Rasvumine ja ülekaalulisus on tänapäeva ühiskonna üks tõsisemaid probleeme.Viimase 10 aasta jooksul on suurt tähelepanu pööratud ka lapseea rasvumisele ja sellest tulenevatele tervisehädadele.

Kogu maailmas umbes 10% kooliealistest lastest on ülekaalulised ja veerandil neist esineb rasvumine (International Obesity TaskForce, 2004). Ülekaalulisuse prevalents on tunduvalt kõrgem majanduslikult arenenud maades (USA, Euroopa riigid), kuid WHO andmetel tõuseb maailma kõikides piirkondades. WHO ekspertide vaatlused alates 1990.aastast on näidanud, et Kanadas, Austraalias ja Euroopas lisandub igal aastal umbes 1% ülekaalulisi lapsi. Eesti laste kohta täpsed andmed puuduvad. Tallinna koolides läbiviidud mõõtmiste põhjal olid  9.klassi poistest 11,1% ja tüdrukutest 10,9% ülekaalulised (I.Tur, L.Suurorg 2004). 

Laste ja noorte ülekaalulisuse ja rasvumise põhjustena tuuakse välja 2 olulist keskkonnamuutust (WHO raport, Genf, 2002):

1)toidu muutused, mis on seotud eelkõige energiarikaste toitude tarbimisega (kõrge rasvasisaldus ja madal mitterafineeritud süsivesikute osakaal toidus);

2)keha energiakulutuste oluline vähenemine seoses elustiili muutustega (autod ja ühissõidukid kooli ja lasteaeda minekuks, istumisega seotud vabaaja tegevused nagu arvutimängud, TV vaatamine, interneti kaudu sõpradega suhtlemine).

Ülekaalulised ja rasvumisega lapsed  on ohustatud 2 tüüpi diabeedist ja kardiovaskulaarsetest haigustest. Neil esineb ortopeedilisi vaevusi ja psühholoogilisi probleeme.  Seetõttu on igasugune ennetav tegevus rasvumise ärahoidmiseks väga tähtis.

Perearstide ja õdede eesmärgiks, kes puutuvad kokku ülekaalulise või rasvunud lapsega, on stabiliseerida ja vähendada lapsel keharasva akumuleerimist.Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb kaasata sageli erinevaid spetsialiste (toidunõustajaid, psühholooge, treenereid) ja loomulikult lapsevanemaid.

 

Rasvumine on kompleksne, multifaktoriaalne haigus, mis areneb välja genotüübi ja keskkonnafaktorite omavahelise koosmõju tulemusena. Liigne ja ebanormaalne rasva ladestumine võib viia tervise kahjustumiseni.

On haigusi, mis sekundaarselt põhjustavad liigset rasvkoe ladestumist: hüpotüreoos, Cushingi sündroom, kasvuhormooni puudulikkus, geneetilised (näiteks Prader-Willi) ja hüpotalaamiline sündroom. Neid haigusi kohtame harva ja sageli kaasnevad rasvumisele lühike (pidurdunud) kasv ja /või ebanormaalne psühhomotoorne areng. 

Kehamassi indeksi arvutamine:

KMI = kaal (kg) : pikkus (m²)

Saadud tulemust hindame laste KMI  graafikute abil soo ja vanuse järgi. ÜTO järgi on tegemist ülekaaluga, kui lapse KMI »95 protsentiili ning KMI 85 – 95 protsentiili on riskitegur ülekaalu tekkeks.

Tänapäeval kasutatakse laialdaselt KMI näitu Cole' i järgi. Need on rahvusvahelised piirväärtused lastele ja noorukitele, sõltuvalt soost ja vanusest, mis vastavad täiskasvanute KMI 25 kg/m² ja 30 kg/m² (vt. graafikud).

Diagnostika peab olema kompleksne ja sisaldama nii kliinilis-laboratoorseid kui ka psühholoogilisi uuringuid. Uuringute tegemisel tuleks pöörata tähelepanu lapse kaebustele ja rasvumisega kaasnevatele võimalikele haigustele: hüpertensioon, suhkurdiabeet, düslipideemia, hüperurikeemia, sapikivitõbi, ortopeedilised haigused, hüperandrogeneemia tüdrukutel,  metaboolne sündroom.

Ülekaaluliste laste pikkuskasv ja luuline vanus on sageli kiirenenud. Küllaltki tihti kohtame nii positel kui ka tüdrukutel nahaaluskoe rebendeid ehk striiasid õlavartel, reitel, rindkerel ja kõhul. Poistel diagnoositakse hüpogenitalismi, mis siiski sageli osutub pseudohüpogenitalismiks. Peamiseks põhjuseks on rohke nahaaluse rasvkoe ladestus genitaalide piirkonda, mis jätavad eksliku mulje penise ja scrootumi väikestest mõõtudest. Rasvkude ladestub rohkelt ka rinnanäärmete piirkonda ja see on  pseudogünekomastia põhjuseks. Ülekaalulistel poistel võib sekundaarsete sugutunnuste teke hilineda ja tüdrukutel avalduda just varem, samuti menarche võib tekkida mõnevõrra varem kui keskmiselt Eesti tüdrukutel. Hilisemalt on tüdrukute probleemideks hirsutism ja menstruaaltsüklihäired ning nad vajavad endokrinoloogi ja günekoloogi abi. Kõhuvalude esinemisel tuleks mõelda sapikivitõve võimalusele.

Kui KMI on lapsel 90-97 protsentiili, siis tuleb täpsustada perekonnaanamneesi. Riskiteguriteks lapsele on vanema(te) KMI >30 kg/m² ja I, II astme sugulastel kardiovaskulaarne haigus(infarkt, insult) <55.a.  Riskitegurite esinemisel tuleb last kontrollida hüpertensiooni esinemise suhtes, määrata üldkolesterooli tase ning pöörata tähelepanu võimalikele rasvumisega kaasuvatele haigustele. Kindlasti alustada tegelemist lapse kehakaalu vähendamiseks (toidusoovitused, toidupäeviku sisseviimine, liikumise osakaalu suurendamine). Jälgida ka KMI juurdekasvu aastas, mis ei tohiks suureneda >2 kg/m².

Kui KMI >97 protsentiili, siis soovitatakse lapsele teha järgmised laboratoorsed uuringud: verest TSH (türeotroopse hormooni), tühja kõhu glükoosi, üldkolesterooli, LDL-kolesterooli ja triglütseriidide tase.Kui lapsevanemal esineb 2 tüüpi diabeet või kui lapsel esinevad acanthosis nigricans või polütsüstilised munasarjad, siis on näidustatud OGTT ehk suu kaudu glükoosiga koormuse test lasteendokrinoloogi poolt. Ka neile lastele peab tegema toitumuslikku interventsiooni, suurendama  füüsilist aktiivsust ja jälgima KMI juurdekasvu aastas.

Tervisliku elustiili õpetust, mis hõlmab lapse õigeid söömisharjumusi ja füüsilist aktiivsust, tuleb alustada sünnist. Perearstidel  ja pereõdedel on selles kandev roll. Laste ülekaalu ennetamiseks tuleb lähtuda laste üldistest toidu- ja toitumissoovitustest.

Toidusoovitused laste ülekaalu ja rasvumise vähendamiseks:

Toidusoovituste andmisel tuleb lähtuda lapse vanusest, ülekaalust või rasvumise astmest ning võimalikest kaasuvatest haigustest. Väga ranged ja limiteeritud dieedid lastele ei sobi, kuna annavad enam tagasilöögi efekti. Pikka aega vajalike toitainete mittesaamine põhjustab kasvu kahjustust ning psühholoogilisi häireid. Rasvumisega lastele, kellel ei esine kaasuvaid haigusi, soovitatakse tasakaalustatud madala energiasisaldusega dieeti: umbes 30% ealisest ööpäevasest toiduenergiast vähendatakse ja sellest 20% katavad valgud, 30-35% rasvad ja 45-50% süsivesikud. Eesmärgiks on kehakaalu stabiliseerimine ja seejärel aeglane langetamine.

Üldised toidusoovitused laste ülekaalu ja rasvumise korral:

1.Tervislik toiduvalik: kõrge liitsüsivesikute ja madala rasva ning valgusisaldusega toidud, samuti eelistada madala glükeemilise indeksiga toite.

2.Regulaarne ja piisav toidukordade arv päevas: vähemalt 3-5.

3.Vältida näksimisi toidukordade vahel, söömist telerit vaadates või arvuti taga.

4.Söömiseks peab olema piisavalt aega: põhitoidu jaoks 20-25 min ja eine söömiseks 10-15 min. Küllastustunne tekib paremini kui süüakse aeglaselt ja korralikult toitu mäludes.

5.Söömise juures tuleb kinni pidada toiduportsjonite suurusest ja arvust, võttes aluseks laste toidupüramiidi.

6.Süüa piisavalt aed-ja puuvilja.

7.Juua vett või vett vähese mahlaga, kuna täismahl sisaldab palju energiat ja seda tuleb piirata. Magusatest jookidest ja limonaadist peaks hoiduma.

8.Süüa madalama rasvasisaldusega piima, jogurtit, juustu.

9.Võid ja margariini kasutada minimaalselt võileibade katteks.

10.Toidu valmistamisel eelistada grillimist, keetmist ja aurutamist praadimisele.

Kehalise aktiivsuse suurendamise eesmärgiks ei ole ainult kehakaalu langetamine, vaid laste rühi, üldise lihastoonuse ja meeleolu tõstmine. Igale lapsele peaks lähenema individuaalselt ja leidma talle sobiva liikumisharrastuse või treeningud. Hästi sobivad ujumine, rattasõit, kiire kõnd. Tüdrukutele võib soovitada aeroobikat või tantsimist.

Võimalused lastel on limiteeritud. Noorukitel võib kasutada sibutramiini (Reductil) või orlistat'i (Xenical), mida ordineeritakse täiskasvanu annuses.

 

Perearstidel ja pereõdedel on laste rasvumise preventsioonis tähtis roll. Viimastel aastatel on ilmunud palju erinevaid trükiseid, mida perearstid ja pereõed saavad kasutada oma igapäevatöös. Tähtis on lapsi ja nende vanemaid motiveerida elama tervislikult.

 

Kasutatud kirjandus:

1.T.Lobstein, L.Baur, R.Uauy for the IASO International Obesity TaskForce, Obesity in children and young people:a crisis in public health , Obesity reviews, 2004

W.Kiess, C.Marcus, M.Wabitsch, Obesity in childhood and adolescence , Karger, 2004

Kolleegi e-mail: *
Sinu nimi:
Sinu e-mail:*
Teade: