Vaata koolituskalendrit
Madis Tiik
Perearst
03.jaanuar.2006
)
Madis Tiik peab end parandamatuks maailmaparandajaks ning seda igas oma mitmekülgse tegevuse valdkonnas.
Kohatunnetusest
Alustame seda intervjuud sinu jaoks kõige olulisemast kohast.
Jah, see on Andruse talu Saaremaal. Koht, mille ma viis aastat tagasi juhuslikult leidsin ja kus ma nüüd püüan olla igal vabal hetkel. Tunnen siin ennast väga hästi ja olen alati siit jõudu saanud.
Seoses selle kohaga olen realiseerinud oma eluaegse unistuse elada ja töötada maal. Olen hingelt alati maapoiss olnud, kuigi olen sündinud ja kasvanud linnas.
Mulle meeldib hirmsasti loodus. Kui käin võõrsil, siis vaatan peamiselt kaht asja: loodust ning ehitisi ja vanu asju. Ise olen pigem ultramoodne, aga ehituses hindan vana. Loodus ja ehitised on mulle väga tähtsad.
Võin päevade viisi metsas ja mere ääres lonkida ja aakriku otsida. 2001. aastal oli mitu tugevat tormi. Torm peksis rannavalli sissepoole ja paljastas rannavallis olnud “aardeid”. Pärast esimesi leide hakkasin süstemaatiliselt rannas käima. Mul on mitu kohta, kus ma kunagi kuivale ei jää. Olen nagu mingi asjadeotsija. Metsas ja mere ääres leiab alati midagi. Selline hobi on mul juba lapsepõlvest, kuid viimastel aastatel on see muutunud süstemaatilisemaks. Varem uitasin niisama ringi, nüüd lähen kindlasse kohta, kindlaid asju otsima.
Kui midagi huvitavat näen, toon siia ja panen tallele. Küll kunagi leian talle otstarbe. Eriti huvitavad on ajupuu ja vanade laevade detailid. Mul on omad tormised rannad, kust neid leian. Jaanuari tormi rahunedes sõitsin esimesel võimalusel Saaremaale, et vaadata, mida meri on kaldale toonud ja leidsin mitu tammest laevakaart.
Minu lastestki on saanud algajad aardekogujad - tihti on nad minuga kaasas. Nemad otsivad ilusaid kive ja lihvitud klaasikilde, kuid üha rohkem on nad hakanud nägema merest lihvitud ajupuu ilu. Selleks, et tihedas kiviklibus mõne sendi suurust klaastükki näha, on vaja tähelepanelikkust. Mul on selle üle väga hea meel, sest tähelepanelikkus on tähtis kogu elus. Käid näiteks sadu kordi ühes kohas ja leiad siis ühe asja ja mõtled, et kuidas sa varem pole näinud … Ma ei tea, mida ma otsin, aga kui olen leidnud, siis olen kindel, et just see ta ongi. Otsijana olen rohkem avatud ka uutele asjadele.
Armastusest looduse vastu olen enda jaoks taasleidnud ka fotograafia, millega tegelesin keskkooli ajal. Pildistan põhiliselt loodust, kuid viimasel ajal on tekkinud soov jäädvustada ka koloriitseid persoone, keda olen kohanud reisides.
Oled oma mitmes ametis olnud eelkõige ideede genereerija ja käivitaja. Kuidas need ideed tekivad?
Eks see käib ikka enamasti nii, et näen kitsaskohti ja genereerin endale mingi keerulise kontseptsiooni. Ka valdkonnas, mis minu põhitegevusega üldse seotud ei ole, näiteks Eesti Posti logistikasüsteem. Ma ei tunne seda, aga et see liigub nii aeglaselt, siis mõtlesin välja, mida teha, et ta toimiks. See oli kümme aastat tagasi ja tänapäeval asjad just nii toimivadki.
Kui aga rääkida ideede realiseerimisest, siis … Olen iseloomult altruist ja terve elu tegelnud heategevusega. Kohati võib ka see probleemiks olla, et ma olen nõus tegema kõike innustunult ja lõpuni. Pean enda tugevuseks seda, et pakun idee välja ja olen valmis ka ellu viima. Olen vedur, kes on võimeline kogu koorma enda kanda võtma. Ma ei ole kedagi eemale tõrjunud, aga kui näen, et asi ei edene, võtan kätte ja teen selle ise valmis. Vihkan sellist vingumist, kus alati on keegi teine süüdi. Mina tahan tõestada, et kõik oleneb minust endast. See on palju konstruktiivsem. Tahan tõestada riskantseid ja keerulisi asju ette võttes, et neid on võimalik teostada.
Loomulikult ei saa öelda, et kõik on alati õnnestunud. Minu tegevused lõppesid algul kõik majandusliku krahhiga: mõeldud – tehtud ja oh, kurat, kehvasti läks. Aastatega on tulnud tasakaalukus ja olen projektide puhul üha rohkem teinud ka finantsanalüüsi. Pean väga tähtsaks analüüsida, milline on tulemus.Ja mis olid vead, kui kõik ei läinud plaanitult.
Võtame infotelefoni näite: 2002. aasta sügisel tuli Eesti Haigekassa välja ettepanekuga, et perearstid võiksid olla kättesaadavad telefoni teel õhtutundidel ja nädalavahetusel. Haigekassa oli valmis maksma selle eest 50 krooni tunnis. Sellisel kujul ei olnud see vastuvõetav ja pakkusin välja omapoolse lahenduse piirkondlikest valvetelefonidest. Hakkasin otsima kirjandust ja näiteid mujal maailmas toimuvast, ning esitasin 2003. aasta alguses üleriigilise nõuandetelefoni kava. Kaks aastat läks aega, et veenda haigekassat, ministeeriumi ja arste pakutud lahenduse rakendatavuses. Ja lõpuks, kui oli toimunud positiivne pööre ja tehti olulised otsused, selgus et tervishoiusüsteemi kitsaskoha lahendamise asemel leidus inimesi, kes nägid selles puhtalt kommertsiaalset projekti. Algsest projektist jäi järgi vaid nimi, kogu sisu oli devalveerunud. Mis siis valesti läks? Kõigepealt lootsin, et haigekassa eesmärgiks on tervishoiusüsteemis oleva kitsaskoha kõrvaldamine ja patsientidele uue teenuse juurutamine. Paraku eksisin. Teise vea tegin sellega, et nõustusin teenuse viimisega hinnakirja. Selle asemel oleks pidanud nõuandetelefoni käivitama esialgse kava kohaselt, projektipõhisena. Sellega oleks välditud praegust olukorda, kus Eesti Perearstide Selts on eemale tõrjutud, kuid kasutatakse perearstide nime. Risk praeguse lahenduse juures on seda suurem, sest tellija ei teadnud täpselt, mida ta ostab ja müüja ei teadnud, mida ta müüb. Niivõrd olulise teenuse esmasel käivitamisel oleks pidanud ilmtingimata külastama juba toimivaid infotelefone ja vajadusel ostma projektijuhtimise sealt. Pidasin viimase aasta jooksul mitmeid vestlusi teiste riikide analoogiliste projektidega tegelenud inimestega, valmistasin ette teenuse kvaliteedi tagamise mehhanismid, asusin tõlkima nõustamise algoritme – ja siis selgus, et see kõik oli asjata. Käima pandi hoopis teise sisuga teenus.
Eriala
Oled väga mitmekülgne inimene. Kuidas ja miks sinust just perearst sai?
Käisin Tallinna reaalkoolis ja lõpetasin selle 1986. aastal. Keskkooli lõpuni ei olnud mul selget arusaama, kelleks tahan saada. Minna Tartusse arstiks õppima oli siiski spontaanne otsus. Kui tagantjärele mõelda, siis oli minu jaoks tegemist loomuliku sammuga, mille üle ma pikalt ei juurelnud – lihtsalt läksin. Samal ajal ei saa ma ka öelda, et oleksin hirmsasti tahtnud arstiks saada. Kuigi mul oli olemas eeskuju isa ja venna näol, kes on samuti meditsiiniga seotud.
Esimene aasta oli jube. Ainult keemia ja füüsika, mida keskkoolis vihkasin ja millega ma hakkama ei saanud. Tundus, et olin sattunud keemiateaduskonda. Siis läksin sõjaväkke ja kui tagasi tulin, tulid huvitavamad ained. Näiteks anatoomia, mis mulle meeldis. Jagasin end aga mitme asja vahel ja esimesel kahel kursusel olid vahest seetõttu ka mu tulemused kehvad. Kolmandal kursusel kukkusin pat.anatoomias läbi ja jäin oma kursusest maha.
Siis tegelesin muude asjadega: ehitasin maja ja korraldasin turismireise. Järgmisel aastal kukkusin jälle läbi. Kolm aastat oli säärast aega, mil olin ülikoolist eemal ja tekkis isegi kiusatus kõigele käega lüüa. Mõtlesin, et hakkan ettevõtjaks ja korraldangi edaspidi turismireise. Sain aga üsna varsti ka sel alal õppetunni, kui üks reis ebaõnnestus. Vaatasin, et kui läheb hästi, on sõpru palju, ja kui mitte, siis pole kedagi. Siis tekkis trots, et ma ei suuda midagi ega saa millegagi hakkama.
Tuli murdepunkt. Läksin 1993. aastal ülikooli tagasi kindla eesmärgiga see lõpetada. Tollest hetkest alates hakkas see eriala mulle meeldima. Kõigest, mida õppisin, tundsin tohutut rõõmu – et ma sain targemaks, et ma sain aru. Õppejõudude jaoks aga tähendas see seda, et muutusin parajaks tüütuseks. Saabus aga-miks-nii-või-miks-naa-periood, kus ma kõikide asjade kohta küsimusi esitasin. Seminaridel diskuteerisin, lugesin, olin väga aktiivne igas erialatsüklis. Koos huviga muutusid ka hinded. Viimastel õpinguaastatel olid mu hinded enamasti viied. Järsku tekkis motivatsioon. Võtsin end väga kokku, sest kartsin, et ma ei saagi hakkama.
Kuuendal kursusel avanes võimalus minna vahetusüliõpilasena Tampere ülikooli, kus olin pool aastat. Sealne probleemõpe, mis on üles ehitatud hoopis teisiti kui tavapärane akadeemiline õpe avas silmad uuele kvaliteedile. Terve semestri teema oli esmatasandi tervishoid. Räägiti sellest, et esmatasand ei ole mitte ainult üldarstiabi vaid võrgustik, mis on esmatasandi ümber, alates sotsiaaltöötajatest ja koduõendusest. Pool aastat käisin erinevates esmatasandiga seotud kohtades –omavalitsuste tasandil, rehabilitatsioonikeskustes, nõuandlates jm. Selline tervishoiusüsteemi korraldus oli midagi täiesti uut. Nägin, kuidas terviksüsteem töötab ja see avaldas mulle tohutult mõju. Olin Nõukogude süsteemi vastane: mulle ei meeldinud autokraatlik arstiabi, et arst on jumal taevas ja patsient madalam kui muru – nii see Nõukogude ajal oli. Soomes nägin patsiendikeskset arstiabiteenust. Kui tagasi tulin, oli mulle täiesti selge, et esmatasandi tervishoid on valdkond, millega tahan tegelda.
Ja valisid selle süsteemi rakendamiseks Saaremaa?
Veebruaris 1996 oli meil kursuse koosolek, kus otsustati, et internatuurikohad jagatakse hinnete pingerea alusel. Olin pingerea keskel, aga Tartusse oli 25 internatuurikohta.
Mul oli Tartus maja ja pere. Emotsionaalne ekspromtotsus oli minna nii kaugele kui võimalik. Nii otsustasimegi Saaremaa kasuks.
Saaremaale tulin kindla teadmisega hakata tööle perearstina. Kuressaares sain endale ka esimese juhendaja, doktor Jaan Kirsi, kes on minu jaoks meditsiini valdkonnas mentoriks. Siseosakonnas töötasin kolm kuud ja see andis mulle väga palju kindlust. Pärast seda läksin Valjalasse sealset perearsti asendama ning töötasin seal internatuuri ajal pool aastat.
Kevadel 1997 tulid perearstinduse määrused. Olin just lõpetanud internatuuri ja sain kandideerida perearstipraksisele. Minust sai Kaarma valla perearst. Mind võeti kohe omaks, sest minu isapoolne suguvõsa on just Kaarma vallast pärit. Minu vanavanaonu oli Eesti ajal valla sekretär ja inimesed hindasid teda kõrgelt.
Mulle meeldis maal töötada. Linnas pole see pooltki nii huvitav. Kohe hakkasin ise praksist organiseerima ja korraldama. Tegin teistele perearstidele ettepaneku keskusesse koonduda ja süsteem läks kohe tööle. Nii oligi terviksüsteem Saaremaal rakendunud.
Üsna varsti läksin ka Perearstide Seltsi juhatusse, algul piirkonna esindajana.
Võib ju küsida, kas ma ei kahetse. Kohati kahetsen küll, kuid olen võimeline endale kriitiliselt tunnistama, et arstina olen keskpärane, suhtlejana aga hea ja kompenseerin sellega edukalt kliinilist poolt, milles ma nii tugev ei ole. Minu tugevam külg on organisatoorne töö, mida ma teen kirega. Samas ei ole ma veel valmis kliinilisest töös lõplikult loobuma, loodan osalise tööajaga taas perearstina töötada. Aga enne tahaks doktorantuuri ära lõpetada. Pean kõvasti pingutama, et leida aega artiklite kirjutamiseks. Õnneks olen harjunud kõvasti pingutama.
Oled olnud neli aastat Perearstide Seltsi juhatuse esimees. Kas juhatuse funktsioon ja seltsi liikmete arusaam sellest on praegu ühtsed ja toimivad?
Arvan nii, et kui midagi on alustatud, tuleb seda jätkata nii kaua, kuni endale võetud kohustused on realiseeritud. See on sarnane tegevus ehitamisega.
Juhatuse tööjaotus peaks kindlasti olema konkreetsem. Meil on vaja ressursse jagada ning vastutusalad täpsemalt määrata, et oleks võimalik täita juhatuse seatud eesmärgid. Kõige rohkem on mul kahju sellest, et strateegilise tööga ei ole olnud võimalik järjepidevalt tegelda, sest põhienergia läheb tulekahju kustutamisele.
Et juhatuse töö on raske ning põhimõtteliselt ollakse rakkes 24 tundi ööpäevas -vähemalt pidevas valmisolekus-, siis peavad juhatusse kuuluma inimesed, kes on motiveeritud ja naudivad seda tööd.
Seda, et perearstid on ühtsed ja usaldavad juhatust, näitas aga eelmine aasta ning see annab ka motivatsiooni jätkata.
Meil on plaanis luua ka juhatuse töö süsteemsemaks korraldamiseks koordinatsioonikeskus, kuhu kogu vajalik info kokku jookseb ning kus toimuvad perioodilised juhatuse koosolekud, kus töörühmade juhid oma tegevustest ülevaate annavad. Koordinatsioonikeskuse tööd tutvustame oktoobris.
Mainisin, et organisatoorne töö on mulle südamelähedane. See on seotud inimeste vajaduste mõistmisega. Ligi tuhandepealise perearstkonna probleemide lahendamine nõuab aga analüüsioskust ja järjepidevust. Ei ole võimalik, et kõik oleksid rahul.
Pean end eetiliseks ja altruistlikuks inimeseks. Oma elus olen neist omadustest juhindunud. Olen pidanud tähtsaks avatust, teiste inimeste heaolu ning pigem olen väljapoole suunatud. Seetõttu lähtun ka eelkõige teiste huvidest. Olen valmis pühendama oma aega, energiat, ükskõik mida n-ö üldiseks hüvanguks. Ka oma töös juhatuses olen alati püüdnud nii töötada. Tunnen, et pean aitama kas riiki, ühiskonda või … Küllap need on ka arstile omased kalduvused.
Olen siiski üritanud neid kalduvusi teadlikult vähendada. Olen korduvalt kogenud läbipõlemissündroomi, sest olen iseenda ära unustanud. Nüüdseks olen õppinud seda vältima.
Inimestest
Kes on vaimsed mõttekaaslased, kelle elu- ja mõttejoon on sulle tähtsad? Kui olulised on sinu jaoks olnud teised inimesed, lähedased?
Vajan väga selliseid inimesi ja tunnen – nagu enamik inimesi – nendest aeg-ajalt tõsiselt puudust. Mul on kaks hingelähedast sõpra. Peeter Rossiga sain tuttavaks 2. klassis ja sõprus Jüri Käosaarega ulatub 90ndate algusesse.
Sellega, et mõttekaaslasi on vähe, olen juba leppinud. Ma vajan neid, kes mind toetavad ja näevad seda, mida mina mitte. Vajan inimesi, kellega saaks asju sisuliselt arutada.
Kuidas end täiendad ja vormis hoiad?
Tööalast arengut olen pidanud väga tähtsaks ja võib öelda, et see on üldiselt läinud kogu aeg tõusvas joones. Töö on olnud minu jaoks ülimalt tähtis.
Aastal 2001 läksin EBSi ärijuhtimist õppima. Tundsin, et vajan selles valdkonnas rohkem teadmisi, et õppida perearstipraksist paremini majandama. Üks minu õppejõude oli Peeter Lorents, kes andis süsteemse käsitluse aluseid ja algebrat. Tema raamat on mulle praeguseni üks bestselleritest. See pani professionaalsele arengule suuna: õpetas vaatama asju süsteemsena ja tervikuna. See peaks olema kohustuslik õppeaine.
Sport on minu elus olnud väga tähtsal kohal. Mul on kahju, et loobusin tippspordist liiga vara. See pagas, mida tippsportlasena kogusin, jäi realiseerimata. Olen mõelnud, et tahaksin oma ellu tagasi igapäevast treeningut. Olen jooksja, siia juurde kuuluvad ka orienteerumine ja suusatamine. Tahan regulaarsust ja head vormi. Tahan saada positiivse rahulduse järjepidevast treeningust. Mul on juba pikka aega olnud mõte kirjutada oma treenerile kiri, et ta koostaks mulle treeninguplaani. Ja siis hakkan tasakesi treenima … Soov on kahe aasta pärast veteranide klassis võistlema hakata. Mul on vaja eesmärki. Minu jaoks on terve elu olnud võitlus.
Oled sa aru saanud, mis on sinu kohus maailmas? Mida pead tähtsaimaks kõigis oma tegevustes?
Tahaksin muuta maailma paremaks, eetilisemaks. Mul on tavainimesest selgelt suurem riskijulgus. Julgen abstraktsete ja uute asjadega kaasa minna ja suudan end motiveerida ka siis, kui ma ei näe veel tulemust. Olen visiooni- ja missiooniinimene.
Kui üldistada, siis mõtlevad inimesed laias plaanis kahte moodi: ühed liiguvad samm-sammult tegutsedes edasi, liikudes ettevaatlikult justkui õhukesel jääl nägemata teist kallast. Teised ei näe samme, kuid näevad tulemust (teist kallast), kuidas ideaalis võiks asi välja näha. Asi on vaimusilmas valmis ja nad tulevad siis tagasi ja hakkavad seda ellu viima. Mina olen see viimane tüüp.
Et ma armastan väga ehitamist, toon võrdluseks näite siit. Plaanisin kõrvalhoonesse puitpõrandat, kuid raha oli vähe ja puit kallis. Istusin ja vaatasin halle kiviseinu ning otsustasin teha hoopis kivipõranda lihvitud kividest. Läksin randa ja kogusin kokku mere poolt lihvitud paekivid. Tõin koju ja ladusin maha. Aega läks kaks päeva, kulusid - peale oma töö - ei olnud.
Kas pilt läheb alati kokku? Kas tulemus kattub kujutlusega?
Suuresti küll. Kujutlus areneb ja muutub reaalsuseks ajapikku. Samas – juba algfaasis on mul valmispilt olemas.
Kommentaar
Peeter Ross: Madis on tüüpilinelooja
Erinevalt teistest pidevalt ideid genereerivatest inimestest on ta samal ajal ka karismaatiline juht. Ma ei mäleta eriti episoode, kus ta olnuks nõus mõnd tegemist kõrvalt vaatama. Madisel on väga lai tegevuste ampluaa alates arstiametist kuni rookatuse ehitamiseni. Ja tavaliselt on tema ettevõtmised edukad, ehkki võib juhtuda, et alguses ei uskunud lõppeesmärgi saavutamisesse mitte keegi peale tema. Paljuski on selle edu taga pretsedenditu töökus, mida enamik ei pruugi kõrvalt näha. See tingib ka aeg-ajalt vajaduse sõpradelt oma tegevusele toetust otsida. Madise iseloomustamiseks tooksin sellise näite. Kui enamik inimesi sügiseses metsas kummikuninaga käbisid toksivad ja halba seeneõnne kiruvad, tuleb tema kahe tunni pärast metsast ämbritäie kukeseentega.
Rinnavähi varajasest diagnostikast perearsti pilgu läbi.
04.mai.2009 Kersti Veidrik, Eraarst Kersti Veidrik OÜ Loe edasi
Emakakaelavähi ennetus – võimalus ja väljakutse perearstile 04.mai.2009 (1)
Perearstil tuleb õppida käsutäitmisest vabanema 04.mai.2009
Riina Kütner: “Skriiningprogrammid mõjutavad otseselt naiste tervist.” 04.mai.2009 (1)
Siim Simmo: Eestis peaks igal naisel olema võimalus lasta rind taastada 04.mai.2009
Partner
Perearst partneri AstraZeneca uudised
| 13.05.2009 | Uuenenud rinnavahk.ee aitab kaasa haiguse avastamisele ja ravitulemuste paranemisele |
|---|
Partner
Perearst partneri SVH ennetus uudised
| 13.02.2009 | Südamehaiguste ennetuskabinetid? Vaata infot siit |
|---|
Arhiiv
Perearst
Perearst 
