Vaata koolituskalendrit
Jalgade varikoosist ja selle käsitlusest
Perearst
02.september.2008
Tiit Kivistik
Kindlasti on iga praktiseeriv arst puutunud kokku patsiendiga, kellel on jalgadel veenilaiendid. Veenilaienditega jalgu tulevad patsiendid arstile näitama mitmel põhjusel: nahasiseste kapillaarsete veresoonte või naha aluskoest väljakummuvate veenikomude tõttu, iluvea parandamise sooviga. Leidub patsiente, kellel on tekkinud haigusteadmatusest tingitud hirmud ja soov teada saada, mis jalgu ees ootab. On ka väga tõsiste alajäsemete kroonilise veenipuudulikkuse nähtudega patsiente.
Kaugeltki kõik varikoosiga patsiendid ei vaja kohest spetsialisti konsultatsiooni ja veelgi harvem invasiivset ravi. Sageli saavad perearstid varikoosiga patsientidele jagada esmast infot selle haiguse kohta ning nõustada konservatiivsete ravivõtete osas.
Allpool püüan anda väikese ülevaate jalgade veenilaiendite tänapäevasest käsitlusest. Et jutt oleks arusaadavam, peab peatuma veenide anatoomial ja füsioloogial.
Jalgadest vere tagasivoolu südamesse tagavad veenisüsteem ja lihaspump. Veenisüsteemis eristatakse pindmist ja süvaveenisüsteemi. Pindmise veenisüsteemi moodustavad lihasfastsiast pindmisemal olevad veenid, mis koguvad vere nahast ja selle aluskoest ning suunavad selle süvaveenisüsteemi. Olulisemad pindmise veenisüsteemi harud on suur safeenveen (v. saphena magna), mis ühineb reieveeniga (süvaveen) kubemeligamendist allpool reie eespinnal, ning väike safeenveen (v.saphena parva) , mis sääre tagapinnal põlveõndlas ühineb põlveõndla veeniga. Lisaks ühendavad pindmisi veene süvaveenidega perforantveenid, mille kaudu pääseb osa pindmisest veeniharude verest süvasüsteemi reie keskmises kolmandikus ja säärel. Perforantveene nimetatakse sageli ekslikult ühendusveenideks. Ühendusveenid on pindmiste veenide erinevaid harusid või erinevaid süvaveeniharusid ühendavad veenid. Süvaveenideks peetakse kõiki lihasfastsia alla jäävaid ja artereid saatvaid veene.
Süvasüsteem tagab vere äravoolu lihastest, luudest ja pindmisest veenisüsteemist. Vere panevad raskusjõule vastupidises suunas liikuma jalalihased ehk lihaspump, millest olulisemad on säärelihased. Kõndides tekkiva lihasekontraktsiooniga surutakse süvaveenid kokku ja neis olev veri hakkab liikuma. Et veri liiguks õiges suunas, on veenisüsteemis vaja õiget rõhkude vahet, mille tagavad kõigis veenides leiduvad klapid. Oma olemuselt on veeniklapid endoteeli voldid, mis normaalselt on kahe hõlmaga. Lihasekontraktsioonil on perforantveenide klapid need, mis sulgedes takistavad vere liikumist süvaveenist pindmisse veeni. Kõndides toimuval lihaste lõõgastumisel on klapid need, mis takistavad raskusjõust tulenevat veresamba tagasivoolu süvaveenis. Suures safeenveenis on vähemalt 6 klappi, millest olulisem asub vahetult enne suubumist reieveeni (kuni 5%-l puudub sündides). See klapp takistab reieveenist vere tagasivoolu madalama rõhuga pindmisesse süsteemi. 60–70%-l varikoosiga patsientidest on see veeniklapp puudulik (1) ning põhjustab kõrge rõhu pindmises veenis. See võibki olla esmane varikoosi põhjus, kuid mitte alati ainus. Klapid võivad olla funktsionaalselt või morfoloogiliselt puudulikud või on neid normaalse veenisisese rõhu tagamiseks veenis liiga vähe.
Funktsionaalne veeniklapi puudulikkus tähendab, et veeni suurenenud diameetri tõttu ei ulatu klapihõlmad enam kokku ja klapp laseb verd tagasi. See, miks laieneb veen esmaselt niivõrd, et klapil tekib funktsionaalne puudulikkus, ei olegi päris selge. Sageli põhjustavad seda degeneratiivsed muutused veeni seintes, mis seletab veenilaiendite sagedasemat esinemist vanemaealistel. On ka teisi patogeneesi seletusi (2).
Morfoloogiline veeniklapi puudulikkus tähendab klapihõlmade ehituslikku kahjustumist, mis tekib tihtipeale põletiku tõttu. Mõlemal juhul on tagajärjeks vere tagasivool (valesuunaline vool) ehk refluks veenis, mistap suureneb perifeersema veenisüsteemi rõhk ja areneb varikoos, krooniline veenipuudulikkus. Rõhu suurenemine normaalses veenis tingib omakorda selle seinas morfoloogilisi muutusi – veenisein venib, veeni diameeter suureneb ning aja jooksul haigus progresseerub. See, kui kiiresti veenihaigus progresseerub, sõltub eelkõige organismi bioloogilisest materjalist, veresoonkonna ümberkohanemise võimest ja sellest, kas sekkume sellesse ravivõtetega.
Jalgade veenilaiendid võivad areneda ka sekundaarselt (sekundaarne varikoos), kui veenist äravool südame poole on takistatud veeni ahenemise või sulgumise tõttu, mille on põhjustanud mingi teine haigus. Sagedasem niisuguse seisundi põhjus on süvaveeni tromboos ehk flebotromboos reieja/ või niudeveenide osas. Sellele tuleb mõelda, kui on olnud ebaselgel põhjusel jala äge turse vähemalt paar päeva, operatsioon, trauma või liikumist piiranud haigus, mille järel on kaua püsinud jala turse. Süvaveeni tromboosi peamiseks põhjuseks peetakse tänapäeval ebaadekvaatselt reageerivat vere hüübimissüsteemi, mitte aga jalgade veenilaiendeid, kuigi arstid vahel ekslikult nii arvavad. Varikoos iseseisvalt ei ole süvaveeni tromboosi riskifaktor (3), kuid suure safeenveeni tromboflebiidi puhul on kõrgendatud risk kaasuvaks tromboosiks ka süvaveenis (4). Pindmiste veenide põletiku ehk tromboflebiidi puhul, kui puudub varikoos, peab raviarst kindlasti kahtlustama hoopis mõnd veel varjatud süsteemset haigust, nt infektsiooni, kasvajat või mõnd autoimmuunset haigust.
Jalgade veenilaiendeid on 1/3–1/4-l üldisest populatsioonist, kuid harilikult ei põhjusta tüsistuseta varikoos erilisi vaevusi ning vähe jõuab neist aktiivse ravini. Vaatamata puuduvatele värsketele sellekohastele uuringutele arvatakse, et vaid 5%-l arenevad elu jooksul pindmisest veenilaiendist tüsistused – retsidiveeruv tromboflebiit ehk pindmine veenipõletik veenilaiendites, varikoosne ekseem, lipodermatoskleroos ja haavand (5). Viimase kolme puhul on tegemist juba tõsise jalgade kroonilise veenipuudulikkusega. Neljandikul nendest haigetest on tegemist üksnes pindmise veenisüsteemi patoloogiaga. See tähendab, et enamikul on lisaks süva- ja/või perforantveenide puudulikkus. Sestap vajavad need haiged objektiivseid ja kaalutud raviotsuseid.
Tüsistusteta varikoosiga patsiendi kaebused on tavaliselt üsnagi mittespetsiifilised. Valu, pinge või raskustunne pärast pikemat seismist või istumist võiks veenihaigel lokaliseeruda veenikomude või pindmise veeni põhitüvede projektsioonile ning kaebusi leevendab jalgade puusast kõrgemale tõstmine. Naha sügelus veenilaiendil viitab põletikulistele muutustele nahas ja on põhjustatud naha toitehäiretest. Varikoosiga seotud jala turse ei saa olla segmentaarne, jättes distaalsema osa jäsemest puutumata, vaid haarab jalga distaalsemalt proksimaalsemale. Tavaliselt hommikuks turse kaob. Kindlasti tuleb diferentsiaaldiagnostiliselt püüda välja lülitada haigusnähtude teisi võimalikke mittevaskulaarseid põhjusi, mida kirjanduse andmeil peetakse sagedasemateks jala tursete ja valude põhjusteks (6).
Väga korralik anamnees ning jalgade väline vaatlus on üliolulised, kuid ainult sellest ei piisa. Kontrollivate uuringutega on tõestatud, et ka kõige kogenum spetsialist ei pruugi alati ainult vaatlusega ja erinevate katsudega saada tõest pilti patsiendi veenihaiguse morfoloogilistest põhjustest ja hinnata täpselt süva- ja perforantveenide seisundit (7). Seepärast peaks enne invasiivset ravi tegema veenide ultraheliuuringu, mis annab arstile täpse diagnoosi ja lihtsustab õige raviotsuse tegemist. Patsientki võib olla kindlam loodetavas ravitulemuses.
Ultraheliuuringuga otsitakse veenide klappide puudulikkusest tingitud refluksi pindmise veenisüsteemi põhiharudes ja perforantveenides ning vaadatakse süvaveenide vaba läbitavust ja klappide puudulikkust. Üritatakse leida kõrge veenisisese rõhu põhjust, et seda siis kõrvaldada. Alati seda aga ei leita ja nendel juhtudel võiks invasiivse ravi suhtes olla ettevaatlik.
Juhul kui otsustatakse algatuseks rakendada kompressioonravi, ei ole ultraheliuuringut tingimata vaja. Eesti tingimustes võiks ravi plaaniv spetsialist tellida haigele vajaliku UH-uuringu usaldusväärselt spetsialistilt. Ultraheliuuringu kvaliteet sõltub sageli tegijast. Uuring on kvaliteetsem suurema töömahuga keskustes ning kui seda teevad spetsialiseerunud radioloogid. Lähtuvalt eelnevast ei pea spetsialisti konsultatsioonile saabuval haigel olema tehtud veenide ultraheli uuring.
Millised on ravivõimalused ja mida me teeme?
Ravi
Veenilaiendite ravi eesmärk on vabastada patsient veenipuudulikkuse kaebustest või vähendada neid. Raviga püütakse kiirendada tekkinud komplikatsioonide paranemist ning vähendada nende taastekke võimalust. Sageli on eesmärk parandada jalgade välimust.
Ravi võime jagada kolmeks: mitteinvasiivne, väheinvasiivne ja invasiivne. Tihti kombineeritakse erinevaid ravimeetodeid.
Mitteinvasiivne ravi on kompressioonravi ja ravimid. Kahjuks ei ole tänapäevani piisavalt efektiivseid ravimeid leitud. Ravimid jaotatakse venoaktiivseks ja põletikuvastaseks. Venoaktiivsetele preparaatidele, milleks on looduslikud flavonoidid, saponiinid ja kumariinid, omistatakse lisaks mõõdukale põletikuvastasele toimele veel veeni kootavat ja tromboosivastast toimet. Kootavat efekti, mis kõrvaldaks veenilaiendi, igapäevases praktikas kahjuks ei ole õnnestunud näha. Hepariinidel on tõestatud põletiku- ja tromboosivastane toime. Püsiva kõrge rõhuga veenisüsteemi ja seda põhjustava veeniklappide puudulikkuse puhul ei saa aga nende ravimite toime väga efektiivne olla. Seega loota, et veenilaiendid kaovad ainult lokaalse või sissevõetava ravimi toimel, on naiivne. Soovitatav on koos lokaalsete ja suukaudsete ravimitega alati teha jalale kompressioonravi, et vähendada haiguse sümptomeid ja pidurdada haiguse arengut. Ravimite efektiivsust võrdlevaid korrektseid uuringuid ei ole. Naha terviklikkuse kahjustumise korral (lipodermatoskleroos, varikoosne ekseem ja nahadefektid) tuleks hoiduda lokaalsetest venoaktiivsetest ja hepariini preparaatidest.
Kompressioonravi on vana ravimeetod. Kompressioonsukk parandab venoosset hemodünaamikat, vähendab veenilaienditest põhjustatud sümptomeid ja jala turset (8). Meditsiiniliste tarvikute müügipunktidest saab erinevaid kompressioonsukki ja -sidemeid. Valikul tuleb tähelepanu pöörata suka kompressiooni klassile (EU standard). Kvaliteetsel sukal peaks see olema märgitud pakendil. I klass on profülaktiline tugisukk. Ravisukk algab II klassist ja seda soovitan igapäevaseks raviks. Varem laiemalt kasutatud sukaniidi paksuse ühikul DENil puudub kahjuks ühene selge korrelatsioon kompressiooni astmega ja selle alusel ma sukka soovitada ei julge. Erinevate rõhkudega sukkade võrdlevad uuringud ei ole tõestanud, et III või IV klass annaks veenipuudulikkuse ravis paremaid tulemusi, küll talutakse aga neid jalal halvemini. Kompressioonravi on efektiivne üksnes siis, kui seda rakendatakse iga päev jalgadel olles. Patsiendid loobuvad sageli ravisukkade kandmisest ebamugavuse tõttu. Ühest uuringust selgus, et kõigest 40% kannab aasta pärast süvaveeni tromboosi posttrombootilise jalahaavandi profülaktikas kompressioonsukka (9). See näitab kujukalt, kui oluline on patsiendile selgitada ravi järjepidevuse vajalikkust. Õige kompressiooni puhul ei ole võimalik unustada end tunniks istuma ning kõndimine on see, mis kõrvaldab jalgades ebameeldiva suremistunde.
I või II klassi ravisukad on näidustatud ka rasedatel alates 2. trimestrist. Need võivad ära hoida võimaliku veenipuudlikkuse ja selle sümptomid, kuid veenilaiendeid ärahoidvat toimet ei ole suudetud tõestada. Üle põlve ulatuv kompressioonsukk ei ole uuringutes samuti tõestanud oma paremust põlvikuga võrreldes. Reie varikoosi korral soovitame siiski üle põlve sukka.
Kompressioonsidemega saab ka ebastandardsele jalale rakendada õiget kompressiooni. Jala side on vähemalt 10 cm lai ja 7 m pikk, keskmiselt elastne, venivus on 70–140% (venivuseandmed leiab pakendilt). Sidumist alustatakse labajalast kubeme poole ühtlase tugevusega, kattes iga uue tuuriga kolmandiku ulatuses eelnevat. Õige rõhu saavutamiseks soovitan teise jala säärele hüpeliigesest kõrgemale panna vererõhu mõõtmise manseti, millesse pumbata rõhk 30–35 mm Hg. Niiviisi tunneb patsient hästi, kas seotud jalal on samaväärne survetunne ja side on seotud õige tugevusega. Paari sidumise järel suudab iga patsient endale ise õige rõhuga sideme panna.
Kompressioonravi sobib kõigile, kellel ei ole jalal arteriaalset puudulikkust, mille võib põhjustada arterite haigus. Vanemaealistel ja pärast traumat arenenud varikoosidega patsientidel tuleb enne kompressioonravi soovitamist alati palpeerida labajalal pulsse. Kui ühtki pulssi tunda ei ole, tuleks konsulteerida veresoonte kirurgiga.
Väheinvasiivse ravina on Eestis kasutusel skleroteraapia, mis on üks vanimaid ravimeetodeid veenilaiendite ravis (enam kui 150 aastat). Tegevuse eesmärk on sulgeda patoloogiline veenisegment või põhjustada veeni kootumine. Eesti haigekassa hinnakirjas täna raviteenust- skleroteraapia jala veenidele ei ole, mistõttu patsient peab selle ravi kulud ise kandma. Skleroteraapiat tehakse mitmes erakliinikus.
Eestis kasutatakse skleroteraapiaks ravimit Polidocanoli (Aethoxyskleroli), mida süstitakse erinevates kontsentratsioonides ja eri meetoditel varikoossesse veeni, et tekitada lokaalne veeniseina endoteeli keemiline kahjustus, mis kohe põhjustab veeni sulgumise spasmist ja hiljem paranedes veeni skleroseerumise. Juhul kui endoteel ei kahjustu ja veenis tekib üksnes tromb, võib veenivalendik taas avaneda ning sama veenilaiend uuesti ilmuda (varane retsidiiv). Suuremahuliste veenikomude puhul on selleks suurem tõenäosus. Enamasti tehakse meil skleroteraapiat esteetilistel eesmärkidel ega uurita sageli veenisüsteemide põhitüvesid enne ultraheliga. Selliselt kätkeb ravi patsiendile ohtu saada üsna kiiresti veenilaiendi retsidiiv. Soovitatav on alati enne veenikomu skleroteraapiat teha ultraheliuuring, et vältida asjatut aja ja raha kulu. Kui ilmneb pindmise veenitüve või mitme perforantveeni puudulikkus, on kindlam kasutada kirurgilisi ravimeetodeid. Skleroteraapia on primaarselt näidustatud, efektiivne, heade lähi- ja kaugtulemustega nahasiseste ning nahaaluste veenikomude ravis, kui puudub pindmiste veenide põhitüvede puudulikkus. Ka puudulikke perforantveene on võimalik sulgeda skleroteraapiaga, kuid see on tehniliselt keerukam ja vajab ultrahelikontrolli. Skleroteraapiaga saab kõrvaldada pärast kirurgilist ravi jääkveenikomusid ning seda tehakse vahel ka riiklikes raviasutustes. Et süsteravimi maksimaalne lubatud päevadoos on 2 mg kehakaalu kg kohta, nõuab skleroteraapia ulatusliku varikoosi puhul korduvaid protseduure. Kasutatav skleroseeriv aine on organismile ohutu, kuid skleroteraapial võivad esineda kõrvalnähud, millest patsienti alati enne ravi informeeritakse.
Skleroteraapia vastunäidustused on rasedus, imetamine, allergia skleroseeriva aine suhtes, trombofiilia sündroomid (patsiendil on anamneesis tromboose), protseduuri järel liikumist piiravad seisundid (tunde kestev sundasend transpordivahendis). Pärast skleroteraapiat rakendatakse vähemalt nädala vältel kompressioonravi. Komplikatsioonideta kulgenud protseduur ei tee patsienti ajutiselt töövõimetuks.
Väheinvasiivse ravina kasutatakse tänapäeval maailmas üha laiemalt pindmise veenisüsteemi põhitüvede veenisisest ablatsiooni raadiosagedusvooluga või laseriga (endovenous radiofreqeuency ablation, VNUS; endovenous laser therapy, EVLT). Mõlema meetodi puhul punkteeritakse ja kanüülitakse veenitüve. Lokaalanesteesias ja ultraheli kontrolli all veetakse veenist läbi sond, mille otsas oleva elektroodi või laseriga kahjustatakse termiliselt veeni sisekesta, misjärel puuduliku funktsiooniga veen kootub ja sulgub. Ära jäävad operatsiooniga kaasnevad nahaalused hematoomid ning taastumine on kiire. Kirurgiaga tehtud võrdlevad uuringud on vägagi heade tulemustega ja meetod asendab edukalt juba klassikalist kirurgiat (10). Eestis piirab selle meetodi kasutuselevõttu aparatuuri ja lisavahendite hind, mis ületab praegu mitu korda klassikalise operatsiooni hinda. Elatustaseme tõusmisel tuleb meilgi see meetod päevakorda.
Varikoosi kirurgiline ehk invasiivne ravi on praegu levinuim ravimeetod Eestis. Enamiku veenikirurgiast teevad üldkirurgid, vähem veresoonte kirurgid. Põhja-Eesti Regionaalhaiglas tegelevad esmase varikoosi kirurgilise raviga üldkirurgid, kes vajaduse korral konsulteerivad veresoonte kirurgidega. Operatsioon tehakse enamasti päevakirurgiliselt. Safeenektoomia operatsioonil ligeeritakse kubemes tagasivooluga puudulik suur safeenveen ja eemaldatakse see. Mittepuuduliku safeenveeni korral võib piirduda väikeste lõigete kaudu veenikomude eemaldamisega koos veenilaiendeid toitvate soonte sulgemisega. Eesmärk ei ole alati kõiki veenikomusid eemaldada, vaid katkestada neid toitvad ühendused. Enne operatsiooni ultraheliuuringul märgitud puudulikud perforantveenid saab sulgeda pisikeste lõigete kaudu. Kunagist traumaatilist Lintoni operatsiooni nüüd enam ei tehta. Operatsioonile järgneb kompressioonravi (20–30 mmHg), mida meie soovitame 4 nädalat. Veenide kirurgilise ravi järel on patsient tavaliselt töövõimeline 2–3 nädala möödudes, kuid pikaajalist sundasendit nõudvate (istumine, seismine) ja vähe kõndimist võimaldavate töökohtade korral võiks tööle asuda 4 nädala pärast.
Patsiendi veenide anatoomiast ja patoloogiast arusaamine ning sellest lähtuvalt õige ravi valik tagavad ettevõetud ravi ootuspärase tulemuse. Praktilistest kogemustest olen täheldanud, et sümptomaatilise primaarse varikoosiga patsiendil, kelle kaebused vähenevad kahekuulise kompressioonraviga, on invasiivsel ravil hea tulemus. Kui aga kompressioonravist efekti ei ole, tuleb tõsiselt otsida patsiendi vaevuste mittevaskulaarseid põhjusi. Varaste operatsioonijärgsete probleemide puhul tuleb patsient saata teda ravinud arsti vastuvõtule. Kui sealt abi ei saa, on põhjendatud veresoonte kirurgi konsultatsioon.
Ükski raviarst ei saa garanteerida patsiendile 100% varikoosist vaba elu. Kõigi väheinvasiivsete ja invasiivsete ravimeetodite puhul peab arvestama tulevikus veenilaiendite retsidiivi tekkimise võimalusega. Retrospektiivsete uuringute andmeil on see võimalus kirurgilise ravi korral 20–35% ja skleroteraapia puhul u 50% 5 aasta jooksul. Publitseeritud uuringute järgi on retsidiivvarikoosi operatsioone umbes 20% kõigist veenioperatsioonidest. Kordusoperatsioon on seotud oluliselt suuremate komplikatsiooniriskidega ja halvemate ravitulemustega.
Milline on optimaalne ravi ja keda ravida invasiivselt?
Veenilaienditega patsiendi puhul peab arvestama tema vanust ja üldist terviseseisundit. Väga noorelt tekkinud jalgade varikoosi korral soovitan kindlasti konsulteerida veresoonte kirurgiga. Kui patsient on eakas (füsioloogiline vanus on tähtsam kui tegelik vanus) ja/või tal on rohkesti kroonilisi haigusi, on mitteinvasiivne ravi sageli otstarbekas isegi retsidiveeruvate tromboflebiitide ja haavandite korral. Aktiivsed ja suhteliselt heas üldseisundis varikoosiga patsiendid, kelle säärel ilmneb juba naha hüperpigmentatsioon, peaks saatma veenihaiguste eriarsti juurde, et otsustada invasiivse ravi vajadus. Hüperpigmentatsioon viitab alanud troofikahäiretele nahas. Selles staadiumis võivad invasiivse raviga lokaalsed nahanähud veel taanduda.
Lipodermatoskeroosi ja haavanditega varikoosi puhul on meditsiiniline näidustus kirurgiline sekkumine. Jalgade veenipuudulikkuse erinevad ravimeetodid on efektiivsed kroonilise venoosse haavandi kiiremaks paranemiseks, kuid puuduvad uuringud, mis tõestaks selle ravi efektiivsust esmases haavandite profülaktikas.
Trombemboolia riski kirurgiliste operatsioonide puhul tüsistusteta varikoos iseseisvalt ei suurenda, seepärast ei ole veenilaiendite operatsiooni enne mõnda muud plaanitavat suuremat operatsiooni vaja teha. Piisab tromboosi profülaktiliste vahendite kasutamisest. Kui patsient on igasuguse invasiivse ravi vastu ning on nõus alustama või jätkama kompressioonravi, võib seda aktseptida ja spetsialisti konsultatsiooni ei ole ilmtingimata vaja. Varikoosiga patsient, kellel on äge veenipõletik reie proksimaalses kolmandikus, tuleb kiiresti saata veenihaigustega tegeleva kirurgi juurde reieveeni kasvava trombiohu tõttu. Muu lokalisatsiooniga flebiidi korral on ravi üldjuhul konservatiivne ja erakorralist kirurgilist vahelesegamist vaja ei ole. Pindmise veenipõletiku puhul on risk saada süvaveeni tromboosi 12–25% (11).
Kokkuvõtteks. Jalgade varikoos on krooniline haigus, mis võib küll halvendada inimese elukvaliteeti, kuid ei tee kedagi jalutuks ega ohusta üldjuhul inimese elu. Varikoosi ja veenipuudulikkuse aeglasemaks arenguks saame nii mõndagi ära teha oma igapäevast elurežiimi jälgides ja profülaktilisi võtteid kasutades. Veenilaiendite ravi ei vabasta patsienti haigusest. Invasiivsete ravivõtetega saavutab enamik patsiente rahulolu. Varikoosi olemasolu ei tähenda seda, et kohe tuleb ette võtta kirurgiline ravi. Eakate ja krooniliste haigustega patsientide puhul püüame alati hakkama saada mitteinvasiivse raviga.
Kasutatud allikad
1. Labropoulos N, Leon M, Nicolaides AN, Giannoukas AD, Volteas N, Chan P. Superficial venous insuffi ciency: correlation of anatomic extent of refl ux with clinical symptoms and signs. J Vasc Surg 1994;20:953–8.
2. Golledge J, Quigley FG. Pathogenesis of varicose veins. Eur J Vasc Endovasc Surg 2003;25:319–24.
3. Campbell WB, Ridler BM. Varicose vein surgery and deep vein thrombosis. BrJ Surg 1995;82:1494–7.
4. Hanson N, Ascher E, DePippo P, Lorensen E, Scheinman M, Yorkovich W et al. Saphenous vein thrombophlebitis (SVT): a deceptively benign disease. J Vasc Surg 1998;27:677–80.
5. Tibbs DJ. Varicose veins and related disorders (1st ed). Oxford: Butterworth-Heinemann, 1992.
6. Bradbury A, Evans CJ, Allan P, Lee AJ, Ruckley CV, Fowkes FG. Th e relationship between lower limb symptoms and superficial and deep venous refl ux on duplex ultrasonography: the Edinburgh Vein Study. J Vasc Surg 2000;32:921–31.
7. Makris SA, Karkos CD, Awad S, N.J.M. An “All-Comers” venous duplex scan policy for patients with lower limb varicose veins attending a one-stop vascular clinic: is it justified? Eur J Vasc Endovasc Surg 2006;32:718–24.
8. Zajowski PJ, Proctor MC, Wakefi eld TW, Bloom J, Blessing B. Greenfi eld LJ. Compression stockings and venous function. Arch Surg 2002:137:1064–8.
9. Samson RH, Showalter DP. Stockings and the prevention of recurrent venous ulcers. Dermatol Surg 1996;22:373–6.
10. Beale RJ, Gough MJ. Treatment options for primary varicose veins – a review. Eur J Vasc Endovasc Surg 2005;30:83–95.
11. Unno N, Mitsuoka H, Uchiyama T, Yamamoto N, Saito T, Ishimaru K et al. Superficial thrombophlebitis of the lower limbs in patients with varicose veins. Surg Today 2002;32:397–401.
Rinnavähi varajasest diagnostikast perearsti pilgu läbi.
04.mai.2009 Kersti Veidrik, Eraarst Kersti Veidrik OÜ Loe edasi
Emakakaelavähi ennetus – võimalus ja väljakutse perearstile 04.mai.2009 (1)
Perearstil tuleb õppida käsutäitmisest vabanema 04.mai.2009
Riina Kütner: “Skriiningprogrammid mõjutavad otseselt naiste tervist.” 04.mai.2009 (1)
Siim Simmo: Eestis peaks igal naisel olema võimalus lasta rind taastada 04.mai.2009
Partner
Perearst partneri AstraZeneca uudised
| 13.05.2009 | Uuenenud rinnavahk.ee aitab kaasa haiguse avastamisele ja ravitulemuste paranemisele |
|---|
Partner
Perearst partneri SVH ennetus uudised
| 13.02.2009 | Südamehaiguste ennetuskabinetid? Vaata infot siit |
|---|
Arhiiv
Perearst
Perearst 
