Vaata koolituskalendrit
Osteoporoosi uuring Saaremaa naistel
Perearst
22.detsember.2004
Eve Nurmekivi
Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) on nimetanud alanud sajandi esimese kümnendi luu- ja liigeshaiguste dekaadiks. Eesti ühines ametlikult nimetatud dekaadiga 2002. aastal. Kogu maailmas on osteoporoos aladiagnoositud ja alaravitud haigus ning seetõttu pole võimalik täpselt hinnata haiguse mõju rahva tervisele ja riikide tervishoiukulutustele. Et osteoporoosi tüsistused võivad olla rasked ja nende ravi kallis, siis on lähiaastatel peamine eesmärk hoida ära osteoporoosist tingitud luumurde ja invaliidistumist ning vähendada sellega seonduvaid kulutusi nii tervishoius kui muudes majandussektorites.
Maailma Tervishoiuorganisatsioon defineerib osteoporoosi järgmiselt: osteoporoos on skeleti süsteemne haigusseisund, millele on iseloomulik luude vähenenud mass ja luukoe mikroarhitektoonika häirumine koos selle tagajärjel tekkiva luude hapruse suurenemise ja kõrgenenud luumurruohuga (1).
Osteoporoos on haigus, mille korral luu mass on teatud mahus vähenenud. Seetõttu kannatab eelkõige luu tugevus ja tekib osteoporootiliste luumurdude oht. Peamiselt on osteoporoosist tingitud luumurdudest ohustatud reieluu ülaosa (kael ja pöörel), randme- ja seljalülid. Rahvusvahelise organisatsiooni International Osteoporosis Foundation (IOF) andmeil tekib Euroopas iga 30 sekundi järel osteoporoosist põhjustatud luumurde (2).
Paljudes Euroopa riikides on osteoporoos oma tagajärgedega üle 45aastaste naiste hospitaliseerimise põhjuste hulgas esikohal. Aastaks 2050 on reieluukaelamurdude arv kogu maailmas kolmekordistunud – 1,7 miljonilt 1990. aastal 6,3 miljonini 2050. aastal (ibid.). Eestis on 50–59aastastest osteoporoosi haigestunud umbes 13%, 60–69aastastest 30% ja üle 70 aasta vanustest 53% (3).
Viimastel aastatel on aktiviseerunud teadusuuringud, et selgitada luuhõrenemist põhjustavaid riskifaktoreid. Eesti Reumatoloogide Seltsi kinnitatud riskifaktorid on loetletud tabelis 1.
Tabel 1. Luuhõrenemise riskifaktorid
Naissugu | Vanuses üle keskea on esinenud luumurde |
Vanus üle 45 aasta | Menstruatsiooni lõppemine enne 45. eluaastat |
Geneetiline eelsoodumus | Kehapikkuse vähenemine rohkem kui 5 cm |
Alkoholiga liialdamine | Päevas üle kolme tassi kohvi joomine |
Suitsetamine | Kroonilised haigused anamneesis |
Kaltsiumivaene dieet | Ravi glükokortikoidhormoonidega |
Vähene füüsiline aktiivsus | Ravi kilpnäärmehormoonidega |
Kolme või enama riskifaktori olemasolu korral on risk haigestuda osteoporoosi ning vajalikud oleksid täiendavad diagnostilised uuringud.
Tänu MERCK SHARP&DOHME firma kaasabile korraldati 2003. aasta aprillikuus Saaremaal luutiheduse mõõtmise uuring, kasutades Achilles Express densitomeetrit.
Uuringu eesmärk oli mõõta Saaremaal elavate eelistatult üle 45aastaste naiste kandluu mineraalaine tihedust ultrahelimeetodil ning võrrelda saadud tulemusi varasemate analoogsete uuringutega Tallinnas ja Tartus (2002. ja 2001. aastal).
Uuringute kaugem eesmärk on selgitada võimalikud osteoporoosi riskifaktorid ning tulemustest lähtuvalt perearstipraksiste baasil hakata sihipäraselt inimesi nõustama, et võimaluse korral hoida ära osteoporoosist tingitud luumurde ja invaliidistumist, vähendades sellega seonduvaid kulutusi ning parandades patsientide elukvaliteeti.
Kokku osales uuringus 100 naist vanuses 28–86 eluaastat. Uuritavad jaotati kuueks vanuserühmaks. Kõige rohkem oli naisi vanuses 51–60 eluaastat, moodustades uuritavate koguhulgast 37%. Kokku oli uuringus üle 90% naistest vanemad kui 45aastased. Osalejate vanuseline jaotus on joonisel 1.
Uuritavate naiste keskmine Saaremaal elamise aeg oli 38,8 aastat (minimaalne 2, maksimaalne 81 aastat); uuringus ei eristatud elamist maal ja linnas.
Riskifaktoreid hinnates selgus, et osteoporoosiriski hindamise küsimustiku alusel esines 18%-l uuritavaist vähemalt kolm riskifaktorit, 30%-l neli ning rohkem kui pooltel (52%) viis või enam riskifaktorit, mis viivad osteoporoosi tekkele või olemasoleva haiguse progresseerumisele.
Luutihedus oli normaalne 62%-l uuritud naistest. Osteopeenilisi luutiheduse muutusi võis täheldada kuni 22%-l ning osteoporoosi esines 16%-l naistest. Uuritavate jaotus luutiheduse näitajate alusel on esitatud joonisel 3.
Joonisel 4 on näha, et 51–60 eluaastat on piir, millest noorematel naistel on luutihedus pigem normaalne; üle 60aastastel naistel kasvab osteoporootiliste muutuste esinemine vanuse kasvades. Osteoporoosi väärtustest 62% oli naistel vanuses 61 ja enam eluaastat, samas kui osteoporoosi nähtudega alla 50aastaseid oli vaid 13%.
Vaadeldes luutiheduse väärtuste jaotumist eri vanuserühmades naiste seas, näeme, et vanuse kasvades osteopeenia ja osteoporoosi nähtude osakaal suureneb. Kui 51–60aastastest naistest on osteoporoosi keskmiselt igal kümnendal, siis vanuses üle 71 eluaasta võib seda leida igal teisel naisel.
Keskmiselt 62%-l uuritud naistest oli toidus vähe piimatooteid (ankeeti märgiti, kui palju piimatooteid ja mida keskmiselt päevas/nädalas uuritavad tarvitavad) ning kohvi jõi keskmiselt üle kolme tassi päevas 47% naistest.
Saaremaal tehtud uuringust selgus, et peaaegu 80% küsitletute menüüs oli vähemalt kolmel korral nädalas erinevaid kalatooteid. Samuti on liikumisaktiivsus suhteliselt suur – kaks kolmandikku naistest kõndis päevas üle ühe kilomeetri.
Sagedasemad kaasuvad kroonilised haigused olid uuritud naistel reumatoidartriit ja kilpnäärmehaigused.
Võrdlusanalüüs (joonis 6) teistes piirkondades tehtud luutiheduse uuringutega näitab, et Saaremaa naistel on suhteliselt vähem nii osteopeeniat kui ka osteoporoosi. Pirita PAKi tulemustega võrreldes esines Kuressaare PAKi baasil korraldatud uuringus osteoporoosi üle kahe korra vähem (4). Kuressaare ja Tartu uuringutega võrreldes leiti Tallinna uuringutes rohkem osteopeeniat ja osteoporoosi.
Maailmakirjanduse andmeil on osteoporoosi skriinimine näidustatud ja kuluefektiivne eelkõige üle 65aastastel naistel (5; 6), ent ka meestel, kelle puhul on samuti osteoporoosi esinemine ja sellest tingitud tüsistuste hulk aasta-aastalt kasvanud (7).
Mujal riikides tehtud uuringutes on leitud, et kohvi joomine üle üheksa tassi päevas suurendab oluliselt puusaluumurdude riski naistel (meestel seos puudub) (8). Saaremaa naiste uurimisel selgus, et keskmiselt jõid vähem kui pooled uurituist kolm tassi kohvi päevas, mis võib olla üheks põhjuseks osteoporoosi esinemise väiksemale sagedusele, võrreldes Eesti suuremates linnades elavate naistega.
Postmenopausaalses eas naiste liikumisaktiivsuse ja luutiheduse ning puusaluude murru riski vahel on leitud oluline seos, kuna suurem luutihedus ja väiksem luumurrurisk on naistel, kelle liikumisaktiivsus on suurem (9; 10). Saaremaa naiste elustiil on vähem urbaniseerunud ning seetõttu liiguvad just vanemaealised naised suhteliselt rohkem, võrreldes nende eakaaslastega, kes elavad linnades.
Tõenäoliselt on saarlannade puhul üks olulisemaid osteoporoosi eest kaitsvaid faktoreid kalatoodete üsna suur osakaal nende toidus. Riskifaktorite hindamisel väitis kuni 80% uurituist, et nende iganädalases menüüs on tähtsal kohal kalatooted. Kalatoodete kaitsvat rolli osteoporoosi vältimisel võib seletada kalaliha suhteliselt suurema fosfori ja magneesiumi, vitamiini K ning “heade” rasvhapete sisaldusega (11; 12; 13).
Teiste olulisemate osteoporoosiriski mõjutavate teguritena on nimetatud veel östrogeenide kasutamist ning vitamiinide (A, C ja D) ja kaltsiumipreparaatide tarvitamist (9; 14; 15; 16; 17), kuid nende tegurite mõju ei võimaldanud hinnata käesoleva töö maht.
Saaremaal tehtud uuringust selgub, et osteopeeniat on keskmiselt 22%-l naistest ning osteoporootilisi luutiheduse muutusi võib täheldada kuni 16%-l naistest. Osteoporoosiriski hindamise küsimustiku alusel oli igal kolmandal naisel vähemalt neli riskifaktorit ning enam kui pooltel uuritavatest (52%) viis või rohkem riskifaktorit. Oluliselt hakkab luu tihedus vähenema ehk luu hõrenema alates 60. eluaastast ning üle 60% osteoporoosi näitudest esinebki üle 60aastastel. Võrreldes Tartus ja Tallinnas tehtud uuringutega, on Saaremaal elavatel naistel vähem kõrvalekaldeid normaalsest luutiheduse väärtusest.
Uuringus ei olnud võimalik üksikasjalikult käsitleda riskifaktorite seoseid luutiheduse väärtustega. Siiski võib nimetada mõne olulisema Saaremaal elavate naiste kõrgemate luutiheduse väärtuste põhjuse – tasakaalustatum toiduvalik, milles on tähtis koht kalatoodetel, ning suurem liikumisaktiivsus.
Perearstipraksises on selle töö alusel võimalik juurutada üle 60aastaste naiste, ent ka meeste osteoporoosi riskifaktorite hindamist ning riskide hindamise järel saab anda inimestele konkreetseid soovitusi eluviiside muutmiseks või vajaduse korral uurida edasi luutiheduse näitajaid.
Kasutatud kirjandus
1. Woolf AD. Strong bones in later life. Bulletin of the World Health Organization The International Journal of Public Health 2002. http://www.who.int/docstore/bulletin/editorials/issue5/strongbones
2. What is Osteoporosis? International Osteoporosis Foundation 2003. http://www.osteofound.org/osteoporosis/about_osteoporosis.html
3. Eesti Osteoporoosi Selts. http://www.osteoporoos.ee/
4. Mosona I. Keda perearsti patsientidest ähvardab osteoporoosist tingitud luumurd? Lege Artis 2002;8(12):48–9.
5. Fogelman I. Screening for osteoporosis. BMJ 1999;319:1148–9.
6. Phillips J, Krist A, Wilder L, Lefevre ML. Is osteoporosis screening in postmenopausal women effective? Journal of Family Practice 2003;52(4):331–3.
7. Kenny A, Taxel P. Osteoporosis in older men. Clinical Cornerstone 2000;2(6):45–51.
8. Meyer HE, Pedersen JI, Loken EB, Tverdal A. Dietary factors and the incidence of hip fracture in middle-aged Norwegians. A prospective study. American Journal of Epidemiology 1997;145(2):117–23.
9. Feskanich D, Singh V, Willett WC, Colditz GA. Vitamin A intake and hip fractures among postmenopausal women. JAMA 2002;287(11):1396–7.
10. Feskanich D, Willett W, Colditz G. Walking and leisure-time activity and risk of hip fracture in postmenopausal women. JAMA 2002;288(18):2300–6.
11. Tranquilli AL, Lucino E, Garzetti GG, Romanini C. Calcium, Phosphorus and magnesium intakes correlate with bone mineral content in postmenopausal women. Gynecological Endocrinology 1994;8(1):55–8.
12. Hegsted DM. Fractures, calcium, and the modern diet. American Journal of Clinical Nutrition 2001;74(5):571–3.
13. Feskanich D, Weber P, Willett WC, Rockett H, Booth SL, Colditz GA. Vitamin K intake and hip fracture in women: a prospective study. American Journal of Clinical Nutrition 1999;69(1):74–9.
14. Rico H, Canal ML, Manas P, Lavado JM, Costa C, Pedrera JD. Effects of caffeine, vitamin D, and other nutritients on quantitative phalangeal bone ultrasound in postmenopausal women. Nutrition 2002;18(2):189–93.
15. Morton DJ, Barrett-Connor EL, Schneider DL. Vitamin C supplement use and bone mineral density in postmenopausal women. Journal of Bone Mineral Research 2001;16(1):135–40.
16. Willis MS. The health economics of calcium and vitamin D3 for the prevention of osteoporotic hip fractures in Sweden. International Journal of Health Technology Assessment in Health Care 2002;18(4):791–807.
17. Nelson HD, Rizzo J, Harris E, Cauley J, Ensrud K, Bauer DC, Orwoll E. Osteoporosis and fractures in postmenopausal women using estrogen. Archives of Internal Medicine 2002;162(20):2278–84.
18. Üldarsti käsiraamat. AS Medicina, 1999:514–8.
Rinnavähi varajasest diagnostikast perearsti pilgu läbi.
04.mai.2009 Kersti Veidrik, Eraarst Kersti Veidrik OÜ Loe edasi
Emakakaelavähi ennetus – võimalus ja väljakutse perearstile 04.mai.2009 (1)
Perearstil tuleb õppida käsutäitmisest vabanema 04.mai.2009
Riina Kütner: “Skriiningprogrammid mõjutavad otseselt naiste tervist.” 04.mai.2009 (1)
Siim Simmo: Eestis peaks igal naisel olema võimalus lasta rind taastada 04.mai.2009
Partner
Perearst partneri AstraZeneca uudised
| 13.05.2009 | Uuenenud rinnavahk.ee aitab kaasa haiguse avastamisele ja ravitulemuste paranemisele |
|---|
Partner
Perearst partneri SVH ennetus uudised
| 13.02.2009 | Südamehaiguste ennetuskabinetid? Vaata infot siit |
|---|
Arhiiv
Perearst
Perearst 
