Puukentsefaliit on kesknärvisüsteemi nakkushaigus, mille tekitajaks on puukentsefaliidi viirus. Puukentsefaliit on tõsine nakkushaigus, mille suremus on 0,5-1,0% ja 35-58%-l haigestunutest säilivad pärast haiguse läbipõdemist pikaajalised või eluaegsed järelnähud, millest sagedasemad on psühho-neuroloogilised nähud, halvatused, peavalud, uinumishäired, suurenenud ärrituvus, käitumishälbed ja keskendumisraskused. Haiguse läbipõdenud inimene omandab immuunsuse ja korduvalt ei nakatu.

 

Eestis levitavad puukentsefaliidi viirusi võsapuuk Ixodes ricinus ja laanepuuk Ixodes persulcatus: võsapuuk on levinud kogu Eestis ja laanepuuk – eeskätt Ida- ja Lõuna-Eestis; nende segaleviku alal esineb mõlemat liiki puuke. Puukentsefaliidi looduskolded paiknevad hajusalt kogu Eesti territooriumil: ainukeseks epidemioloogiliselt soodsamaks maakonnaks, kus inimesed nakatuvad puukentsefaliiti üksikjuhtudel, on Järvamaa. Puukentsefaliiti nakatumise kõrge riskiga maakondadeks on Pärnumaa, Saaremaa, Ida-Virumaa, Tartumaa, Läänemaa ja Põlvamaa (joonis 2). Harvem, kuid ka muudes maakondades on inimesed nakatunud puukentsefaliiti. Viimastel aastatel erinevates maakondades uuritud puukidest on 0,36-6,6% osutunud puukentsefaliidi viiruste kandjateks.

Puukide bioloogiline aktiivsus koos inimrünnetega algab soojade ilmade saabumisega märtsi lõpus ja aprilli algul, mil pinnas soojeneb vähemalt +5ºC-ni, ning kestab sooja sügise korral oktoobri lõpuni. Inimesed nakatuvad ajavahemikus aprillist oktoobri lõpuni: paljude aastate keskmisena on haigestunutest 52% mehed ja 48% naised ning vanuselist haigestumist iseloomustab sagenemine alates 20-29 eluaastast maksimumiga vanuses ≥60 aastat (joonis 3).

 

Aastakümnete pikkuse seire tulemusena on teada puugiründe ja puukentsefaliiti nakatumise riskirühmad Eestis. Nendeks on alaliselt või ajutiselt välitöödel või looduses viibivad inimesed – metsatöölised, elektriliinide rajajad ja parandajad, jahimehed, väliskeskkonna järelevalvet tegevad ametnikud, loodusevaatlejad ja -uurijad, kaitseväelased, kaitseliitlased, lehma- ja kitsepidajad, talupidajad, seenelised, marjulised ja heinalised.

Lisaks vahetule puugiründele, võib inimene nakatuda puukentsefaliiti ka toore (pastöriseerimata, keetmata) lehma- ja kitsepiima joomisel või pastöriseerimata piimast valmistatud juustu söömisel. Eestis on piima vahendusel  puukentsefaliiti nakatumise juhte esinenud 1990., 1992., 2004. ja 2005. aastal; samuti on selliseid nakatumisjuhte esinenud Lätis, Leedus ja Kesk-Euroopa maades.

Eestis nakatuvad inimesed puukentsefaliiti igal aastal; aastatel 2000-2008 on haigusjuhte olnud järgmiselt (sulgudes on märgitud haigestumus 100 000 elaniku kohta): 2000.a – 272 (19,8), 2001.a – 215 (15,8), 2002.a – 90 6,6), 2003.a – 237 (17,5), 2004.a – 182 (13,5), 2005.a – 164 (12,2), 2006.a – 171 (12,7), 2007.a – 140 (10,4) ja 2008.a – 90 juhtu (6,7). Kõrgeim haigestumine oli 1997. aastal, mil nakatus 404 inimest (27,8). Ülevaate puukentsefaliidi haigestumusest Eestis aastail 1970- 2008 annab joonis 1.

 

Puukentsefaliidi vastu vaktsineerimine ei kuulu riiklikku immuniseerimiskavasse ning selle kulud katab inimene ise või tööandja. Puukentsefaliidi vastu vaktsineerimiseks kasutatakse Eestis kaht ravimiameti poolt müügiloa saanud vaktsiini – TicoVac’i ja Encepur’i; nende kasutamisjuhised on mõnevõrra erinevad. Vaktsiinid on omavahel asendatavad.    Vaktsineerimisega tuleb alustada hilistalvel või varakevadel selleks, et puukide bioloogilise aktiivsuse saabudes omaks ohustatud inimene juba immuunkaitset. Pärast vaktsiini esma-annuse manustamist ilmuvad viirusvastased kaitsekehad verre 14-21 päeva pärast.

TicoVac’iga vaktsineerimine: vaktsiini annused on erinevad täiskasvanule (0,5 ml) ja lapsele (0,25 ml). Täiskasvanu (≥16 a) vaktsineerimise ajaline põhiskeem on järgmine: esimene on  lähteannus (0 päev), teine annus: 1-3 kuud pärast esimest annust, kolmas annus: 5-12 kuud pärast teist annust: Korduvvaktsineerimine on vajalik immuuntaseme säilitamiseks: puukentsefaliidi endeemilistes piirkondades (ka Eestis) – manustatakse esimene korduvannus kolm aastat pärast kolmanda annuse manustamist. Edaspidised korduv-vaktsineerimised tehakse iga kolme-viie aasta tagant. Vanemaealisi ≥60.a isikuid korduv-vaktsineeritakse kolme aastase vahega. Mitteendeemilistes piirkondades võib korduvannuste manustamise intervall olla kuni 5 aastat, kuid vanemaealisi (≥60 aastat) inimesi vaktsineeritakse ka seal 3 aastase vahega.

Vanemaealistel ≥60.a isikutel ja immuunpuudulikkusega inimestel on soovitatav määrata pärast 2. põhiannuse süstimist nelja nädala pärast  viirusevastaste antikehade tiiter. Kui nende kaitsev tiiter ei ole välja kujunenud, tuleks teine põhiannus manustada uuesti. Järgmine kolmas põhiannus manustatakse vastavalt põhiskeemile.  

Juhul, kui inimene peab kiiresti siirduma puukentsefaliidi riskipiirkonda või vaktsineerimisega alustatakse alles suvel, kasutatakse kiirimmuniseerimise skeemi: esimene on lähteannus (0 päev), teine annus: kaks nädalat pärast esimest annust, kolmas annus: 5-12 kuud pärast teist annust. Immuunsuse kinnitamiseks süstitakse kolme aasta pärast üks doos ning edaspidised korduv-vaktsineerimised tehakse iga 3-5 aasta möödumisel.

Lapsi (1 - 16. a kaasa arvatud) vaktsineeritakse nii põhi- kui kiirimmuniseerimise skeemi põhjal analoogselt täiskasvanuga. Esimene korduv-vaktsineerimine toimub 3 aastat pärast kolmanda annuse manustamist ning järgnevad korduv-vaktsineerimised tehakse 3-5 aastase intervalliga analoogselt täiskasvanutega.

Encepur’iga vaktsineerimisel on vaktsiini annused erinevad täiskasvanule (0,5 ml) ja lapsele (0,25 ml). Täiskasvanu (alates 12. eluaastast) vaktsineerimise ajaline skeem on järgmine: esimene on lähteannus (0 päev), teine annus: 1-3 kuud pärast esimese annuse manustamist, kolmas annus: 9-12 kuud pärast teise annuse manustamist. Korduv-vaktsineerimine: kolm aastat pärast kolmanda annuse manustamist. Edaspidised korduv-vaktsineerimised tehakse 12-49 aastastele isikutele iga 5 aasta järel ja ≥49 aastastele iga kolme aasta tagant. Kiirimmuniseerimise skeem on järgmine: esimene on lähteannus (0 päev), teine annus: 7. päeval, kolmas annus: 21. päeval ning korduv-immuniseerimine 12-18 kuud pärast kolmanda annuse manustamist. Edaspidised korduv-vaktsineerimised tehakse 12-49 aastastele isikutele iga 5 aasta järel ja ≥49 aastastele iga 3 aasta möödumisel.

Lapse (1.a kuni 11.a kaasa arvatud) esmase vaktsineerimise skeemi järgi süstitakse 1. annus lähtepäeval (0 päev); 2. annus 1-3 kuu pärast ja 3. annus 9-12 kuud pärast teise annuse manustamist. Esimene korduv-vaktsineerimine tehakse 3 aastat pärast kolmanda annuse süstimist. Edaspidised korduv-vaktsineerimised tehakse iga 5 aasta möödumisel. Kiirimmuniseerimise skeemi järgi süstitakse 1. annus lähtepäeval (0 päev), 2. annus 7. päeval ja 3. annus 21. päeval. Esimene korduv-vaktsineerimine tehakse 12-18 kuu möödumisel. Edaspidised korduv-vaktsineerimised tehakse iga 5 aasta möödumisel.

Juhul, kui vaktsineerimata inimene on viibinud puukentsefaliidi riskipiirkonnas ja puuk on teda rünnanud ning 1-2 nädala pärast tekib tal palavik, pea- ja lihasvalud, vahel ka kaelakangestus, tuleb kiiresti pöörduda perearsti poole ning teatada temale puugihammustusest selleks, et kiiresti teha laboratoorne diagnostika ja õigeaegselt alustada puukentsefaliidi ravi.

Kolleegi e-mail: *
Sinu nimi:
Sinu e-mail:*
Teade: