Kõhuhädade puhul tuleks tähelepanu pöörata alarmsümptomitele

Marika Gordon

Inimesi enim kimbutavad kõhuvaevused on gastroenteroloogi Triin Remmeli sõnutsi kõhulahtisus ja kõhukinnisus. Kergemate vormide puhul saab enamasti abi toitumisharjumuste muutmisest. Niisugune „ravi” ei ole paljudele sugugi meelt mööda. Imepillikest, mis kõhu kähku korda teeks, ei ole aga olemas.

Kõhukinnisuse põhjused

Kõhukinnisus on peamiselt funktsionaalset laadi häire. Kui kõhukinnisus on kestnud aastaid ja erilisi muutusi terviseseisundis ei esine, siis peaks inimene kõigepealt abi otsima oma toitumisharjumuste muutmisest, rohkem vedelikku tarbima. Alles teise valikuna võiks hakata mõtlema lahtistavate preparaatide peale. „Kindlasti ei ole siin esimeses reas senna või bisakodüül ega ka klistiiride tegemine, sest nendest kõikidest võib kiiresti sõltuvus kujuneda,” toonitab dr Remmel.

Kõhukinnisust võivad soodustada ka teatud ravimid ja kilpnäärme alatalitlus.

Kui kõhukinnisus tekib järsku, väljaheites on verd või inimene kõhnub, siis võib tegemist olla soolekasvajaga. Niisuguste sümptomite ilmnedes peab perearst patsiendi kindlasti spetsialisti juurde saatma.

„Väga palju oleneb ka vanusegrupist. Noorematel inimestel, alla 45aastastel, esineb soolekasvajat üliharva. Kui aga näiteks vanemal inimesel tekib järsku kõhukinnisus, samas on tal ka aneemia, mõnikord ka kõhus palpeeritav mass, siis sellise patsiendiga ei tasuks perearstil kindlasti aega viita, vaid saata ta kohe spetsialistile,” räägib gastroenteroloog. „Samas võib soolekasvaja olla ka juhuleid endoskoopial, inimene ise ei pruugi midagi kaevata. Ikkagi kõhutunne ja alarmsümptomid – veri väljaheites, kehvveresus, kehakaalu langus, palpeeritav mass – peaksid perearstile ütlema, milline patsient tuleb saata endoskoopilisele uuringule.”

Nii-öelda kõrgendatud tervisehuviga kontingendile ei ole spetsialisti arvates küll mõtet aastas korra koloskoopiat või gastroskoopiat teha. Muidugi võib ka niisugusel sagedasemal kaeblejal olla tekkinud ohtlik haigus. Patsiendi rahustamiseks tuleks esimese uuringuna määrata väljaheites vere esinemist, sest reeglina soolekasvajad ka veritsevad.

„Kogu maailmas kasutatakse soolevähi skriiningul esmalt just vere määramist väljaheites. Harilik vereanalüüs näitab ainult siis midagi, kui kasvaja on juba suhteliselt kaugele arenenud,” täpsustab dr Remmel.

Kõhulahtisuse põhjused

Kõige sagedasem kõhulahtisuse põhjus on soole ärritussündroom. Kõhulahtisus enne eksamit on klassikaline soole ärritussündroomi näide.

„Kui inimesl on kõht lahti just hommikuti pärast söömist, samas öist kõhulahtisust ei esine, siis on see kõige sagedasem diagnoos,” sedastab Ida-Tallinna keskhaigla gastroenteroloogiakeskuse juhataja. „Sool võib olla spastilisem või käib teatud mediaatorite tasemel ülekanne natukene teistmoodi, ka stress ja teatud toiduained võivad põhjustada hommikusi kõhulahtisuse hoogusid – soole ärritussündroomi tekkemehanismid on väga erinevad, seepärast ei ole ka ühtegi universaalset ravimit.”

Dr Remmeli hinnangul on soole ärritussündroom reeglina üsna kallis diagnoos, sest ta eeldab orgaaniliste seedetraktihaiguste välistamist – rea vereanalüüside, lisaks seedetrakti üla- ja alaosa endoskoopiliste uuringute tegemist. Üsna sageli lõpevad need uuringud tõdemusega, et kõik oleks justkui normis. Kuigi soole ärritussündroom ei ole eluohtlik haigus, on ta patsiendile siiski suhteliselt ebamugav.

„Esmalt soovitatakse hakata pidama toitumispäevikut. 2-3 nädala jooksul tuleb patsiendil üles kirjutada, mida ta sõi, mis muutus. Universaalset dieeti enamiku haiguste puhul ei ole. Reeglina patsient küsib, mida ma ei tohi süüa, aga inimesed on sedavõrd erinevad, et üheseid soovitusi ei ole. Toitumispäeviku abil on võimalik kindlaks teha, missugune toiduaine mida tekitab,” selgitab spetsialist. „Samuti peaks püüdma natukene pingeid maha võtta. Kahjuks elavad aju ja soolikas omavahel käsikäes. Isegi Ameerika Ühendriikides, kus on suhteliselt jäigad juhised haiguste käsitlemiseks, soovitatakse soole ärritussündroomi korral proovida kas muusikateraapiat, värviteraapiat või isegi hüpnoteraapiat. Kui see ei aita, siis nii mõnigi kord saab abi väikeses annuses antidepressantidest.”

Kõhulahtisuse puhul on oluline täheldada, kas soolest tuleb verd või mitte. Samuti tuleks tähelepanu pöörata alarmsümptomitele: kas patsiendil on analüüsides ilmnenud kehvveresus või on ta samaaegselt kõhnunud – siis peaks perearst patsiendi kindlasti spetsialistile suunama.

„Kui noortel inimestel kujuneb välja kõhulahtisus vere esinemisega, siis võib olla tegemist soole põletikulise haigusega. Ultseroosne koliit ja Crohni tõbi vajavad kindlasti gastroenteroloogi abi. Ka diagnostika eeldab nende haiguste puhul keerulisemaid endoskoopilisi protseduure,” nendib dr Remmel. „Samuti tsöliaakia. Nisu, rukis, oder, kaer osadele inimestele ei sobi. Neil tekib peensoole attude atroofia. Diagnostikas kasutatakse transglutaminaasi vastast antikehade määramist ja peensoole biopsiat, mis tehakse gastroskoopial. Ainult antikehade määramisest tsöliaakia diagnoosiks ei piisa.”

Ka pikad antibiootikumide kuurid häirivad soole miklofloorat. Antibakteriaalse ravi ajal või pärast seda soovitatakse kasutada probiootikume.

„Kui on näiteks plaanis reisida mõnda eksootilisse riiki, kus paratamatult on teistsugused mikroobid kui meie tungimustes tavapärased, võiks samuti kasutada probiootikume,” täheldab gastroenteroloog. „Samas tuleb arvestada ka seda, et 20-30 protsendil eesti inimestest on hüpolaktaasia ehk piimasuhkru talumatus.”

Veel levinumaid kõhuprobleeme

Peale kõhukinnisuse ja -lahtisuse mainib Triin Remmel kõrvetisi.

„Kui klassikaliste kõrvetistega patsient suunatakse gastroskoopiale, siis 60 protsendil ei leia me midagi, mis aga ei välista reflukshaigust. Seetõttu kasutatakse alla 40aastastel inimestel esmaselt prooviravi prootonpumba inhibiitoriga. Kui see ei aita, siis tuleks patsient saata gastroenteroloogi konsultatsioonile,” soovitab spetsialist.

Dr Remmeli hinnangul esineb haavandeid viimasel ajal harvem. Tähelepanu tuleks aga pöörata nendele patsientidele, kes kasutavad mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid, eriti vanemad inimesed. See grupp haigeid on spetsialisti hinnangul mao kaitse osas alaravitud.

„Kui 65aastane või vanem inimene võtab näiteks mitut steroidset põletikuvastast ravimit, sellisel juhul peaks kindlasti olema mao kaitse peal, et ei tekiks mao verejooksu,” tõdeb dr Remmel.

Seedetrakti ülaosa funktsionaalsete häirete ehk funktsionaalse düspepsia korral on samuti gastroskoopiast vähe abi. „Me ei leia midagi, aga patsiendil on ikkagi ülakõhuvalu, täiskõhutunne pärast söömist, kõht ajab punni. Reeglina on need nooremad inimesed. Siin soovitaksin esmaselt prootonpumba inhibiitoreid. Oluline on aga see, et patsient mõistaks – tegemist ei ole eluohtliku haigusega. See väldiks ka asjatute uuringute tegemist.”

Viimase grupina mainib dr Remmel alkoholist tingitud maksahaigust: „Alkohoolne maksahaigus tekib Eestis järjest noorematel inimestel ja aina rohkem jõuavad naised meestele järele. Aga sellest võiks rääkida lõpmatuseni.”