Lootusrikkalt digitaalsesse tulevikku

Olen viimased kolm aastat jälginud perearstisüsteemi arengut Eestis. Tundub, et meie tööd on hakanud segama üks hästi oluline asi – sekretariaadi tarvis ei ole raha ette nähtud. Oleksin väga õnnelik, kui e-tervisega koos tuleks piisavalt finantsi vähemalt kolme pereõe ja sekretäri palkamiseks. Meie oleme oma keskusesse ühe sekretäri palganud. Tal on väga palju ülesandeid: vastab telefonile, korraldab arveid, suhtleb partnerite ja klientidega ning tegeleb paberimajandusega. Ta saab kõige sellega väga hästi hakkama. Paraku on tööd kolme nimistu peale ühele sekretärile liiga palju. Ta koormus on ülearu suur ning puhtfüüsiliselt ei jõua ta kõike teha. Muidugi on perearstikeskuste töö korraldatud erinevalt. Kindlasti on ka selliseid keskusi, kus arst peab tegema palju tema seisukohast mõttetut tööd. Olgem ausad – veel praegu töötavad paljud perearstid nagu Nõukogude ajal, mingeid muudatusi töökorralduses tehtud ei ole. Loodetavasti sunnib e-tervise tulek paljusid oma töid üle vaatama. Mina tunnen, et meie keskuses ei anna e-tervisele üleminek arstile mitte ühtegi minutit vaba aega juurde, sest meil on juba praegu kogu töö administratiivne pool delegeeritud pereõdedele ja assistendile.

Paljudes perearstikeskustes on suureks probleemiks kodeerimine, kuna ei jätku tööjõudu. Arstil ja õel ei ole selleks aega, sekretäri palkamiseks ei ole antud raha, nii jääbki kodeerimine tegemata. Ei ole saladus, et pooled perearstid ei kodeeri oma tegevust adekvaatselt just ajapuuduse tõttu. Haigekassa käitub siin perearstidega mitteusaldava partnerina, mis minu jaoks on solvav. Haigekassa põhjendus kodeerimiseks on näha, kas perearstid ikka teevad oma tööd. Perearstid teevad tööd, kuid pole aega kodeerida. See on lõppematu ring, mis ei sulgu enne, kui pole võimalik palgata abitööjõudu.

Loodan väga, et e-tervise süsteemi rakendamine hakkab positiivselt mõjuma ka haigekassa rahakotile, kuna lõppeksid ära tarbetud topeltuuringud. Siiani on kulutatud raha kontrollimatult – perearst teeb patsiendile ära kõik vajalikud uuringud, kuid haiglas korratakse neid uuesti. Praegu on see haiglale rahaliselt kasulik ning haigekassa ei pööra sellele tähelepanu. E-tervise rakendamise korral muutub see ehk läbipaistvamaks, saatekirjale saavad kirja kõik uuringud, mis on patsiendile tehtud, ning saatekiri jääb keskusesse üles. Kui haigla pärast seda neidsamu uuringuid kordab, on tõesti haigekassa kohustus sellega tegeleda ja raha otstarbekat kulutamist uurida. Praegu on haiglate rahakasutus täiesti läbipaistmatu, samal ajal kui perearste kontrollides aetakse juuksekarvgi lõhki.

Perearstid on olukorras, kus eriarstidelt tulevad epikriisid on väga harvad ja napid. Sellest tulenevast teadmatusest võib perearst teha patsiendile valesid raviotsuseid. Eeldades, et e-tervise süsteem rakendatakse nii, nagu on ette nähtud, on meil võimalik saada eriarstidelt kätte kogu info. See parandab oluliselt patsiendi huve ning arst võidab vastuvõtul aega, kui ei pea enam uurima hakkama, mida eriarst on patsiendile öelnud.

E-tervise süsteemi rakendamisega seoses on mul ka omad hirmud. Esiteks näen seda, et kui arstidel ja raviasutustel ei ole piisavalt motivatsiooni süsteemiga liituda, ei hakka selles süsteemis olema kogu info. Mulle, perearstile, jätab see patsiendi vastuvõtul kuklasse kripeldama mõtte, et äkki on kuskil veel vajalikku infot, vahest ei ole süsteemis üleval kõiki uuringuid vms. Süsteemist on kasu ainult juhul, kui kõik arstid ja raviasutused sellega liituvad. Motivatsioonipuudus liitumiseks võib tekkida siis, kui riik ei ole taganud materiaalset toetust.

Digiregistratuuri kasutusele võtmisega on omad probleemid. Algul nähti selles pelgalt suurepärast võimalust lõpetada topelt- ja üleregistreerimised. Mida lähemale aeg jõuab, seda rohkem on kuulda hääli digiregistratuuri vastu. Ka perearstikeskuse tööd võib digiregistratuur segama hakata. Praegu võtab meie keskuses telefoni väljaõppinud inimene, kes selgitab välja, kas helistajale on üldse arsti vaja. Ta oskab patsiendi saata pereõe vastuvõtule või saab aru, kui asjaga ei kannata oodata, ning kutsub patsiendi kohe vastuvõtule. Digiregistratuuri puhul võivad end vastuvõtule registreerida kõik, ka need, kellel otsest vajadust pole, kes tulevad näiteks mingi tõendi järele. Säärane olukord raiskab tohutult arstide ja õdede aega.

Tallinnast vaadates võib perearstide olukord paista väga ilus, kuid tegelikult on Eestis veel perearste, kellel ei ole üldse arvutit. Kui arvuti olemas ongi, siis paljudel juhtudel ei kannata nende riistvara mingisugust kriitikat ega hakka vajalikul võimsusel tööle. Perearstide tasegi on erinev. Kui osal pole arvutit või ei oska mõni isegi ekirju lugeda, kuidas oleksid nad siis võimelised näiteks ID-kaardiga allkirju andma. See on praegu veel suur küsimärk.

Väikese apsu on teinud ka riik, kes on unustanud eraldada arstidele raha turvaserverite muretsemiseks. Perearst ettevõtjana ei kujuta ette, et peaks tegema kulutusi lootuses saada kunagi raha riigilt tagasi. Tegemist on ikkagi riigi projektiga ja oma isiklikku raha sinna alla panna ei ole õige. Kardan, et kui unustatakse, kelle rahaga üleminek toimub, siis paljud perearstid sellega ei ühine.

Kuidas tagatakse kogu süsteemi turvalisus? Kuidas saab selline hiigelsüsteem delikaatsete isikuandmetega adekvaatselt töötada. Saates patsiendi epikriisi keskusesse, jääb minuses kahtlus oma patsiendi andmete turvalisuse pärast. On küll lubatud, et igast liigutusest jääb logiraamatusse jälg, kuid kust võetakse tööle kõik need sajad inimesed, kes seda jälgima ja kontrollima hakkavad. Kui ma tahan paha olla ja võõraste inimeste andmetes tuhnida, ei saa praegu keegi mulle kätt ette panna.

Ka arsti töö turvalisus tekitab küsimusi.  Et teha oma tööd – retsepte kirjutada, andmeid edastada, dokumente väljastada –, peab arst kogu aeg oma ID-kaarti kasutama. See annab kurikaeltele võimaluse igale poole e-keskkonnas sisse saada ja mul tekib hirm oma isikuandmete turvalisuse pärast.

Kvalitatiivne hüpe edasi võiks tekkida e-konsultatsiooni rakendamisega. See aitaks vältida praegust äärmiselt ebaefektiivset ressursside kasutamist, kus kaks kuud eriarsti järjekorras olnud patsiendi vastuvõtule jõudes selgub, et osa uuringuid on siiski puudu ning kõik algab otsast peale. Kulutatakse nii arstide kui ka patsiendi aega. Haiglates võiks olla diferentseeritud saatekirjade järjekord, sest ilmselgelt on mõne saatekirjaga kiirem kui teisega. Tore oleks, kui perearst saaks haiglast vastuse, kui haige on järjekorda võetud, ning vajaduse korral soovituse järjekorras olemise ajal teha patsiendile veel puuduvaid analüüse. See lubaks arsti ressurssi optimaalselt kasutada.

E-tervise süsteemiga suureneb ka patsientide teadvustatud juurdepääs oma raviandmetele, see annab neile suurema voli oma ravis kaasa rääkida. Mina olen ammu harjunud, et patsient on raviprotsessis partner, kellega tuleb kõik, mis tema tervisesse puutub, läbi arutada, sest ravitaktikaid on ühe haiguse puhul erinevaid. Mida targem on patsient, seda suurem on võimalus temaga koos arutada, mis talle kõige parem on. Ma ei karda, et patsient võiks oma digiandmeid uurides raviprotsessi liigselt sekkuda. Arstide ja patsientide õigused peavad paika loksuma, kuid praegu on need seadused Riigikogus veel vastu võtmata.

Ühest küljest ootan, et e-tervise süsteemi rakendamisega muutub nii haiglate kui ka perearstide töö läbipaistvamaks, kuid teisest küljest näen ohtu, et minu raviotsust võidakse hiljem minu vastu ära kasutada. See ei puuduta kindlasti digiloo esimest aastat, kuid näiteks viiendal aastal võib mõne patsiendi haiguslugu olla juba 30 lehekülge pikk. Kui ma juhtun tegema selle patsiendi suhtes sobimatu raviotsuse, siis digiloo puhul on võimalik aegteljel välja võtta kogu info tema haigusloo kohta ning süüdistada mind vale ravimi kirjutamises. Probleem tuleb sellest, et ma ei jõua vastuvõtul kogu 30lehelist infot läbi töötada, ning mulle jääb valik, kas kirjutada patsiendile võimalik sobiv ravim või võtta kaks vaba päeva info töötlemiseks. Kindlasti võidab sellest patsient – ta saab parima võimaliku ravi; teisest küljest sunnib see arstikeskuseid tööd ümber korraldama. Mitte et ma kardaks, et minuga nii läheb, kuid see on ka minu enda jaoks veel läbimõtlemata küsimus.

Hirmul on suured silmad ja võibolla on need ohud, mida ma kardan, ammu välistatud. Kui aga e-tervise süsteem hakkaks tõesti tööle nii, nagu on ette nähtud, oleks see väga tore. Olen põnevil ja ootan.