Londoni e-tervise konverents: Patsiendid on alakasutatud tervishoiuressurss

Kuidas juhtida juba toimuvaid muudatusi tervishoius? Vastus on – ühendades arsti ja patsiendi teadmise infotehnoloogiliste lahenduste abil.

Lähiaastate peamiseks väljakutseks saab ühildada tervishoius kasutatavad tarkvarad nii, et patsient saaks osaleda raviprotsessis. Professor Luis Kun USA  Kaitseväe Ülikoolist sõnastas selle järgmiselt: „ Patsiendid on kõige suurem alakasutatud tervishoiuressurss”. Patsiendi  kaasvastutuse ja osalemise suurendamine raviprotsessis on sama oluline kui kõrgtehnoloogiliste diagnostikavahendite kasutamine. Üha suurema rolli saab patsiendi enda poolt lisatud terviseinfo, samuti erinevad enesejälgimise instrumendid (näiteks: südame rütmi ja vererõhu jälgimine ja edastamine tervisekaarti). Patsient ei ole enam suhtluses arstiga passiivses rollis vaid osaleb aktiivselt infovahetuses ning raviprotsessis teadmistega, mis on tema jaoks kättesaadavad näiteks sarnaste probleemidega patsiendi “kommuunidelt”, kes tegutsevad internetis. Tehisintellekti kaasamine erinevate tarkvarade ülesehitamisse võimaldab selekteerida patsiendi terviseseisundiga haakuvat infot ja suunata patsienti erinevatele infosaitidele ja jututubadesse.

Viis aastat tagasi üksikute veebisurfarite genereeritud internetisisu nähti kui midagi marginaalset ja keerulist. Viimastel aastatel on kasutaja-genereeritud sisumaht plahvatuslikult tõusnud.  Üks parimaid näiteid on vikipeedia, online-entsüklopeedia, mida kirjutavad tuhanded globaalsed kasutajad. Veel enam, sotsiaalvõrgustiku portaalid on populaarsemad veebilehed, mis võimaldavad kasutajatel suhelda ja kogemusi jagada. Näiteks leiti, et Suurbritannia osalus sotsiaalvõrgustikes on kõrgeim Euroopas, 24.9 miljonit unikaalset külastajat – 78% kogu täiskasvanutest  - kuulub Suurbritannia sotsiaalvõrgustiku ühendusse.

Kasutaja poolt loodud sisu hüppeline kasv mõjutab tugevalt ka tervishoidu. Ajakiri “The Economist” nimetab seda kasutaja-genereeritud tervishoiuks, teisisõnu Web 2.0-ks. Järjest suuremal hulgal inimestel on ligipääs internetile ja sisu loomise vahenditele ning see muutub lihtsamaks. Kuid on ka teisi ajendeid. Inimesed, kes kannatavad krooniliste haiguste all nagu diabeet ja depressioon,  ootavad nõuandeid samade terviseprobleemidega inimestelt. Peaaegu iga tõve kohta on olemas online tugigrupid ja arutelud iga haiguse kategooria osas on piiramatud.

Patsiendi võim

E-Tervise rakendused tõstavad arsti ja patsiendi vahelises kommunikatsioonis keskmesse patsiendi. “Tervishoiusüsteemi hakkavad juhtima patsiendid. Me ei räägi kaugest tulevikust. Muutus on juba toimunud, meie ülesanne on seda analüüsida ning arvesse võtta süsteemi paremaks korraldamiseks”, ütles Lodewijk Bos, ICMCC (The International Council on Medical and Care Compunetics) konverentsi korraldanud ühingu  president.

Patsiendi-keskne mõtteviis loob täiesti uue paradigma, oli Londonisse kogunenud e-tervise valdkonna spetsialistide ühine seisukoht. Kõige suurem muudatus e-tervise rakendumisega puudutabki patsiendi ja arsti traditsioonilisi rolle. “Me peame looma uued definitsioonid, kui tahame, et patsiendi ja arsti vahelise suhtluse tähendusväljad kattuksid,” ütles prof Georges Kutukdjian, endine rahvusvahelise Bioeetika Komitee president. “Kõige raskem on paradigma muutusega leppida ja kohaneda arstidel, mitte patsiendil.”

Peamiseks küsimuseks saab konfidentsiaalsus. Patsiendid tahavad ise ostsutada kuidas ja kellele oma andmeid jagada ning tuleb respekteerida patsiendi otsustusõigust, mõista sellega seotud hirme ning keskenduda nende lahendamisele. Seega – kui arstidel tuleb oma hoiakuid muuta ning leppida totaalse muudatusega seni kujunenud arsti-patsiendi suhtluses, siis patsiendi jaoks toovad muutused kaasa võimaluse osaleda oma raviprotsessis kaasvastutajana, jälgida oma tervisekaarti ning seeläbi teadlikumalt käituda, kuna kõik e-tervise lahendused on suunatud patsiendi osaluse ja –vastutuse suurenemisele. Patsientidel ei ole seega mingeid väljakujunenud hoiakuid e-tervise rakenduste suhtes, kuna nende jaoks muutub süsteem avatumaks. Hoiakud saavad tekkida vaid ülekande käigus arstidelt, keda muudatused hirmutavad.

Internetis olev info peaks olema arstide poolt korrastatud

Info kättesaadavus ning arsti ja patsiendi vahelise suhtluse kandumine internetti toob endaga kaasa mitmeid küsimusi. Paneeldiskussioonil keskenduti neist järgmistele: Kuidas mõjutab info kättesaadavus ning inimesed ise, kellest tekib nõustajate võrgustik, arsti ja patsiendi vahelist usaldust? Millise info kasuks patsient oma valiku teeb ning kuidas mõjutab see ravi? Võib juhtuda, et arstil on vähem infot kui patsiendil. “Tulevikus hakkavad patsiendid ise oma tervisekaarti täiendama”, ennustas Brian Fisher, Suurbritannia perearst, kes tegi ettekande digitaalse infovahetussüsteemi kasutamisest oma praksises.

Teatud haiguste – näiteks vaimuhaiguse, ka pikaajaliste krooniliste haiguste puhul – tekib küsimus, kuidas lähedasi, kes osalevad patsiendi ravis usalduselt arstiga võrdväärsetena, süsteemsemalt ja läbimõeldult kaasata tugiisikutena patsiendi ravisse.

Korrastatud info loob võimaluse kvaliteetsemaks ja ökonoomsemaks raviks

Patsiendi tervisekaardimuutumine internetipõhiseks on loomulik protsess – patsientide nõustamisvõrgustik, foorumid ja tervisealane info on selles juba ammu kohal. Meditsiinis on välja arenenud uus suund – patsiendi lood, kus sarnaste probleemidega inimesed jagavad oma kogemusi (narrative based medicine). Arvestades arstide hõivatuse, ülekoormatuse ning vähesusega tuleb osata tervishoiulahendused loomulike arenguprotsessidega ühildada.

Konverentsil viidati rinnavähi patsientide interneti küsitlusele, millest selgus, et nende  veebiharidus ja osalemine tugigrupis muutsid patsiendid enesekindlamaks ning asjakohase haigusepõhise info osas kompetentsemaks. Need patsiendid otsisid enim infot arsti külaskäigu ajal ja osalesid oma ravis. Vastavalt internetiküsitlusele leiti, et patsiendid, kes kasutavad internetti terviseinfo otsimiseks, küsivad tõenäolisemalt oma arstilt rohkem spetsiifilisi ja teadlikumaid küsimusi ning järgivad ettekirjutatud raviplaane.

“Ma ei suuda patsiendile anda kümne minutilise visiidiga edasi seda, mida 10 aastat ülikoolis õppisin. Oleks lootusetu arvata, et ma suudan patsiendile ka tema probleemi kohta ammendavalt vastata. Arstide ülesandeks on suunata inimene info juurde.”, ütles Suurbritannia perearst Richard Foggie. “Sama toimub internetist kättesaadava infoga. Arstid  ja õed peaksid osalema patsiendi portaalides info organiseerijate ja korrastajatena. “

Sarnaselt meditsiinilistele  ravijuhistele, tuleks välja töötada juhised ka patsientidele, korrastades nende abil näiteks sümptomsaitide ja foorumite infot. Nii saab rakendada patsiendi lahendustele tõenduspõhisuse.

Info koondamine ja vastastikune nõustamine patsientide vahel toimib; kui arstid jäävad sellest eemale, on neil ka vähem informatsiooni. Patsiendi usaldus arsti vastu ei ole kinnistunud tehnilistesse lahendustesse, mille üle on peamiselt arutletud seoses e-tervise rakenduste kasutusele võtmisega. Pigem on see seotud osalusega infovõrgustikus, kus skeptilisuse ja eituse asemel tuleb keskenduda koostööle patsiendiga. Võimuasetus tervishoius on muutunud, mille tulemusel saavad arstist ja patsiendist koostööpartnerid.

Konverentsi korraldaja ICMCC (International Council on Medical & Care Compunetics. tervishoiu (meditsiini) kompuneetika (COMPUting & Networking, its EThICs and Social/societal implications) puudutab arvuti ja interneti sotsiaalsete, ühiskondlike ja eetiliste implikatsioonide valdkonda. Vt lähemalt: www.icmcc.org

Artikli autor: Agne Adamson