Intervjuu: Aleksander Žarkovski

Tartus, Biomeedikumi majas asub Farmakoloogia instituut, kus tehakse maailma tasemel teadust. Lühikese ajaga on saavutatud rahvusvaheline tase ja tunnustus. Instituudi laborite sisustus on moodne ning annab kohati põhjanaabritelegi silmad ette. Kuidas see kõik on saavutatud ja milliste uurimistöödega tegeletakse, räägib Farmakoloogia instituudi juhataja professor Aleksander Žarkovski.

Millega Farmakoloogia instituudis täna tegeletakse?

Meie instituudil on kolm põhitegevusala: õppetöö, teadustöö ja arendustöö.

Õppetöö moodustab meie tegevusest väga olulise osa. Me oleme ainuke farmakoloogiaalast haridust andev instituut Eestis. Õppetööd võib nimetada meie missiooniks.

Teadustöös on meil hetkel kaks põhisuunda. Mõlemad on seotud kesknärvisüsteemi farmakoloogia uurimise ja edasiarendamisega.

Üks suund on seotud neurodegeneratiivsete haigustega. Teatud haiguste, nagu Alzheimeri tõve või parkinsonismi korral, hakkavad närvirakud surema. Neurodegeneratsioon esineb ägedate seisundite korral, nagu ajuinsult ja teised patoloogiad. Väga tõsiseks probleemiks on, kuidas selliseid haigusi ravida. Selle küsimuse lahendamiseks me arendame suunda, mida võime nimetada neuroprotektantide farmakoloogiaks. Me otsime uusi ravimeid ehk siis molekuli, mis oleks võimeline kaitsma närvirakke neid kahjustavate faktorite eest. See on niinimetatud neuroprotektiivne ravi. Väga perspektiivikas suund on mitokondriaalne farmakoloogia. Mitokondrid on energia tootjad. Energia tootmine on närvirakkude jaoks väga oluline. Seda suunda arendab meie instituudis väga edukalt professor Kaasik.

Teiseks suunaks on neuroplastilisuse farmakoloogia. Mida see tähendab? Kesknärvisüsteemi funktsioonide uurimisega tegelevad teadlased on hakanud aru saama, et mitmed psüühilised häired, nagu skisofreenia ja depressioon, on seotud aju plastilisuse muutuste või häiretega. Vanasti käsitleti neid psüühilisi haigusi kui neuromediatoorsete süsteemide häireid – dopamiinergilise süsteemi häireid seoses skisofreeniaga, serotoniinergilise süsteemi häireid depressiivsete seisunditega. Nendel alustel said välja töötatud efektiivsed ravimid, antidepressandid ja antipsühhootikumid. Täna hakkavad põhilised kontseptsioonid muutuma. Teadlased saavad üha rohkem aru, et need psüühilised haigused ei ole mitte ainult neuromediatoorsete süsteemide häired, vaid ka neuronite ja sünapsite häired, sest mälu, õppimine ja teised ajufunktsioonid on seotud pidevalt uute sünapsite tekkega. Samuti on viimastel aastatel väga palju uuritud sellist fenomeni nagu täiskasvanu aju neurodegenees. Tuli välja, et meie kontseptioon selle kohta, et ajus ei teki täiskasvanueas uusi neuroneid, on vale. Tegelikult tekib neid pidevalt juurde. Teatud ajupiirkondades toodetakse uusi rakke, mis küpsevad neuroniteks. Seda nimetatakse täiskasvanu aju neurogeneesiks. Näiteks produtseeritakse neid uusi rakke kõige rohkem nendes ajupiirkondades, mis on seotud mälu ja õppimisvõimega. Katseloomade peal tehtud katsed on näidanud, et õppimisvõime langus on seotud uute neuronite tekke vähenemisega. Samuti on täheldatud, et neurogeneesi suurendavad efektiivselt depressiooniravimid – antidepressandid. Praegu peetakse neurogeneesi soodustamist antidepressantide üheks toimemehhanismiks. Antidepressandid põhjustavad mitte ainult serotoniini sisalduse muutust, aga mõjutavad ka neurogeneesi ja soodustavad uute sünapsite teket. Meie teadustöö üheks ülesandeks on väljaselgitada, mis tähendab aju plastilisus ja kui oluline on see protsess psüühiliste haiguste puhul. Teiseks peame leidma ravimid, millega saaks aju plastilisuse mõjutamise kaudu ravida psüühilisi haigusi.

Selleks, et aru saada näiteks aju plastilisuse rollist, me kasutame katseloomi, kellel on geneetiliselt häiritud ajuplastika. Näiteks on olemas teatud olulise tähtsusega molekulid, mis reguleerivad ja kontrollivad aju plastilisust. Me võime nende molekulite abil ravida ka depressiooni ja teisi psüühilisi häireid. Ühte molekuli sai geneetiliselt muudetud loomadel meie instituudis just uuritud. Tegemist on praegu printsipiaalselt uue ravimiga, mis varsti jõuab kliinilistesse uuringutesse. Ja see on valdkond, kus me väga aktiivselt tegutseme.

Kuidas on lood rahvusvahelise koostööga?

Muidugi ei toimu see töö isoleeritult meie instituudis. Tegelikult osaleme mitmetes Euroopa grantides. Praegu on meil kaks Euroopa Liidu granti, mõlemad on seotud aju plastilisuse uurimisega. Palju koostööd teeme Taani Ülikooli, Helsingi Ülikooli, Löweni Ülikooli ja mitme Saksamaa ülikooliga. Koos katsume leida vastuseid oma küsimustele. Ka meie instituudis töötab üsna rahvusvaheline seltskond – kaks järeldoktorit Indiast, 1 Slovakkiast, 1 Poolast ja hiljuti lisandus veel üks Lätist.

Instituudis on hulgaliselt ka meie oma doktorante tööl, kes edukalt oma kraadi kaitsevad. Kasvatame ise omale kaadrit. Meie kaitstud inimesed käivad pidevalt välismaal õppimas ja end täiendamas. See on kõige otstarbekam, iga kraadi kaitsnud inimene peab käima välismaal ja töötama seal mõnes laboris 1-2 aastat. Näiteks Annika Vaarmann, kes on doktoritöö kaitsnud, töötab nüüd ühe aasta Inglismaal. Peale seda tuleb tagasi ja jätkab oma tööd siin. Samuti vanemteadur Anti Kalda, kes kolm aastat töötas USA-s. Mina töötasin peale kaitsmist Inglismaal 1,5 aastat, 1 aasta Rootsis ja 1,5 aastat Helsingi Ülikoolis. Rahvusvaheline kogemus on väga vajalik. Me oleme suhteliselt väike instituut ja ilma koostööta on raske saavutada häid tulemusi. Kogu Euroopas toimub selline vahetussüsteem. Selleks eraldatakse ka päris palju raha. Nii on tagatud ka eriala kiirem arenemine, sest oma laboris istudes ei näe, mis maailmas toimub.

Kas kõik doktoritööd on kesknärvisüsteemi alal?

Muidugi. Meil on traditsiooniks jätkata tööd selles suunas. Esiteks sellepärast, et meil on olemas kompetents. Teiseks - kui tahad midagi saavutada, peab selles suunas töötama järjepidevalt, aastaid. Ei maksa kogu aeg oma suunda muuta, et natuke kesknärvisüsteemis, siis hüpata südamesse ja siis veel kuhugi kolmandasse kohta. Igas valdkonnas on olemas omad meetodid, traditsioonid ja teadmised. Siin instituudis on kesknärvisüsteemi uurimine traditsiooniks. Psühhofarmakoloogiaga alustas esimesena professor Allikmets, minu õpetaja. Mina jätkan ja nüüd juba minu õpilased arendavad edasi – nii see käib.

Kas noori teadlasi on piisavalt peale kasvamas?

Juurdekasv on olemas. Muidugi on olemas ka muresid. Me töötame arstiteaduskonnas ja peame õpetama nii baasfarmakoloogiat kui ka kliinilist farmakoloogiat. Viimast saavad õpetada enamasti arstiharidusega inimesed. Meie noorte teadlaste seas on aga enamus bioloogiharidusega, proviisorid ja keemikud. Arstiharidusega inimesi on instituudis vähe ja see protsent jääb üha väiksemaks. Arstid ei tule teadust tegema, sest haiglates saavad nad tunduvalt rohkem palka – puht majanduslikult tasub minna ennem arstiks kui teadlaseks.

Teadus on samas väga riskantne valdkond. Sa võid võita, võid kaotada. Kunagi ei tea kas oled edukas, kas saad loodetud tulemusi. Me otsime kogu aeg. Uue informatsiooni saamine, millega teadus reaalselt tegeleb, on väga raske. Võid teha mitu aastat tööd ja katseid ning pärast näha, et valitud sai vale suund. Ja tuleb otsast alata. On küll riskantne, aga samas väga huvitav. See on seotud uute teadmiste leidmisega.

Mis on see arendustöö, millega instituudis tegelete?

Me töötame välja mitmesuguseid tehnoloogilisi protsesse ja osaleme ise nendes. See pole otseselt meie teadustööga seotud, kuid pakub meile, kui farmakoloogidele huvi. Peaegu töötame me töötame välja proviisoritele ja arstidele suunatud automatiseeritud süsteemi, mis informeerib ravimite koos- ja kõrvaltoimetest. Püüame seda ka praktikasse juurutada. Koostöös Apotheka ja Apteekide Infotehnoloogia firmadega, sai välja töötatud atraktiivne andmebaas. See on juba apteekides ja proviisorid saavad seda oma igapäevases töös kasutada. Järgmiseks tahame juurutada sarnase andmebaasi ka arstidele. Minu meelest on väga tähtis ja äärmiselt oluline pakkuda arstile võimalust kontrollida iga patsiendi puhul ravimite kasutamise ohutust ning vastavalt sellele tõsta ravi efektiivsust. Ravikvaliteet tõuseks ning ühtlasi võimaldab see kokku hoida palju raha, sest kõrvaltoimete ravi on väga kulukas.

Selle valdkonna suhtes on mul suured lootused, nagu ka digiloo ja digiretsepti suhtes. Arvan, et nende projektide raames peame ka meie edasi arendama oma infosüsteeme ravimite koos- ja kõrvaltoimete valdkonnas.

Kui paljud andmebaasid on ülesehitatud sellele, et inimene peab ise aktiivselt infot otsima, siis meie süsteemil on teine printsiip. Programm teatab automaatselt, kui on olemas kasutatavate ravimite ohtlik koos- või kõrvaltoime. Samas saab kohe ka soovituse, mida edasi teha, et võimalikku ohtu vähendada.

Kas riik on seni teaduse tegemist rahaliselt aidanud?

80% instituudi eelarvest moodustavad rahvusvahelised projektid. Peame pidevalt osalema rahvusvahelistes projektides. Oleme ka Eesti Vabariigilt toetust saanud. Eestis on moodustatud seitse tippkeskust. Üks tippkeskustest moodustati Biomeedikumi, nende rahastamiseks toimus konkurss. Rahvusvaheline ekspertiis hindas kõiki taotlusi ja Biomeedikum võitis ühe seitsmest tippkeskustele mõeldud finantseeringutest. Biomeedikumi tippkeskusesse kuuluvad mikrobioloogia, immunoloogia, füsioloogia, biokeemia ja farmakoloogia instituudid.

Väikesest teadusasutusest on kasvanud rahvusvaheliselt tunnustatud instituut?

Tartu Ülikooli farmakoloogia instituut on maailma mõistes küll väike, aga omab siiski rahvusvaheliselt väga kindlat ja tunnustatud positsiooni. Viimase paarikümne aastaga oleme arenenud väga kiiresti ja väga kaugele. Oleme rahvusvaheliselt respekteeritud, meid kutsutakse osalema erinevates projektides. See tunnustus pole tulnud mitte ilusate silmade vaid ikkagi meie tööde eest, avaldatud publikatsioonide ning teadustööde eest.

Kolmest väikesest ruumist on välja kasvanud suur instituut. Praegu töötab instituudis 5 õppejõudu, 6 doktoranti, 2 professorit, 2 vanemteadurit ja 5 välismaalast - järeldoktoranti. Õhkkond instituudis on äärmiselt hea. Üksteise suhtes ollakse väga sõbralikud ja abivalmid. Kõik töötavad suure panusega. Koos tähistatakse tööl tähtsamaid sündmusi, pühade puhul peetakse pidulikke koosolekuid. Meeldivaks traditsiooniks on saanud jaanuarikuised seminarid Käärikul koos suusatamise, sauna ja väikese peoga. Mõnus on töötada sellises keskkonnas.

Kuidas hindate te praeguseid proviisoreid?

Praegu on õhus küsimus – mis funktsiooni proviisor täidab? Kas ta on piisavalt ettevalmistatud. Minu meelest peaks proviisor olema viimane instants – tema teadmised ravimitest peavad oluliselt ületama arsti ravimitealaseid teadmisi.

Kaasaegne farmakoloogia on seotud teiste valdkondadega - molekulaarbioloogia, molekulaarfüsioloogia, molekulaarpatoloogiaga. Proviisor peab olema piisavalt haritud ka molekulaarbioloogias, geneetikas ja teistes kaasaegsetes teaduse valdkondades.

Näen farmakoloogia instituuti tulevate proviisorite teadmistes puudujääke. Alguses peavad nad palju aega kulutama õppimisele, et olla võimelised tegema kaasaegset teadust. Arstidel on üldiselt lihtsam, sest nemad tunnevad paremini anatoomiat, füsioloogiat ja patoloogiat. Kuid kumbki, ei arst ega proviisor, ei oska pipetti käes hoida. Selles osas on bioloogidel tunduvalt parem tehniline ettevalmistus, kuid nemad jälle ei tea haigustest midagi. Aga kõik on õpitav ja õpetatav kui inimesel on aju ja tahtmist.