A-, B-, C-, D- ja E-hepatiit

Kristi Ott, Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskeskus

Müüdid hepatiidi kohta

Arvatakse, et ...

... hepatiit ja kollatõbi on erinevad haigused;
... kollatõveks nimetatakse ainult nähtavalt kollase naha ja limaskestadega juhtumit;
... iga kollatõve nähtudega inimene põeb nakkuslikku kollatõbe;
... erinevad hepatiidi tähed tähistavad erinevat hepatiidi raskust, üks läheb teiseks üle;
... väljendunud kollasuse ajal on inimene kõige nakkavam;
... pärast hepatiidi põdemist tuleb kogu elu ränka dieeti pidada;
... pärast vaktsineerimist tekivad kohe kaitsvad antikehad;
... mind hepatiit ei puuduta.

Hepatiit ehk maksapõletik ehk rahvapäraselt kollatõbi on ammu tuntud haigus. Kõige sagedamini põhjustavad seda hepatiidiviirused A–E, alkohol ja ravimid, kuid tekitajaid on teisigi. Nakkuslikest tasuks märkida herpesviiruste hulka kuuluvaid mononukleoosiviirusi (Epsteini-Barri viirus, tsütomegaloviirus), spiroheetidest leptospiroosi tekitavat Leptospira icterohaemorrhagiae't ja süüfilist tekitavat Treponema pallidum'i.

Hepatiidid erinevad oma raskuse, kulu ja kontrollimehhanismi poolest.

A-hepatiit

A-hepatiit on kõige sagedasem viirushepatiit kogu maailmas. Teada on ainult üks serotüüp. 1940. aastail kutsuti seda nakkuslikuks kollatõveks, et eristada seerumhepatiidist (hilisem B-hepatiit). See on nn mustade käte haigus, sest viirus eritub organismist roojaga ning kandub edasi otsese kontakti, pesemata käte, saastunud vee ja toiduga.

A-hepatiidi viirus on roojas ja veres juba kaks nädalat enne haigusnähtude ilmnemist. Sel ajal on inimene teistele kõige ohtlikum. Inimeselt inimesele ülekannet soodustab pikaajaline lähikontakt kodus, koolis, laagris jne. Veega ülekannet esineb peamiselt puuduliku kanalisatsiooni ja veevarustuse tingimustes. Nakkuse võib saada ka siis, kui pesta toorest toitu saastunud vees või valmistada sellest jääd. Sagedased A-hepatiidi allikad on töötlemata meresaadused. Näiteks võib tuua molluskitest põhjustatud 300 000 juhuga A-hepatiidi epideemia Shanghais 1988. aastal.

Riskirühma kuuluvad narkomaanid ning homoseksuaalsed mehed.

Endeemilisuse seisukohalt võib maakera jaotada suure, keskmise ja väikese infitseeritusega aladeks. Kõige suurem on haigestumus sooja kliima ja halva sotsiaalhügieeniga riikides, nagu Aafrikas, Aasias, Ladina-Ameerikas, Lähis-Idas, Lõuna- ja Ida-Euroopas. Seal põevad kõige sagedamini lapsed. Majandusliku heaolu ja sanitaarse olukorra paranemisega A-hepatiidi haigestumus väheneb. Väikese haigestumusega riikides, sealhulgas Eestis, põevad kõige sagedamini 15–40aastased, mehed enam kui naised.

Eestis on viimase 18 aasta jooksul olnud kolm tähelepanuväärselt suure A-hepatiidi haigestumusega aastat (1990. aastal 1244, 1993. aastal 1897 ning 1998. aastal 990 juhtu). 1993. aastal registreeriti 1037 juhuga veepuhang Lääne-Virumaal. Nüüdseks on haigestumus tunduvalt vähenenud. Kui veel 2004. aastal registreeriti 18, siis eelmisel aastal 10 juhtu. Tervisekaitse andmetel on üle poolte neist sisse toodud kas naaberriikidest või lõunast (Venemaa, Ukraina, Läti, Egiptus, India, Türgi, Maroko, Itaalia, Sri Lanka, Tuneesia, Kõrgõstan). Pole välistatud haigestumise kasv lähematel aastatel, sest A-hepatiidivastaste antikehadega noorte inimeste arv on vähenenud. Põevad ju peamiselt alla 40aastased inimesed.

A-hepatiidi peiteperiood kestab umbes 30 päeva. Viirus püsib väliskeskkonnas +25 ⁰C juures nakatamisvõimelisena 3 kuud. Pärast maosooletrakti limaskesta läbimist jõuab viirus vereringe kaudu maksa.

A-hepatiidi viiruse põhjustatud haiguse kliiniline pilt võib olla väga erinev, kõikudes vaevalt aimatavatest gripisarnastest nähtudest ägeda maksapuudulikkuse ja harva ka surmani. Alla 4aastaste hulgas on naha ja limaskestade nähtava kollasusega kulg haruldane. 4–6aastastest ei teki kollasust 90%-l, üle 15aastastel tekib kollasus 40–70%-l juhtudest. Tüüpilised kaebused on iiveldus, isutus, kõhuvalu ja palavik, harvem lihas- ja peavalu. Suitsetajad kaotavad tavaliselt huvi sigarettide vastu. Uriini tumenemisel esmased kaebused kaovad ning tekib naha ja limaskestade kollasus. Ikterus kaob 85%-l juhtudest kahe nädalaga. Mõneks ajaks võib jääda püsima maksa suurenemine.

Ägedat maksapuudulikkust on A-hepatiidi puhul nähtud harva, ainult 0,14–0,35%-l hospitaliseeritutest. Kaasnevad haigused (krooniline B-hepatiit, HIV-infektsioon, alkoholi kuritarvitamine) suurendavad haiguse tõsiduse riski. Tõsisem on haigus vanemaealistel.

A-hepatiidi diagnoosi täpsustamiseks võetakse vereproov, et määrata kindlaks maksa töövõime ja A-hepatiidivastased antikehad. Tõhusaid ravimeid ägedate viirushepatiitide raviks ei ole. A-hepatiiti peetakse iseparanevaks haiguseks, haiglaravi tavaliselt ei vajata. Tuleb jääda tavalise tasakaalustatud toidu ning füüsilise koormuse piiridesse. Vastunäidustatud on alkoholi tarbimine, maksa koormavate ravimite (nt paratsetamooli) manustamine, teravamaitselised ja rasvased toidud, raske füüsiline töö.

A-hepatiit ei lähe krooniliseks, tekkinud antikehad kaitsevad uue nakatumise eest.

A-hepatiidi vastu on soovitatav vaktsineerida reisijaid A-hepatiidist ohustatud aladele ning elukutsega seotult meditsiini-, lasteasutuste, toidu- ja militaarala töötajaid, veeni süstivaid narkomaane, homoseksuaalseid mehi ning kroonilise maksahaiguse põdejaid. Statistika näitab, et kaks kolmandikku reisijatest neisse riikidesse on vaktsineerimata. Ohustatud aladel tuleb hoiduda keetmata vee, jääga jahutatud jookide, termiliselt töötlemata puu- ja juurviljade ning mereandide tarbimisest.

Vaktsineeritakse üle üheaastaseid lapsi. 1–16aastastele süstitakse lihasesisesi 0,5 ml ja vanematele 1 ml A-hepatiidi vaktsiini. Pikaajalise immuunsuse saavutamiseks tuleb 6–12 kuu pärast teha kordussüst. Raseduse ja rinnaga toitmise ajal pole soovitatav vaktsineerida. Täiskasvanuid on võimalik vaktsineerida korraga A- ja B-hepatiidi vastu. Sel puhul kasutatakse B-hepatiidi vaktsineerimise skeemi 0, 1, 6. Sellest tuleb hiljem juttu.

B-hepatiit

B-hepatiiti põhjustav viirus kandub inimeselt inimesele vere kaudu. Selle viiruse poolt on infitseeritud kolmandik maakera elanikest. Tänapäeva maailmas arvatakse olevat 350 miljonit kroonilist B-hepatiidi viiruse kandjat, igal aastal sureb 500 000 inimest B-hepatiidiga seotud haigustesse (äge ja krooniline B-hepatiit, maksatsirroos, maksavähk).

Nakkavad on kõik B-hepatiidi haige verd või plasmat sisaldavad eritised, nagu veri, sülg, seemnevedelik, tupeeritis ja rinnapiim. Viirus püsib väliskeskkonnas mitu kuud. Arenenud maades on enamikul juhtudel nakkus saadud kas sugulisel teel või narkootikumide veeni süstimisel, vähem ohtlikud on tätoveerimised, kõrva, nina ja naba rõngastamised.

Arengumaades, kus B-hepatiidi haigestumus on eriti suur, on nakkus saadud enamasti varases lapseeas või isegi sünnil. See on väga ohtlik just kroonilise B-hepatiidi seisukohalt, sest kui täiseas saadud B-hepatiidist läheb krooniliseks vaid 10%, siis sünnil saadust 90%. Nende piirkondade hulka kuuluvad Kesk- ja Lõuna-Aafrika ning Kagu-Aasia.

Eestis kasvas B-hepatiidi haigestumus järsult narkomaania leviku tõttu eelmise aastasaja 90. aastail. Loodetavasti on 200–400 juhust aastas saanud minevik. Vaktsineerimine ning arvatavasti ka riskikäitumise vähenemine on haigestumust märgatavalt kahandanud. Sel aastal on registreeritud 4 juhtu; eelmisel aastal oli neid 45. Tervisekaitse andmetel on suurenenud üle 30aastaste haigestumine ja B-hepatiidi levik seksuaalsel teel. See teeb väga murelikuks, sest üle 24aastastest on meil suurem osa vaktsineerimata.

Haiguse peiteperiood kestab 1–4 kuud. Nahk ja limaskestad muutuvad kollaseks ka selle hepatiidi korral, kuid seda vaid kolmandikul juhtudest. Kolmandik nakatunutest põeb haigust enese teadmata, sest ägedas faasis ei anna see endast märku. Ülejäänud kolmandikul võivad esineda gripilaadsed nähud, mis üldse ei vii mõtet põetavale hepatiidile.

B-hepatiidi diagnoosi annab maksafunktsiooni näitajate kasv veres koos B-hepatiidi viirusmarkeritega. Kui maksafunktsiooni näitajad poole aasta jooksul ei normaliseeru, võib arvestada kroonilise B-hepatiidi tekke võimalusega. Kroonilisel B-hepatiidil on erinevad ilmingud – tagasihoidlikust raskustundest paremal roidekaare all ägeda B-hepatiidiga sarnase leiuni. Kroonilise hepatiidi diagnoosi kinnitab iseloomulik maksakoe histoloogiline leid. Aastate jooksul võib kroonilisest maksapõletikust saada maksa sidekoestumine ehk tsirroos, mis omakorda võib edasi areneda maksavähiks.

Ägedal B-hepatiidil spetsiifiline ravi puudub, kroonilise B-hepatiidi ravis kasutatakse interferoone ja viirusevastaseid preparaate, et vähendada viirusehulka ja maksapõletiku põhjustatud kahjustusi. Üks maksahaiguse ravi võimalusi on ka maksa siirdamine.

Haigestumise vältimiseks on kasutusel vaktsiin, kuid mõtestatud käitumisega saab ka ise seda ära hoida. Ohtlik on puutuda palja käega võõrast verd, kasutada võõraid maniküüritarbeid ja hambaharju, seksida juhututtavaga kondoomita jne. B-hepatiit on 100 korda nakkavam kui HIV.

Eestis vaktsineeritakse vastsündinuid, 13aastaseid koolilapsi, tervishoiutöötajaid, pääste- ja politseitöötajaid. Soovitatav on vaktsineerida B-hepatiidi haigete lähikontakseid, süstivaid narkomaane, hemofiiliahaigeid, kroonilise maksahaiguse põdejaid, hooldekodude elanikke ja B-hepatiidi ohualadele reisijaid. Muide, teistest riikidest meile tulijatele soovitatakse lasta vaktsineerida end B-hepatiidi vastu. Maailma statistika näitab, et pooled reisijatest on B-hepatiidi vastu vaktsineerimata.

Vaktsineerimise skeem koosneb 3 süstest. Esimene süst tehakse valitud päeval, teine üks kuu hiljem, kolmas 6 kuud pärast esimest annust (sama skeemi kasutatakse ka siis, kui vaktsineeritakse korraga nii A- kui ka B-hepatiidi vastu).

C-hepatiit

C-hepatiit levib samuti kui B-hepatiit, seega saastunud verega. Esikohal on nakkuse saamine ühiste süstalde või nõelte kasutamisest. Sugulisel teel, olmes ja sünnil saadakse seda hepatiiti harva. C-hepatiidi viirus hävib väliskeskkonnas kiiresti. 40%-l juhtudest jääb algallikas siiski teadmata, sest C-hepatiidi eripäraks on hiiliv kulg.

Ainult 10–20% C-hepatiitidest annab selgete kollatõvenähtudega teada oma kohalolekust. Enamik arsti poole pöördunud haigeid kaebab raskustunnet paremal roidekaare all, väsimust, liigesvalusid. Siis võib tegemist olla juba kroonilise hepatiidiga. Esmaseks C-hepatiidi avalduseks võib vanemaealisel olla maksavähk.

C-hepatiidi viirusega on nakatunud 3% maakera elanikest. Enamik neist elab taas lõunapoolsetes sooja kliimaga riikides. Eestis langes C-hepatiidi kasv kokku eelkõige narkomaania levikuga nagu B-hepatiidi puhulgi. C-hepatiidi haigestumus on sajandi alguse 300 juhult aastas vähenenud 57 juhuni 2007. aastal. Sel aastal on teada 7 juhtu. Tervisekaitse andmetel domineerib küll ülekanne narkootikumide süstimise teel, kuid järjest on suurenenud sugulisel teel saadud juhtude arv.

C-hepatiidi diagnoosini jõutakse veres maksatöö näitajate ja viirusevastaste antikehade kontrolliga. Ägedal C-hepatiidil spetsiifiline ravi puudub, kroonilise C-hepatiidi ravis on kasutusel kombineeritult interferoon ja ribaviriin. Sellega tegelevad nakkushaiguste arstid ja gastroenteroloogid.

Erinevalt A- ja B-hepatiidist C-hepatiidi vastu vaktsiini ei ole. Seda tingib viiruse suur varieeruvus. Igasse võõrasse kehavedelikku tuleb suhtuda kui ohtlikusse, sest C-hepatiit on 20 korda nakkavam kui HIV.

D-hepatiit

D-hepatiitki on tuntud kogu maailmas. Kuigi see on tihedalt seotud B-hepatiidiga, ei lange nende levikualad täiesti ühte. Kõige sagedamini põetakse D-hepatiiti Vahemere ääres. Seal nakatutakse juba lapseeas vigastatud naha või limaskesta kaudu. Mujal on esiplaanil nakatumine sugulisel või narkootikumide veeni süstimise teel. 5% B-hepatiidi viiruse kandjatest kannab ka D-hepatiidi viirust. Eestis on D-hepatiit haruldane.

D-hepatiidi viirus vajab inimese organismis ellujäämiseks B-hepatiidi viirust. Ta kas lisandub juba olemasolevale B-hepatiidile või saadakse mõlemad korraga. D-hepatiiti ilma B-hepatiidita olla ei saa. Maksapõletikunähud võivad olla tagasihoidlikust eluohtlikuni.

D-hepatiidi diagnoosi puhul leitakse inimese veres peale maksatöö häirumise ka D-hepatiidi markerid. Ägeda D-hepatiidi ravi on sümptomaatiline, kroonilisel samasugune kui kroonilisel B-hepatiidil.

D-hepatiidi vältimine ei erine B-hepatiidi omast. B-hepatiidi vastu vaktsineerimine aitab ka D-hepatiidi vastu, sest, nagu öeldud, ilma B-hepatiidita ei saa olla D-hepatiiti. D-hepatiidi enda vastu vaktsiini ei ole.

E-hepatiit

E-hepatiit on seni Eestis diagnoosimata. E-hepatiit on oma olemuselt sarnane A-hepatiidiga, sest levib samuti saastunud käte ja toiduga. E-hepatiidi haigestumus on suur Kagu-Aasias, endise NSVLi lõunapoolsetel aladel, Indias, Aafrikas, Lähis-Idas ja Kesk-Ameerikas. Kõige sagedamini haigestuvad 15–40aastased mehed, kuid kõige ohtlikum on see rasedatele, sest võib põhjustada fataalset verejooksu raseduse lõpukuudel. Lootele endale ohtu pole.

Peiteperiood kestab 15–65 päeva. Haiguse tavalised avaldused peale kollasuse on palavik, kõhuvalu, oksendamine, isutus, liigesvalud. Veres tuleb määrata E-hepatiidi antikehad. Esiteks annab see E-hepatiidi diagnoosi ja teiseks veendumuse, et nüüd on kaitse uue nakkuse eest olemas. Vaktsiini E-hepatiidi vastu kahjuks veel ei ole. Õnneks ei lähe E-hepatiit krooniliseks. Hügieenireeglid E-hepatiidi vältimiseks on samad mis A-hepatiidi korral.

Kokkuvõtteks

Hoolimata viirushepatiitide madalseisust Eestis probleeme jätkub.

A-hepatiit on praeguse seisuga pigem reisijate haigus, mida saab ära hoida riskivaba käitumise ja vaktsineerimisega.

B-, C- ja D-hepatiit kui verega levivad haigused sunnivad pöörama tähelepanu ohutule seksile, ehteaukude tegemisele ja süstlavahetusele. B-hepatiidi vastu vaktsineerimine vähendab B- ja D-hepatiiti haigestumist. C-hepatiidi vastu vaktsiini ei ole. Nii B- kui ka C-hepatiit võib üle minna krooniliseks hepatiidiks, maksatsirroosiks ja maksavähiks. Ohumärk on kroonilise hepatiidi haigusjuhtude kasv Eestis (Tervisekaitse Inspektsiooni andmed).

E-hepatiit on lõunamerede haigus, meil veel diagnoositud ei ole.Haigestumist saab ära hoida, kui süüa puhast toitu ja juua puhast vee ning pesta hoolikalt käsi. Vaktsiini E-hepatiidi vastu seni ei ole.

Loodan, et meil õnnestub ühiste pingutustega hepatiidi haigestumust veelgi vähendada.

Ainult raskest aknest 10.jaanuar.2009 

Mähkmedermatiit – kas ainult imikute probleem? 22.august.2008 

Foolhapet sisaldavate multivitamiinide kasutamine raseduse planeerimisel sünnidefektide esmaseks profülaktikaks  22.august.2008 

Uriinipidamatus ehk inkontinentsus 22.august.2008 

22.08.2008	Lapsel kõht valutab
22.08.2008	Kõhuvalu
22.08.2008	Neuroborrelioos – diagnostika ja ravi võimalused
22.08.2008	Vähk ja vitamiinid
10.07.2008	A-, B-, C-, D- ja E-hepatiit
14.01.2008	Palaviku- ja valuravi lastel
14.01.2008	Peptiline haavand
14.01.2008	Sotsiaalfarmaatsia – mis see on?
14.01.2008	Apteeker allergilise patsiendi nõustajana
14.01.2008	Ekstraktsioonimeetodi ja -aja mõju droogide koostisainete sisaldusele vesitõmmistes