Digilugu muudab riiklikku tervishoiusüsteemi erasektorlikumaks

Agne Adamson

Läbi valitsuste, reformikavade ning seadusemuudatuste on administratiivprobleemid olnud paljudele perearstidele tülikaks kirstunaelaks. Selle asemel, et tegeleda igapäevase praksise või enesetäiendamisega, tuleb perearstil lahendada olmemuresid, registreerida vastuvõtte, korrastada raamatupidamist, otsida personali jne jne... Just administratiivprobleemid on aga esimene koht, kus tuleb välja riikliku tervishoiu bürokraatiamasina ebatäiuslikkus. Kui seadus sätestab, et perearst peab sõltumata nimistu suurusest veetma teatud arvu tunde päevas vastuvõtus, on see näide riiklikele struktuuridele iseloomulikust paindumatust ja ebaefektiivsest töökorraldusest. Kuigi üldjoontes on seadus vastu võetud patsiendi huvidest lähtudes, tekitab see erandkorras situatsioone, kus ühes maakonnas ootab arst tühjas kabinetis, sellal kui teises maakonnas paiknevas naabervallas on tööjõupuudus ning pikad vastuvõtujärjekorrad.

Digilugu ei lahenda küll otseselt seadusandlusest tulenevaid paindlikkuseprobleeme (kuigi e-registratuur aitab teoorias töökorraldust täpsemalt planeerida ning pakub seeläbi reaalset statistilist materjali seadustesse muudatusettepanekute tegemiseks), kuid on märk mõtteviisi muutumisest. Efektiivsuse tõstmiseks võiks meditsiinisüsteem eeskuju võtta erasektorist. Selles plaanis on E-tervise projekt suur samm edasi. Võib arvata, et kui näiteks jaepangandus oleks riiklik monopol, olnuks digitaalse raha kasutuselevõtt olnud tunduvalt vaevarikkam ning aeganõudvam. Pikalt oleks vaieldud turvalisusriskide üle, räägitud lisatööst, kuludest, tagavarasüsteemidest, juurutamisajast ja nõnda edasi. Erasektor viis aga asja kiirelt ja sujuvalt ellu. Loomulikult on e-panganduses omad riskid; pidevalt tegutsevad petturid, serverid on rünnatavad ja nii edasi. Üldjoontes on süsteem aga end õigustanud, hüvitanud algse lisapingutuse, minimeerinud administratiivkulud ning muutnud panga, kliendi ning kaupmehe omavahelised suhted tuntavalt efektiivsemaks. Erasektoris toimivaid mudeleid ei saa loomulikult tervishoiule, kui märksa tundlikumale valdkonnale üheselt üle kanda, küll aga tasub kindlates töökorralduse lõikudes eraettevõtetelt õppida. Ideaalilähedane oleks tervishoiusüsteem, mis töötab riigi garantiidel erasektori efektiivsusega. Käesoleva numbri tulemustasu diskussioonis on väärt mõtte: kui digilugu aitab vältida topeltuuringuid, peaks vabanevaid finantsressursse kasutama perearstide administratiivmurede lahendamiseks ning suurendama nõnda tervishoiusüsteemi kui terviku efektiivsust veelgi.