONNATÖÖ
Mis kriteeriumidest lähtudes hindate end perearstina? Kas olete patsiendikeskne, traditsiooniliselt autoritaarne või … milliseid omadusi nimetaksite?
Läbi aegade on klassikaline arstiabi olnud autoritaarne. See on aja jooksul muutunud. Arst ei tohiks iialgi muutuda klienditeenindajaks. Arsti elukutses on sees vajadus olla ka autoritaarne – see on üks osa patsiendi mõjutamisest ja ravist.
Endale on väga raske objektiivset hinnangut anda. Ma tean väga hästi, milline ma tahan olla, aga kas see alati õnnestub, on iseküsimus.
Esiteks proovin alati teada saada, miks inimene on arsti juurde tulnud. Mida ta minult ootab? Abi? Mõistmist? Ärakuulamist? Teiseks koostan tihedas koostöös patsiendiga plaani, mille järgi hakata tegutsema. Kui koostööd patsiendiga ei ole, pole ka head tulemust. Arvan, et iga inimene peab ennast eelkõige ise tahtma aidata, mina olen talle abiks, juhendajaks, õpetajaks.
Perearst on esmatasandi arst, seega patsiendile kõige lähemal. Milline on Teie arvates perearsti funktsioon? Milline see peaks olema?
Olen veendunud, et esmatasandi arstiabi on ülioluline. Kui seda osa ei ole, siis ei toimi tegelikult miski. Perearstil on nn väravavahi roll. Arstiabi peab olema inimestele selge ja lihtsalt arusaadav. Just seetõttu olen korraldanud ka teabenädalaid avalikkusele.
Perearsti ülesanne on märksa avaram kui haigusi avastada ja diagnoosida. Ambulatoorse terapeudi töö ei ole kindlasti kõik. Inimesele tuleb teadvustada, millest tema tervis sõltub; perearsti võimuses on võimalikult vara diagnoosida haigusi ja hoida sellega ära tõsiseid probleeme.
Perearst on esmane abimees mis tahes tervisemure korral. Kõik perearsti poole pöördujad tuleb ära kuulata, nende probleemid võimaluse korral kohe lahendada või otsustada, kuhu nad peavad edasi pöörduma. Tänapäeva arstiabi on inimese jaoks, kes tervishoiusüsteemi ei tunne, üpriski keeruline. Oleks täiesti vale lasta patsiendid abitult mööda arstiabiasutusi ringi jooksma.
Perearsti patsiendid on kõik terved inimesed, keda on vaja jälgida (nt lapsed, rasedad); krooniliste haigustega nn stabiilsed patsiendid, kelle seisundit on vaja regulaarselt kontrollida; ägedate nn iseparanevate infektsioonhaigustega patsiendid. Perearsti asi on selgitada, kas inimene on haige või mitte. Kui haiguse hüpotees on püstitatud, suund käes, siis on inimene juba diagnoosi täpsustavateks uuringuteks järgmise tasandi patsient. Perearstid on praegu sunnitud võtma endi õlule liigse vastutuse, kuna peavad ise sageli uurima oma patsiente lõpuni, ka ravi ordineerima ja siis aktiivselt jälgima, sest järgmine etapp – eriarstid ja haiglad – ei suuda oma tööd piisavalt organiseerida. Samas on selline ülepiiriline vastutuse kandmine äärmiselt kurnav. Näiteks ei soovinud haigla minu ägeda püelonefriidiga haiget vastu võtta, kuigi tema seisund oli halb – kõrge palavik, tugevad valud, oksendamine, eksikoos. Organiseerisin siis haigele ravi, jooksutasin õdesid kodus analüüse võtma ja palusin patsiendi peret mulle pidevalt teada anda, kuidas haige seisund on. Helistasin veel õhtul hilja patsiendile.
Arstiabi on meeskonnatöö. Arvan, et praegu on perearstid Eestis selgelt haiglatest ette jõudnud ning esmatasandi edasine areng pidurdub ülejäänud süsteemide koordineerimatuse pärast.
Millisena tunnetate oma eriala ühiskonnas? Milline on see patsientide silme läbi?
Perearst ei ole patsiendi esmane kontakt, küll aga on seda perearstikeskus. Funktsioneeriv keskus peaks olema koht, kust inimene saadetakse edasi. Arst on see, kes loob meeskonna patsiendi probleemi põhjal.
Meie erialal on kõige rohkem õpetaja maiku küljes. Meilt ootab ühiskond terviseõpetust, nõustamist igas vanuses ja probleemis, n-ö haigusi ärahoidvat tööd. Samuti peaks meie tasandis tehtama kõikvõimalikke sõeluuringuid, et avastada haigused õigel ajal.
Milline on see arst, kes spetsialiseerub perearstiks? Mis teda motiveerib?
Perearst peab oskama näha patsienti märksa avaramalt kui mis tahes teise eriala esindaja. Ta peab mõistma ka populatsiooni olukorda ja seda, kuhu konkreetne inimene oma tegemiste, haiguste ja olekute järgi kuulub. Kui näiteks kirurgid peavad nägema metsas üksikut puud ja selle puu üht oksa, siis perearst peab nägema nii oksa, puud kui ka metsa selle puu ümber. Perearstil peab olema rohkem võimet juhtida muutusi. Näiteks ülekaaluline inimene – tema eluviisid peavad muutuma, kui ta tahab saavutada püsivat normaalset kehamassiindeksit. Üldse on vaja organiseerimisvõimet, julgust tööd ümber korraldada.
Milline on perearsti enesekuvand? Milliseid omadusi võiks rohkem olla, mis häirib?
Perearst peaks rohkem oma tööd analüüsima. Tal peab olema oma nimistust sisuline ülevaade. Teine asi on organisatoorne pool. Tuleb endale aru anda, kas see töö, mida perearst teeb, on üldse põhiosas tema töö. Perearst ei peaks ravima raskeid haigeid, muutma ega analüüsima raviskeeme. Me ei tohiks võtta endale vastutust seal, kus see meile ei kuulu. Paljudel juhtudel on tegemist meile pandud, mitte meie endi võetud vastutusega.
Muidugi terve suur ja hämar valdkond, kus perearstidele on jällegi määratud vastutus, on sotsiaalsed probleemid. Paljukõneldud puude temaatika – tegeleme asjadega, mis ei kuulu meie kompetentsi.
Veel peab õppima ütlema patsiendile "ei". Olen viis aastat õpetanud oma patsiente, et neile selgeks teha, kes on perearst. Kui me ise oma töö väärtust ei mõista ja teeme kõike, siis ei muutu midagi, siis devalveerime end ise. Tuleb õppida oma tööd plaanima, sest muidu põletakse läbi. Perearst on oma loomult liiga järeleandlik ja leplik.
Nendes asjades peaks iga perearsti motiveerima lihtne tõsiasi, et põhitööga piirnevate probleemidega tegeldes jääb meil tegemata see, mis on meie kohus.
Millist töömudelit peate efektiivsemaks, kas perearstide koondumist suurematesse keskustesse või üksikpraksiseid?
Ükskõik, milline see struktuur on, peaasi, et patsient kaduma ei läheks. Siiski arvan, et üksikpraksised säärase suure tihedusega alal nagu Tallinn ei ole mõttekad. Siin toimivad grupipraksised, mida on ka majanduslikult hulga ökonoomsem pidada. Väga hästi toimiva näitena võib Tallinnas nimetada Pirita perearstikeskust. Üldine põhimõte on siiski see, et õnnestunud on selline perearstikeskus, kus inimesel meeldib arsti juures käia ja koostöö toimib. Meie alal maksab kindlasti sisu rohkem kui vorm. Oleme patsiendikesksed.
KUI EESMÄRKI NÄHAKSE JA USUTAKSE, SIIS SEE KA SAAVUTATAKSE
Millisena näete perearstinduse arengut ning kas see on kooskõlas Teie vaatekohaga?
Et perearst saaks oma tööd kvaliteetselt teha, on tal eelkõige vaja vahendeid. Tema meeskonda on vaja vähemalt kolme õde (üks neist koduõde), lisaks sekretäri-asjaajajat. Kui meil neid ei ole, siis ei saa mitte millestki teha midagi. Me ei saa hakata teatud vanuses inimesi aktiivselt uuringutele kutsuma või aega nõudvaid protseduure tegema. Meil ei ole lihtsalt seda aega.
Kes viivad tänases Eestis ellu perearstireformi?
Tublid perearstid on reformi üsna edukale lõpusirgele juhtinud. Perearstivõrgustik on olemas, rahulolu oma perearstiga on suurenenud aasta-aastalt. Üle 80% tööst arstiabis üldse teevad ära perearstid. Nüüd oleks vaja, et ka ülejäänud, nn haiglareformid, järele jõuaksid.
Kes on pädev hindama perearsti rolli tervishoiusüsteemis?
Eelkõige perearstid ise. Me teame, mis on meie tasandil võimalik teha ja mida ei saa kohe kindlasti perearstide õlule veeretada (nt VEK). Koos tervishoiu koordinaatoritega tuleb määrata koostöö teiste arstiabiasutustega, ülesanded detailideni ära jaotada, kes mida millal teeb.
Mida annab perearstidele Teie kuulumine Eesti Arstide Liidu eestseisusesse?
Et selgitada, kas ja miks me oleme. Kõik arstid ei saa veel tänapäevalgi aru, miks perearsti ikka vaja on.
Eelkõige on tähtis muidugi info, mida EALis tehakse. Eesti on küll väike riik, aga isegi erinevad arstide organisatsioonid ei tea, mida tehakse teistes seltsides. Arstkond on killustunud, lokkab ebakollegiaalsus ja kadedus. Kadedus perearstide vastu on aga tekkinud eelkõige teadmatusest. Meie haiglas töötavate kolleegide seas on ikka veel nn tõekuulutajaid, kes väidavad, et pea- ja baasraha ongi perearsti palk. On siiani kolleege, kes arvavad, et me õelusest ei tee teatud uuringuid (nt CT, MRI). Minu ülesanne on teha selgitustööd, kes perearstid on, mis võimalused meil on, milline on meie roll arstiabis. Peab hoolikalt jälgima, et perearstidele mingeid lisakohustusi kergekäeliselt ja ilma rahaliste vahenditeta peale ei suruta. Muidugi on minu osaks ka heas mõttes lobitöö.
Viimase aasta jooksul on lahkunud ligi 70 arsti ja see tendents jätkub. Siiajääjad on tõstmas mässu, et teha arstide nõudmised kuuldavaks riigile. Mis on see lihtne sõnum, millest tuleks aru saada, et peatada arstide lahkumine ning tagada patsiendile toimiv tervishoid?
Arstid on ühiskonna osa ja ühiskond peab oma arste hoidma. Arstid on väärtus ning olen kindel, et tänapäeva ühiskond ei teadvusta, mida arstide lahkumise ja siiajääjate ülekoormamisega tegelikult kaotatakse. Mind on arstide lahkumise teema väga lähedalt puudutanud, sest minu kursuselt on läinud paljud. Peamine põhjus on ikka raha ja töökeskkond. Kui nad saaksid valida ja näeksid, et olukord läheb siin paremaks, siis nad ei läheks. Kuid ei nähta tulevikuperspektiivi, et olukord võiks muutuda.
See on silmaringi küsimus – me võitleme kõik oma elukeskkonna paremaks muutmise eest. Toon näite. Praegu õpetatakse lastele alates esimesest klassist terviseõpetust, kasvatatakse inimesi maast madalast elama teadlikult ja hoidma tervist. Väga pikka aega seda ei tähtsustatud ja praegu on perearstid need, kes seda auklikkust harivad. Üks ülesandeid esmatasandis on anda järeleaitamistunde. Paistab, et ka nendel, kes peaksid südant valutama ning midagi ära tegema selleks, et arstide palgad suureneksid ja nende töökoormus väheneks, on see osa haridusest lünklik. See, et arstid on alamakstud, paljud lahkuvad Eestist, residentuurikohad jäävad tühjaks, ei ole probleem, mida saaks eitada ja mille lahendamist demagoogiliste väidetega pidevalt edasi või kellegi teise õlule lükata. Aga muidugi on olulisim tahe midagi muuta, siis leitakse ka lahendused.
Kuulute EPSi juhatusse. Millisena näete oma isiklikku erialast arengut perearstina?
Selts tegeleb perearstiga just sellisena, nagu ta on. Võib-olla idealiseerime liiga seda arsti, kellega tahame tegelda, kuid nii see paraku on. Meie ei arvusta ega hinda arste. Kõigil peab olema ja neile antakse võimalus saada tuge oma arengus perearstina. Arst peab tundma kogu aeg, et ta ei ole üksi. Selts on (vaatamata kõigele) olnud oma tegutsemistes meeletult positiivne. Meie eesmärk on kaitsta perearstide huve arstkonnas ja ühiskonnas ning toetada oma üksikliikmeid.
Olen oma olemuselt meeskonnamängija. Kui näen eesmärki, siis võin teha mida tahes; kui ei näe, võin teha ükskõik mida, kuid eesmärgile ei jõua. Seda on näidanud ka tegevus EPSis. Kõik eesmärgid oleme saavutanud tänu kollegiaalsusele, tugevale ühtsustundele. Võin kindlalt öelda, et perearstid on ühtsed ning see väljendub kolleegide kaitses ja hoidmises. Omasid hoitakse.
Rinnavähi varajasest diagnostikast perearsti pilgu läbi.
04.mai.2009 Kersti Veidrik, Eraarst Kersti Veidrik OÜ Loe edasi
Emakakaelavähi ennetus – võimalus ja väljakutse perearstile 04.mai.2009 (1)
Perearstil tuleb õppida käsutäitmisest vabanema 04.mai.2009
Riina Kütner: “Skriiningprogrammid mõjutavad otseselt naiste tervist.” 04.mai.2009 (1)
Siim Simmo: Eestis peaks igal naisel olema võimalus lasta rind taastada 04.mai.2009
Partner
Perearst partneri AstraZeneca uudised
| 13.05.2009 | Uuenenud rinnavahk.ee aitab kaasa haiguse avastamisele ja ravitulemuste paranemisele |
|---|
Partner
Perearst partneri SVH ennetus uudised
| 13.02.2009 | Südamehaiguste ennetuskabinetid? Vaata infot siit |
|---|
Arhiiv
Perearst
Perearst 
