Ma ei tahagi tänases juhtkirjas rääkida eriti palju perearstindusest. Tahan kirjutada ajast, rahust, tasakaalust ja mõnest asjast veel.

 

24/7/52/365. Kuidas kasutada seda nii, et tasakaal vajaliku-tehtava ning rõõmu pakkuva tegevuse vahel käest ei läheks? Kuidas olla kodus ning samal ajal juhtida praksist? Kuidas hoida mõnusat kontakti oma laste ja abikaasaga? Ja kuidas teha seda kõike hästi, kvaliteetselt, nii, et tehtuga saaks rahul olla?

 

Tasakaal hinges tagab tasakaalu kehas. Klassikalise meditsiini asjatundjana ma sellesse sageli ei süüvi, aga ometi on selge, et igasuguseid haigestumisi on oluliselt rohkem, kui stress vaevab või pikaajaline hingepinge ootamatult lõpeb.

 

Lugesin hiljuti Solženitsõni „Vähktõvekorpust” ning üks tsitaat väärib sealt ka lugupeetud meditsiiniajakirjas esitamist (mu armsad kolleegid, tegemist ei ole tõsiteadusliku meditsiinilektüüriga): „Kui mingid säherdused soolad, ma ei mäleta enam, millised, olgu need näiteks naatriumi omad, ülekaalus on, siis inimesel ei tarvitse vist midagi karta, haigustõkkest läbi ei pääse ning ta jääb ellu. Aga kui, vastupidi, kaaliumisoolad võimule pääsevad, siis ei kaitse barjäär enam midagi ning inimene sureb. Millest see naatriumi ja kaaliumi tase siis sõltub? See ongi kõige huvitavam! Nende vahekorra määrab inimese meeleolu! Kas mõistate? Kui inimene on reibas ja vaimselt kindel, siis … miski tõbi ei suuda teda surmata!” (Patsiendid vähiravilas omavahel, lk 111.)

 

Indias viibides mõtlesin selle üle. Mind hämmastasid naised – ilusad, väärikad, enesekindlad, tasakaalukad (ja meie mõistes paduvaesed). Just mälupilt ühest lennujaama ooteruumist on see, mis ikka ja jälle meelde tuleb. Meie istusime nagu suured valged hiidnaised reisikottidega pingil. Lähedal asuvast lennujaama WCst väljus koristaja ning astus paljajalu värvilise sari välkudes sirge seljaga üle ooteruumi, väärikalt, enesekindlalt, rahulikult, põdemata, et teeb rasket, musta ja kindlasti vähetasustatud tööd. Loomulikult ei tea ma selle naise hinges toimuvat, kuid välja paistis rahulik kindlus, mis mind hämmastas. Vaesus, mustus, tolm, pidev kuumus, ruumikitsikus – mille üle siin ometi uhke olla? Mis annab inimesele selle väärikuse ja rahu? Religioon? Suurearvulise perekonna toetus? Rahaorjuse ebaolulisus (raha nagunii ei ole)? Ei tea, aga seda sisemise rahu tunnet (vähemalt seda osa, mida eurooplasena oskasin talletada) õnnestus mul enda sees kanda mitme kuu jooksul pärast seda reisi. Hiljem läks see kaduma.

 

Kuhu ma oma jutuga tüürin? Puhanud, enesega tasakaalus olev arst jaksab mõelda oma ja praksise töö kvaliteedile, leida võrdlus- ning arendamisvõimalusi. Eelmise EPSi juhatuse suur töö oli Austraalia kvaliteedijuhiste tõlkimine (suure vaeva nägija oli dr Monika Vask, tänu selle eest!), siit edasi minnes ja veel mõne maa perearstide kvaliteedijuhiste läbitöötamise järgi võiks tõesti sündida meie oma perearsti(keskuste) kvaliteedistandard. Siis on võrdlemise ja millegi poole pürgimise esialgne alus loodud.

 

Kvaliteeti saavutada ja hoida on keeruline, kui personali ei ole piisavalt. Perearstide listides ja kitsamas ringkonnas vahendatakse üsna sageli infot erialatöö otsimise/pakkumise kohta. Mõlemale poolele oleks suureks abiks uuendatav, tsentraalne asendustöötajate register, mitte meie endi olematute vahenditega tehtud, vaid riiklikult töötav, kontrollitud ja uuenevate andmetega. Selline register, millest saaksime reaalset abi töötajate otsinguil. Esimene samm selles suunas on tänaseks ka astutud.

 

Veel ei saa jätta kvaliteedijutu puhul puudutamata ausust. Meist suurel osal on olnud tänaseks kaduma läinud süsteemi näol õpetaja, kelle põhimõtete järgi oli võltsimine, petmine ning valetamine õilsa eesmärgi nimel justkui õigustatud. SKAs koosolekul tuli jutuks sotsiaalametnike mure, et nn puudesüsteemi muutuse algul tuli nende ametisse mitmeid perearstide poolt varasemaks parandatud kuupäevadega taotlusi. Hoolimata TPSi juhatuse tehtud tööst (just Tallinn on saatekirjade teemaga pidevalt tegevuses) ütlevad eriarstid, et suur osa saatekirjadest sisaldab väga vähe infot (kui üldse) konsultatsioonile saatmise põhjuse ja varasemate uuringute kohta. Kolleeg kopeerib teise idee ja on igati õige edasi, sest „kogu maailm on sarnaseid ideid täis”. Keskmise suurusega perearstikeskus laseb vallal kompenseerida kõik ruumidega seotud kulud, investeerimata omalt poolt midagi, küll aga kokkusaamistel kõlavalt kaeveldes, et raha ei ole. Aitab vist näidetest. Aeg annab arutust.

 

Soome kolleegid kirjutavad igale enda vormistatud meditsiinidokumendile rutiinselt alla „Eeltoodut kinnitan oma au ja südametunnistusega”. Kas me ei peaks tasapisi seda teed hakkama minema? Kuidas kirjutada aga see lause alla saatekirjale, kus infot ei olegi? Oleme juhatuses korduvalt kõnelnud aukohtu loomisest (arutasime omavahel ja leidsime, et tegelikult oleks võib-olla hoopis parem nimetada seda aukojaks). Kellele seda vaja oleks? Võib-olla eelkõige meile endale. Meist igaühe sees on omad kvaliteedistandardid – sisse kasvatatud lapsepõlvest, täiustunud koos inimese arenemisega ning uute ülesannetega elus. Ja vastukaaluks on kiirus, mugavus, ahnus, võim.

 

Jõudu teel püsimiseks!

Kolleegi e-mail: *
Sinu nimi:
Sinu e-mail:*
Teade: