Digitaalne süsteem – tõhusam infovahetus

Millistest etappidest viieaastane üleminekuprogramm koosneb?

Mitte kõik dokumendid ei ole 1. septembrist digitaalsed. Tulemus, mida tahame kõigepealt saavutada, on infovahetus erinevate arstide vahel. Oleme ära standardiseerinud ambulatoorse ja statsionaarse epikriisi. Siin on printsiibiks ühe arsti hinnanguliselt oluline info teisele arstile. Inimene on tervik – üks häda mõjutab ka teist. Ei ole võimalik head ravi pakkuda, kui puudub tervikpilt. 1. septembrist rakenduvad veel standarditud saatekirjad.

Teise sammuna võtame ette erialakeskse lähenemise. Selles etapis tahaksime kõigepealt standardida lastega seotud tegevused: rasedus, sünd, lapse tervisekaart, ka elupõhine info kõikide vaktsineerimiste kohta.

Kolmanda suure plokina tuleb kiirabi ja erakorraline meditsiin – standarditakse kiirabikaart ja erakorralise juhtumi dokumentatsioon.

Veel tuleb standardida kogu vere infosüsteem, psühhiaatriaga seonduv ja laboriteenused ning lõpuks ka taastus- ja hooldusravi plokid. Jaotame need valdkonnad projektidesse ja püüame järk-järgult katta kogu tervishoiusüsteemi – sünnist surmani.

Kas 1. septembrist läheb käiku ka digiregistratuur?

Jah, aga samuti etapiviisiliselt. Digiregistratuuril on kaks suuremat eesmärki: ressursikeskus ja broneerimiskeskus. Tahame analüüsida, kuidas olemasolevat ressurssi kasutatakse ja milliste meetoditega saaksime seda paremini korraldada.

Virtuaalse üleriigilise järjekorra IT-lahendus on praegu testimisel. See rakendub samuti etapiviisiliselt. Kõigepealt tahame hakata informatsiooni jagama ambulatoorsete vastuvõttude kohta, edasi juba statsionaarse võrgu, uuringute ja protseduuride kohta.

Kuidas lahendati aegkriitiliste andmete küsimus?

Arstide poolt tuli ettepanek, et aegkriitilised andmed võiks jagada kaheks. Oleme analüüsinud aegkriitiliste andmete hulga vähendamise võimalust – et see informatsioon oleks erakorralises situatsioonis mõne sekundiga hoomatav ja mõistetav ning suurem andmehulk oleks siis n-ö patsiendi põhiandmete päring – põhidiagnoosid, kroonilised diagnoosid, põhiravimid, viimane vastuvõtt või kokkupuude tervishoiusüsteemiga.

Mil viisil aitab digitaalne süsteem ravikvaliteeti hinnata?

Praegu on infovahetus statsionaarse ja ambulatoorse võrgu vahel puudulik. Hüpoteetiliselt peaks olema võimalik suhteliselt lihtsate meetoditega nende kahe suure süsteemi vahelise infoliikumisega ravi tulemusi parandada.

Teine valdkond on ravijuhtude kvaliteedi hindamine – milliseid raviskeeme sarnaste juhtude puhul rakendatakse, millised töötavad paremini, millised halvemini. Korralikuks ravipraktika analüüsiks tuleb koguda andmeid üle Eesti.