Jah, kaks viimast aastat olen elanud ja töötanud Soomes. Mulle näib, et Eestis on võimalused üsna suured. Maakondade poolt on küll praksiste pungumisi ja nimistute pakkumisi päris palju, nii et kui tahta nullist alustada, siis on võimalus olemas.

Minu kogemus ütleb, et perearstitööd alustades on hea tegelda rohkem kliinilise aspektiga, ennast arendades. Olles mõnda aega töötanud, on kliinilised oskused juba heal järjel ning võib praksist üles ehitama. Kui hakata kohe pärast residentuuri organisatoorse tööga pihta ja nimistut looma, jääb see oluline kliinilise arengu etapp vahele.

Motivatsiooni lisaks hea tasakaal tööst tulenevate väljakutsete ning üldise toetuse vahel – juhul kui noor arst ei leia tuge, siis võib esialgne entusiasm kiirelt kaduda.

 

 

Pärast residentuuri läksin kõigepealt doktorantuuri. Mõtlesin, et on kaval teha teistpidi, kui tavaks on. Umbes samal ajal sündis esimene laps ja üsna varsti leidsin, et sissetulekute parandamiseks võiks proovida töötada Soomes. Olin kuulnud, et kolleegid käivad seal nädalavahetustel valveid tegemas. Esialgu lootsin, et tööd annab ühendada ka doktorantuuriga, kuid ajapikku hakkas töö Soomes meeldima ja sobima ning jäingi sinna. Esimese aasta olin üksi, aga siis tuli elukaaslane järele ja nüüd oleme kogu perega Soomes.

 

 

Tunnen Soomes, et mind kui arsti austatakse. Saan keskenduda oma põhitööle ning teha seda põhjalikult. Nii on ka rahulolu tööst suurem. Perearstil on Soomes valida palju valdkondi, millele saab keskenduda. Just kliiniline töö on see, mis mind köitis ning kuigi ka majanduslik kindlustunne on väga oluline, siis oletan, et ainult raha pärast Soome minnes oleks ma peagi sealt tagasi tulnud. Soomes on väga süsteemne ja toimiv töökorraldus, mistõttu arstil on vähem stressi. Tööpäev kestab kaheksast neljani ja pärast seda olen suuteline ka perele pühenduma.

Minu otsus mõneks ajaks Soome tööle jääda sündis mitme koosmõju toimel. Sisseelamine doktorantuuri võttis aega. Kui see oleks olnud lõpusirgel, ei oleks ma arvatavasti Soome ka jäänud. Nüüdseks olen otsustanud teha doktorantuuris pausi ja töötan täiskohaga Soomes.

 

 

Sellest peaks omaette ajakirjanumbri kirjutama. Kui rääkida töökorraldusest, siis olen ka praegu mõne arstiga arutanud, mida Eestis esmatasandi osas toimivamaks muuta. Ühe haigla peaarstiga olen nõu pidanud esmatasandi valvete organiseerimise üle. Olen niisiis mitmes valdkonnas oma mõtteid ja ideid pakkunud.

Üks oluline teema on saatekirjad. Eestis on nii, et kui inimene saab saatekirja, siis läheb ta kuskile järjekorda. Kliinilisest aspektist ei eristata patsientide olukorda ja puudub saatekirjade diferentseerimine. Soomes on olemas süsteem, kuidas korraldada järjekorda objektiivse vajaduse järgi. Kõik need teemad, mida mainisin, aitaksid paremini tööd korraldada patsiendi aspektist. Muidugi on ideid ja valdkondi veelgi.

Paljuski sõltuvad võimalused arsti positsioonist ühiskonnas. Soomes on arst ühiskonnas ja patsiendi jaoks jumala lähedal. Eestis see nii ei ole, pigem vaaadatakse eriti esmatasandi arsti poole veidi alavääristavalt ja selline hoiak takistab toimiva arsti-patsiendi suhte tekkimist.

Töökorraldus Soomes võimaldab arstil keskenduda patsiendile ja kliinilisele tööle, muid aspekte täidavad teised inimesed. Minu asi on istuda ja ravida patsienti. Sellest tingituna võib öelda, et Soomes on nii, et kui sa hakkama ei saa, siis oled ise rumal. Arsti käsutuses on kõik vahendid, et teha oma tööd hästi.

Soomes kestab residentuur 6 aastat ning ülikoolist tulevad kliinilise ja praktilise töö oskusega arstid. Kindlasti on Eestis asju, mida saaks sealset kogemust hinnates rakendada ja muuta, et valdkond, millega meie perearst tegeleb oleks laiem, patsient saaks paremat abi ja eriarstidega suhted oleksid sujuvamad.

 

 

Arvatavasti peaks arstkonna tasandil esmalt prioriteedid paika panema ning seejärel presenteerima neid üldsusele, see oleks arsti aspektist parim variant. Reaalselt on aga muutused teistpidised ehk et riik seab oma prioriteedid ning arstkonnale jääb ülesandeks nendega adapteeruda. Eesti arstkond üldiselt ei ole väga ühtne ja tugev ning kuigi viimasel ajal on ses osas olulist progressi üles näidatud, siis leian, et hetkel on meie meditsiiniringkondades domineerimas generatsioon, kes leiab, et kui nemad kunagi tegid tööd vaid kartulikoorte, tassikese hapukoore ja 50 rubla eest kuus, siis peaks noortel arstidel olema häbi ka endale midagi enamat nõuda. Paljud noored on oma seisukohta antud küsimuses väljendanud läbi siirdumise „parematele jahimaadele“.

Ehk et kui arstkond pole ühtne, siis on raske ka olulisi muutusi esile kutsuda, samas on kerge riiklikul tasandil aina uusi ja uusi määruseid, reegleid ja ettekirjutisi teha, ilma et eelnevalt oleks keegi arstidega nõu pidanud.

Ka Soomes on omad probleemid, patsientide jaoks on järjekorrad pikad, oluliselt pikemad kui Eestis. Esmatasandi arstide tööd peetakse ebapopulaarseks, väsitavaks oma laialivalguvuse ning samas mõneti üksluisuse poolest. Eestis on hästi see, et perearstidel on garanteeritud riigipoolne sissetulek, samas on võimalik suhteliselt iseseisvalt võtta vastu otsuseid, mis tööd hõlbustaks ning efektiivsust lisaks.

 

 

 

Kui astusin ülikooli, siis koondusid n-ö ajud juurasse ja majandusse. Teistkordne „lahjendus“ toimus siis, kui valiti peremeditsiini eriala. Kaldun arvama, et peremeditsiin ei ole eriti populaarne eriala. Samaaegu ei ole minu teada peremeditsiin kuskil maailmas populaarseim valik. Minu jaoks isiklikult ei ole perearsti maine kuigi oluline; mulle see töö meeldib ning senikaua, kui maine mu igapävast töötegemist ei häiri, ei pea ma vajalikuks ka sellega midagi ette võtta. Laiemalt vaadatuna aga võib mingi eriala negatiivne maine vähendada ambitsioonikamate arstide soovi seda eriala omandada, nii et positiivse maine nimel tasub võidelda.

 

 

Me tuleme süsteemist, kus üldarst oli midagi lihtsat ja eriarstid rahva silmis targemad. Tasapisi oleme liikumas sinnapoole, et inimesed saavad perearsti rollist paremini aru ning seeläbi ka suhtumine nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil paraneb. Vastavad küsitlused näitavad ju, et perearsiga ollakse enamasti vägagi rahul. Järjepideva arsti-patsiendi suhte jooksul õpitakse teineteist tundma ning seeläbi ka koostöö ja suhtumine paraneb. Samamoodi on vast ka eriarstidega – kui nad näevad perearstides koostöövalmeid kolleege, siis paraneb ka nende suhtumine peremeditsiini.

 

 

Minu valikus mängivad suurt rolli minu vanemad. Minu isa on üldarst ja ema günekoloog; mõlemad töötavad hetkel esmastasandi erameditsiiniasutuses – sealtkaudu õppisin tundma ka esmatasandi võlusid ja valusid.

Perearsti eriala valikul sai määravaks selle eripära, võrreldes teiste valdkondadega. Perearst ei pea olema suures haiglas väike mutrike, vaid saab ise suunata seda, milliseid otsuseid vastu võetakse. Palju sõltub endast, saad ise juhtida oma tööd. Suveräänsus oma töös on minu jaoks peamine motiveerija kliinilise töö mitmekesisuse kõrval. Perearsti töö on tasakaalustatud, vürtsi lisab võimalus millegi meditsiinivälisega  tegeleda: otsustada, milline personal palgata, milline aparatuur osta, millistel koolitustel käia jne. Valveid ei pea tegema, seegi on tähtis, kuigi hetkel Soomes, kus esmastasandi valvesüsteem on erinevalt Eestist efektiivselt toimimas, olen ma ka aktiivselt valvetööd teinud; küll siiski vabatahtlikult ja peamiselt rahalisest stiimulist tingituna.

 

 

Olen näinud, et kliiniliselt on võimalik teha palju erinevaid asju. Soomes tuleb välja, et arstidel on väga laiad ning samaaegu süvitsi minevad teadmised. Kliiniliste teadmiste ja oskuste avardamine pakuks mulle huvi ka tulevikus, samuti erinevate kliinilises töös kasutatavate aparatuuride tundmaõppimine. Motivatsioonipunkte on mitu ning perearstiamet on ideaalne selles mõttes, et võimalused end teostada ei lõpe kunagi.

 

 

Arvan, et perearstid on muutunud märksa tugevamaks ja ühtlasemaks „rusikaks“. Meenutades oma residentuuri aega, mäletan oma esimest perearstide konverentsi Narva-Jõesuus. Oli valimiste-eelne aeg ja räägiti ikka samadest teemadest, millest meie praegu. Kuid perearstide peamine sõnum oli: “meil on väga raske” ja seda korrati pidevalt. Ehk et selle asemel, et kasutades ära valimiseelse perioodi võimalust oma ühtne seisukoht teatavaks teha kohalviibinud sotsiaalministrile ning nõuda konkreetseid samme jne, piirduti vaid enda haletsemise- ja üldise jorinaga, millest kokkuvõttes ei olnud mingit kasu. Siis ei olnud ühtsust ega eneseusku nii palju kui praegu.

Tänapäeval on minu probleem võib-olla pigem see, et olen noor ja kärsitu ning tahan näha tulemusi kiiremini. Kui minu sõnavõttudel näiteks listi tasandil ei ole toetust olnud, siis tõmbun pigem kõrvale ja jään ootama õiget aega.

 

 

Suhtun neisse positiivselt. Kui näiteks kõrvalhoonetes töötavad perearstid ja üks on koondanud sinna arvutipargi, end koolitanud ning enese harimiseks ja patsientide paremaks teenindamiseks vaeva näinud, siis ei peaks ta olema võrdselt tasustatud naaberarstiga, kes seda ei väärtusta. Mõlemad arstid peavad praeguse süsteemi kohaselt Haigekassa rahast oma tegevused ja investeeringud ära katma. Mõne jaoks on lihtsam minna kergema vastupanu teed ning seeläbi kvaliteet kannatab.

Järelikult tuleb süsteemi muuta ja eristada või lasta süsteem osaliselt, kuid kontrolli all, vabaturumajanduse võimaluste ja ohtude teele. Usun, et visiiditasu ei tee kedagi ratsa rikkaks, aga on kergelt motiveeriva funktsiooniga ning arstil võiks tekkida võimalus oma ressursse (nii ajalisi, rahalisi kui ka personali) paremini planeerida ja suunata. Solidaarsusprintsiip jääks, kuid visiiditasu aitaks ehk kaasa patsiendi tervisekäitumise parandamisele ning veidi ka premeeriks arsti

 

 

Arstiabi kättesaadavust ja patsientide järjekordade diferentseerimist võiks osaliselt  lahendada abipersonali tasandil. Oleme paratamatult nõukogude taustaga ning ootused tasuta, kohe saada oleva arstiabi järele on aeglased kaduma, mis muidugi tekitab trotsi. Soomes on järjekorrad märksa pikemad. Kui patsient saab nädala jooksul oma esmatasandi arsti juurde, siis arvatakse, et tal on päris hästi läinud.

Leian et Eesti arstid ei saa ehk patsiendiga kuigi põhjalikult ühe visiidi jooksul tegelda. Järjekord on üsna lühike aga kehtib konveierimeetod. Patsient käib võib-olla seetõttu mitu korda sama probleemi tõttu, tema hädasse ei jõuta süveneda.

Soomes on ühele patsiendile ettenähtud aeg pikem, harva tuleb ette juhtumeid, kus juba täis vastuvõtunimekirja asetatakse lisapatsiente. 8 tunnise tööpäeva jooksul võtab arst vastu umbes 15 patsienti, teeb 5 telefonikõnet ja muu aeg on ette nähtud  paberitöödeks – tõendid, retseptid, saatekirjad jne. Samas on tervisekeskuses alati keegi nö. valvearstiks, kes kõik erakorralised ning arstiabi vajavad enda peale võtab. Praktikas tähendab see, et krooniliste probleemidega võib patsient pöörduda arsti juurde, oodates eelnevalt küll 1-2 nädalat järjekorras, kuid juba vastuvõtule pääsenuna võib ta olla kindel, et arstil on tema jaoks ka piisavalt aega. Teine patsient, kellel ägedaloomulisem probleem, võib pöörduda selle nö. valvearsti poole ning saab kohe samal päeval abi. Eestis enamikes keskustes taoline süsteem ei toimi ja ma leian, et see koormab nii perearste, lastearste, EMOsid kui ka patsiente.

Soomes võid põhjalikult patsiendiga tegelda, kuna arstil on abipersonal. Õdede staatus on Soomes selge ja paljud patsiendi probleemid lahendab õde.

Arstiabi kättesaadavuse parandamiseks on tarvis lihtsalt rohkem arste nii siin – kui sealpool lahte. Soomlased füüsiliselt nii palju tööd ei tee kui arstid Eestis. Oletan, et kui tuua mõned Soome arstid Eesti perearstikeskusesse reaalset tööd tegema, siis oleks nad kolmandal päeval juba streikimas liigse töökoormuse tõttu. Samas, kui arstid Eestis ei võtaks enam lisapatsiente vastu ning eriarstidel ei oleks topelt nimekirja vastuvõtule saabujatest, siis kukuks meie süsteem lihtsalt kokku.

 

 

Umbes veerandi võrra tuleks perearste ja esmatasandi arste juurde tekitada.

 

 

Jah, paljud probleemid võiks lahendada õe tasandil. Perearsti valvetöö Soomes on umbes samasuguse intensiivsusega nagu perearsti igapäevane töö Eestis. Kergelt võib tekkida suhtlemisprobleem, sest ei ole piisavalt aega patsiendi probleemi süvenemiseks.

 

 

Alates viienda kursuse tudengist oleks see suurepärane variant. Residendid on kasutamata ressurss, kuid see on pigem suhtumise küsimus. Soomes on arstitudengid, kes on lõpetanud 4–5 kursust ning oskavad reaalset praktilist tööd koos sinna juurde kuuluvate protseduuridega. Seetõttu eeldati, et ka mina ülikooli ja peremeditsiini residentuuri lõpetanuna seda oskan. Mul on Soomes olnud liiga palju situatsioone, kus ma teen nii diagnostilisi kui ka raviprotseduure esimest korda. Pean küll tõdema et ei ülikooli ajal ega ka hiljem residentuuris ei olnud ma eeskujulik õpilane, kuid leian, et minusuguseid kogenematuid ei tohiks üldse ülikoolist välja lasta, enne kui lisaks teoreetilisele haridusele ka mõned esmatasandis lihtsalt teostatavad protseduurid oleks kätteõpitud. Selles suhtes oleksin meie Tartu Ülikooli süsteemi suhtes üsna kriitiline. Meil on väga akadeemiline kontekst, mistõttu ülikoolist tuleb inimene, kes on küll näinud, kuidas vastava eriala spetsialist mingit praktilist situatsiooni lahendab, kuid lõpetajal  praktiline kogemus põhimõtteliselt puudub.Vähemalt minu ajal oli see nii.

Kui ülikooli nägemus on anda pigem tugev teoreetiline baas, siis kõige hiljem residentuuri jooksul peaks saama ka praktilise kogemuse. Soomes olen mõistnud, kui lai on perearsti valdkond ning kui palju õpetatakse residentuuris praktilist tööd, et iseseisvalt hakkama saada. Siit tuleb ka vastus küsimusele, mida tuleks teha, et rakendada residentide ressurssi perearstiabi kättesaadavuse parandamiseks.

Eestis on tudengid, internid, residendid tundnud üleolevat suhtumist vanemate arstide poolt – minul küll taolist kogemust pole, kuid sellist infot olen kolleegide käest kuulnud.

Üldiselt arvan, et ressursina võib kasutada nii residente kui ka juba viimaste kursuste tudengeid, kellel läbi praktilise töö suureneks ka huvi ja motivatsioon ennast arendada. Olen Soomes koos töötanud nii Tartus kui ka Soome ülikoolides õppivate viimaste kursuste tudengitega ja ühtegi halba sõna mul nende kohta öelda pole. Eesti jaoks on see puhtalt kasutamata ressurss ja leian, et kapsaaed kuulub selles valdkonnas jällegi arstiteaduskonnale.

 

 

See vahe on vältimatu. Eestis on perearst sunnitud tegema palju muud -  alates kogu perearstisüsteemi ülesehitamisest kuni siniste susside hankimiseni välja. Meie inimesed on üle töötanud. Leian, et Soome arstid on kliiniliselt veidi paremad. Soomes teeb arst oma erialast tööd, üldine süsteem ei vaja suuri ümberkorraldusi ning pisikeste probleemide lahendamiseks on abipersonal. Ülikoolist tulevad Soomes juba suuremate kliiniliste teadmistega spetsialistid, kes oskavad situatsioone lahendada. Residentuur kestab Soomes 6 aastat, mis peaks olema vähemalt Euroopas kõige pikem ja seega põhjalikum. Soomes kehtivad täpsed kriteeriumid, millal patsient edasi saata või haiglasse kirjutada – see vähendab oluliselt teadmatust, kuid samas tekitab lisakoormust esmatasandile, juhul kui kriteeriumid järgmisele tasandile saatmiseks ei ole veel täidetud.

 

 

Mul ei ole kokkupuudet paljude perearstidega ning igapäevane info pärineb listist. On siiski hea meel, et perearstid on muutunud ühtsemaks. Peamine mõtteviisi küsimus on aga

võib-olla enesekindluse puudumine. Perearstid võiksid end rohkem kehtestada. Minul pole mingit kompleksi, ma ei pea end inferioorsemaks eriarstist, näiteks juhtumitel, kui meie nägemus ei ühti. Meditsiinilisest aspektist ei saa arste võrrelda selles mõttes, et üks eriala on parem kui teine. Kõik erialad on vajalikud ning kui perearstid oleksid kõik sama targad ja kogenud kui eriarstid, siis poleks viimaseid vajagi, nii et ses mõttes on väga tervitatav, et perearstide laias teadmistepagasis ka mõni üksik lünk veel on – jätkub tööd ka kitsa valdkonna spetsialistidele.

 

 

 

 

 

CV

Ingmar Lindström

Sünniaeg: 1978

Vabaabielus

Kaks poisslast, 3aastane ja 8 kuune.

Elukoht: Lahti, Soome Vabariik.

 

Õpingud:

1984 – 1995            Tallinna 21. Keskkool

1995 – 2001            Tartu Ülikooli Arstiteaduskond, Ravi eriala.

2001 – 2002             Internatuur Tallinnas asuvates haiglates

2001 – 2002            Eesti Diplomaatide Kool, Rahvusvahelised suhted.

2002 – 2005            Peremeditsiini Residentuur Tartu Ülikool; Tallinnas asuvates haiglates.

2005 – 2008    Doktorantuur (lõpetamata) Tartu Ülikooli Farmakoloogia Instituudi, Kliinilise Farmakoloogia Õppetooli all.

 

Töökohad:

2000-               Ravikeskus SL Meedik – õe abiline, õde, arsti abiline, üldarst.

2002 -              Pirita Perearstikeskus, residentuuri baas ja hilisem töökoht. Üldarst, perearst.

2003-2004       Pirita Top Spa, üldarst

2007 -              Üldarstina Soomes erinevates tervisekeskustes

 

Lisainfo

Tondiraba Tenniseklubi asutajaliige.

Vabal ajal meeldib süüa ja magada.

Kolleegi e-mail: *
Sinu nimi:
Sinu e-mail:*
Teade: