Intervjuu Häädemeeste apteekri Andrus Soopaluga

Eestis ei kohta tänapäeval just tihti meesapteekreid. Veel vähem on neid, kes oleks üle 20 aasta seda ametit pidanud. Üks hea mees Häädemeestelt Andrus Soopalu on proviisorileiba söönud juba 21 aastat.

Unistus meditsiinist

Andrus Soopalu teadis juba lapsena, et temast peab saama arst, kuigi nende peres arsti ei olnud ja puudusid ka teised eeskujud.  Küll lunis ta aga ema haiglas töötavalt sõbrannalt süstlaid, millega oma mängukarusid süstis. Keskkoolis õppis tulevane proviisor matemaatika-füüsika eriklassis. Sellest piisas, et pärast keskkooli ta rohkem neid aineid näha ei tahtnud, rääkimata sellest, et midagi säärast veel õppima minna. Andrust tõmbas meditsiin, kuigi apteegi peale ta tol ajal mõelda ei osanud, sest apteegist ei teadnud ta midagi. „Palju siis noor inimene ikka apteegis käib, mõnikord hematogeeni ja vitamiinitropse ostmas.”

Ülikoolis tahtis ta hoopis ravi erialale õppima minna, aga oli esimene, kes vastuvõetute nimekirjast välja jäi. Andrus Soopalu nendib, et see oli teine aeg, kus õppimistulemustest rohkem lugesid tutvused. Nendesamade eksamitulemustega võeti teda aga lahkelt vastu Tartu Meditsiinikooli velsker-ämmaemanda erialale. Esialgu mõtles ta aasta meditsiinikoolis olla, et siis uuesti ravisse proovida, kuid selle aasta jooksul puutus ta kokku farmaatsiaga, õppis tundma selliseid üldtermineid nagu ravimidoos ja raviaine. Teda hakkas see sedavõrd huvitama, et kui ta uuesti ülikooli proovis, siis ravi asemel hoopis farmaatsiasse, kuhu sai esimese korraga sisse ja nii proviisoripõli alguse sai.

Tagantjärele mõtleb Andrus Soopalu, et tegelikult oli hästi, et ravisse sisse ei saanud, kuna sel alal on üsna keeruline läbi lüüa, temal olid aga veel erilised suundumused – tahtis saada kas kirurgiks või günekoloogiks. Huvi günekoloogia vastu tuli samuti meditsiinikoolis, sest see oli niivõrd huvitav ja tavameditsiinist erinev. Mees arutleb, et oma osa günekoloogiahuvis mängis kindlasti ainet huvitavalt edastanud õppejõud ning põnev praktika. Võib-olla tõmbas ka teadmine, et meesgünekolooge eriti palju ei olnud. Et aga teisiti läks ja temast hoopis üks vähestest meesproviisoritest sai, selle üle on tal isegi hea meel. „Tegelikult ei olegi meesproviisoreid nii vähe. Siis, kui mina lõpetasin, oli vähe, aga praegu tuleb järjest juurde. Nad ei ole lihtsalt apteegis tööl,” ütleb Andrus Soopalu.

Hääde meeste maa

Sündinud ja koolitee on Andrus Soopalu käinud Tartus ning on lõpetanud tolleaegse A. H Tammsaare nimelise Keskkooli, praeguse Treffneri Gümnaasiumi. Häädemeestele tuli ta 1. augustil 1986 ja on siin elanud natuke vähem kui poole oma elust.

Farmaatsiat lõpetades oli tal kindel mõte, et tahab mere lähedale elama minna. Õppimises ta viimaste seas ei olnud ja sai valida, kuhu tööle minna. Parasjagu tahtiski Häädemeeste apteegi juhataja pensionile jääda ja nii ta Häädemeestele sattuski kohe apteegi juhatajaks, muud varianti ei olnud. Andrus Soopalu meenutab: „Alguses oli küllalt keeruline tulla noore inimesena maa-apteeki juhatajaks, kuid õnneks jäi endine juhataja veel mõneks ajaks aitama. Tol ajal oli apteegi juhatamine teistmoodi kui praegu. Keskapteek kontrollis, palka maksis riik. Juhataja ülesanne oli vaadata, et apteegimaja oleks soe, kaubad tellitud ja aruanded tehtud. Tollal oli meil kaks proviisorit ja koristaja, ega rohkem vaja olegi.”

Praegu ollakse samuti kolmekesi: Andrus, proviisor Milvi Lillemaa ja koristaja. Milvi on pensionieas inimene, kel juba 47 aastat proviisoristaaži. Andrus Soopalu ütleb, et teist inimest on aeg-ajalt leti taha vaja. Nii käibki Milvi linnast abiks, kui juhatajal on tarvis ära käia. Kui Milvi ei käiks, oleks apteegi juhataja oma tööga nii hõivatud, et ei saaks puhkustki võtta. „Milvi on väga kohusetruu ja täpne, mida  nooremad  väga ei olegi,” kiidab Andrus Soopalu. „Meie põlvkond on jällegi julgem ise otsuseid tegema.”

Soovist elada mere lähedal tuli Andrus Soopalu pärast ülikooli lõpetamist Häädemeestele, aga aastad on näidanud, et ega suvel mere äärde eriti ei satugi. Pigem leiab teda mõne sooja maa mererannalt lühikest Eesti suve pikendamast. Muidugi käib ta kodumeres ujumas, kuid siin rannas pikutamise soovi tal pole. Kaugemale sõites jäävad kõik mured maha, saab end välja lülitada ja kokkuvõttes palju paremini puhata. Samas ei kujuta ta ette, et peaks Häädemeestelt ära kolima, siis tunneks ta merest kindlasti puudust. Meri, õhk ja männimetsad on kodukandis ikkagi teistmoodi ning see on temaga kogu aeg kaasas. Ise sai ta Häädemeestel elades oma kroonilisest nohust lahti. Kuid ta saab ka aru, et inimene, kes on siin kaua elanud, ei saa enam selle koha väärtusest aru.

Sellises väikeses kohas nagu Häädemeeste tekib elanikest üks pere, sestap meeldibki Andrus Soopalule väikeses kohas elada. Muidugi on sellel ka mõni raskem külg, näiteks siis, kui mõni, kuigi võõras inimene, siit ilmast lahkub.

Teine pool väikeses ühiskonnas elamisel on Andrus Soopalu hinnangul see, et ka temast teatakse kõike ja rohkem veel, kui ta ise teab. „Olen püüdnud olla igas olukorras mõistlik ja tasakaalukas. Siiani pole keegi öelnud, et olukord oleks kontrolli alt väljunud.”

Apteeker Eesti Vabariigis

Oma 21aastase proviisoristaaži jooksul on ta jõudnud olla igasuguses olukorras. Natuke sai maitsta Nõukogude aega, seejärel apteegi aktsiaseltsiks üleminekut ja eraapteegiks muutumist. Juhataja töö kõrvalt töötas ta käesoojenduseks ka teises apteegis proviisorina. Praegugi on ta oma apteegis proviisorina leti taga. Andrus Soopalu meelest on olnud päris huvitav kogeda erinevaid perioode ja põrkumisi, mis erialal on ette tulnud, aga alati on ta püüdnud jääda iseendaks.

Apteekritöö ei ole tänamatu amet, kuid tänapäeval on Eesti riik apteekrid üsna omapead jätnud. Andrus Soopalu tunneb end praegu apteekrina ainult ravimitootja käepikendusena. „Riigi poolt ei saa apteeker mingit tasu selle eest, et on seda ametit õppinud ja nõustab patsiente. Mõnes riigis makstakse näiteks retseptitöötlustasu jne. Eesti riigis on apteekrid nagu kaupmehed, kes elavad oma piskust kasumist. Vanemad apteegid on püütud enam-vähem korda teha ja nüüd ongi kõik jäetud sellele tasemele. Riik pole omalt poolt rohkem apteeke märganud ega huvi tundnud, kuidas hakkama saadakse. Praeguseks on paljud  apteegid end hulgifirmadele maha müünud, kus apteek jääb põhimõtteliselt hulgimüügi turuosaks. Kui ühel hulgifirmal on 40–50 apteeki, siis osa neist võib ju vireleda, aga kokkuvõttes tullakse toime. Hulgifirma saab oma kasumi ikkagi, sest teiste hulgas on mõned kasumlikud apteegid, nagu haiglate ja perearstikeskuste juures või kaubanduskeskustes.”

Linnades on vähe apteeke, kus omanik on apteeker ise. Andrus Soopalu peab kurioosseks Eestis kehtivat süsteemi, kus proviisoreid juhivad muu erialaga inimesed. „Ma ei tea, kuhu see viib,” on ta mures, „midagi peaks väga rangelt muutuma, sest kuidas sa saad olla apteeker oma erialalt, kui omanik eelistab ärilisi huve apteekri erialastele huvidele. Samuti paljud ametnikud, kes ei tea apteegitöö spetsiifikat. Praegu peavad paljud apteekide juhatajad tegema nii, nagu omanikud nõuavad, vastasel juhul vahetatakse nad välja.”

Soopalu meelest on praegusel ajal töötada apteegis proviisorina  ja majandada apteeki maal heategevusliku kallakuga. Hoopis teine asi on proviisori elukutse ravimiesinduses. „Minu jaoks on see kutsumus, mina ei ole läinud selle vooluga kaasa, et äri on number üks ja teisele kohale jääb põhieriala. Esikohal on ikkagi eriala, äripool tuleb paratamatult juurde, sest apteegid on praegu isemajandavad. Kui töötasu ja arved makstud, on ka tulu otsas või jääb puudugi. Keeruline ta on, aga kurta pole mõtet, selline eriala on kord valitud,” võtab mees lühidalt kokku.

Maa-apteek versus linnaapteek

Apteekriametit on Andrus Soopalu pidanud nii maal kui ka linnas. Viis aastat oli tal Pärnus haruapteek. Tunde minna maalt linna ja seal apteek üles töötada sai ta oma sõnul kätte. Takistusi tehti talle peagu igalt poolt. Oma elus on ta üldse pidanud päris palju võitlema, kuna on olnud aus ja sirgjooneline.

Maal ja linnas asuval apteegil on suur vahe. Andrus Soopalu on seda meelt, et maa-apteegid peaksid säilima võimalikult nii, et jääks alles ka apteegihõngu. Apteegist ei tohi saada nö kreemimüügikoht.) Maa-apteekrid on jäetud enda päästa. Kes suudab, see suudab, kes ei, lõpetab ära. Vanemad kolleegid  lõpetavad järjest, uusi enam juurde ei tule. Maal määrab turuosa seal elavate inimeste arv ning tavaliselt on maainimeste sissetulek tugevasti alla keskmise. Käibest piisab heal juhul ainult kuludeks. Linnas saad käibeosa ka konkurentsitingimustes suurendada kas parema teeninduse või mõne lisateenusega. Maal ei suurenda aga turuosa mingi valemiga, pigem väheneb see pidevalt. Maal elavad vanemad inimesed, kes kahjuks lähevad manalateed. Häädemeeste vallas on näiteks nii iive kui ka ränne negatiivsed. Noored lahkuvad pärast gümnaasiumi lõpetamist, pole midagi, mis neid tagasi tooks. Üks turuosa vähenemise põhjusi Häädemeestel on eriarstide koondumine Pärnusse haigla juurde. Kui patsient käib seal vastuvõtul, siis võtab ta ka rohud loomulikult seal asuvast apteegist.

Andrus Soopalu on küllaltki paikne ega ole tahtnud siiani liikuda ühe koha pealt teise peale. Praegu on tal üks töökoht ja ta ei arva, et oleks midagi kaotanud, et pole ühest kohast teise jooksnud. Ta on oma kogemused põhitöö kõrvalt tehes niigi kätte saanud. Ta on pidanud nii Massiarus, Talil kui ka Treimanis müügipunkti ja Pärnus haruapteeki. Kui keegi teeks talle aga ettepaneku samas liinis midagi arendada, lööks ta küll kohe käed.

„Seda võin küll öelda, et apteegipidamisest ma ikka üht-teist tean. Kas ma just kõike tean, ei julge öelda, aga maa-apteegi eripära tunnen küll hästi. Maal on juba apteekrid ise natuke teistmoodi suhtumisega oma erialasse. Enne müüki on tükk maad suhtlemist ja nõustamist, siis tuleb alles müük. Apteekriroll on loomulikult natuke laiem kui retsepti vastuvõtmine ja kontrollimine ning selle järgi ravimi väljastamine.”

Elu ääremaal – Häädemeeste apteek

Häädemeestel on apteeki peetud alates 1900. aastast. Praeguses majas asub apteek Nõukogude ajast saadik, maja ise on palju vanem. Nüüdseks on maja välja ehitatud apteegi tingimustele vastavaks, nii palju kui see maal võimalik on. Apteekrid on siin paiksed olnud -  Andrus Soopalu on praeguses majas alles kolmas apteeker. Ta elab ka ise samas majas. Alates 1992. aasta novembrist on Häädemeeste apteek eraapteek. 1995. aastal tegi ta ofitsiinis ulatusliku remondi, aga ei jätkunud raha, et ofitsiini kallist mööblit osta. Juhuslikult leidis ta suletavast apteekide valitsuse laost mööbli, mis oli üsna kehvas seisus ja taheti prügimäele viia. Mees lunis selle transpordihinna eest endale ja tegi ise korda.

Ravimite valmistamise ruumis olev mööbel pärineb aastast 1956 ning on siin majas kogu aeg olnud. Ravimite valmistamise tingimused on Häädemeeste apteegis täiesti olemas. Kuna valmisravimite valik on nii suur, siis apteegis tehakse ravimeid väga vähe; vahel ainult sügiseti väävlisalvi, kui lapsed kooli lähevad ja sügeliste probleem hakkab. Mõnikord kirjutab perearst talvel lastele ka hästi mõjuvat nohusalvi. Need on aga ainukesed artiklid, muud ei ole jäänud. Apteegi täielik renoveerimine toimus 1998. aastal ning 2005. aastal läks apteek üle arvutipõhisele müügile ja laoarvestusele.

Üle tee Häädemeeste Tervisekeskuses on kaks perearsti ja hambaarst. Kuna enamik kohalikest on siinse perearsti valinud, toidab see natuke ka apteeki. Perearstid ja apteeker vahetavad pidevalt infot. Maal on see väga oluline. Kui ei oleks arste, ei oleks apteegil tööd, ja vastupidi. Mis mõttega patsient maal arsti juurde läheb, kui rohu järele peab ikka linna minema. Häädemeestel on Andrus Soopalu ravimeid ka ise koju kätte viinud. Teinekord ei taheta kohe arsti juurde minna, küsitakse apteekri käest nõu või soovitab apteeker arsti juurde minna.

Häädemeeste apteek on üks Apotheka väikeosanikke ja koostööpartnereid. Niisugune koostöövorm on oluline just IT-lahenduste poole pealt, sest väike apteek kõike päris üksi ei jõua ega oskagi. Müügikampaaniatest kõike muidugi kasutada ei saa, aga midagi annab ka maal teha. Kaubavalik on Häädemeeste apteegis päris suur. Kunagi ei ole nii, et keegi ilma jääb, seda ei saa lubada. Kui kohe soovitud ravimit ei ole, siis tellitakse.

Praegu osutab apteek täisteenust ja Andrus Soopalu lubab, et see kestab seni, kuni majanduslikult võimalik. Suvel on apteegil natuke keerulisem, talvel jälle veidi lihtsam. Suvel sõidavad inimesed ära või tegelevad tasapisi oma aedadega. Sügisel hakkavad nad jälle põldudel müttama, tulevad selja- ja muud hädad ning apteegiski käiakse rohkem.

Nii kaua kui on võimalik, peab apteegiteenus Häädemeestel olema. Andrus Soopalu tunneb end siin iseenesest hästi, aga kuna ta ei ole eriline kuivik ega patrioot, on ta alati avatud igasugustele väljakutsetele. Ta on võtnud enda jaoks ühe kriteeriumi, majandusliku näitaja, millest allapoole minna ei saa. „Kui ei, siis ei, peale maksta ei jõua. Siis tuleb minu asemele keegi teine ja apteek jääb Häädemeestel ikka avatuks.” Tema jaoks pole probleem  ka oma maja välja rentida, peaasi, et Häädemeestel apteegiteenust pakutaks. Kahjuks näeb ta, et kui praegune apteek kinni panna, Häädemeestele eriti kedagi tulemas ei ole.

Apteekritöö raskused

Andrus Soopalu ei teagi, kas tema jaoks on apteekritöös midagi nii väga rasket. Apteegis käib igasuguseid inimesi ning võib tekkida eri olukordi. Apteeker ei tohi kellelegi midagi halvasti öelda ja peab suutma tekkinud olukordadest üle olla. Kui inimesel on apteekritöö kutsumus, siis polegi see raske. Apteeker peab jääma iseendaks ja pühenduma ikkagi konkreetse kliendi murele, mitte ainult ravimiretseptidele.

Apteegitöös on väga tähtis ka sotsiaalne pool, et anda patsiendile õiget ja professionaalset abi või soovitada tal kuhugi edasi abi otsima minna.

Seda, et apteeker peab olema täpne ja kohusetruu, pole mõtet öeldagi, see käib elukutsega kaasas, teisiti ei saagi seda tööd teha.

Mõnikord teevad töö raskeks hetkeolukorrad ja neid on olnud igasuguseid. Nõukogude ajal olid paljud ravimid defitsiitsed. Mõni ravim tuli vaid kord kvartalis lattu ja pidi hiromant olema, et teada, millal seda tellida. Kui ilma jäid, siis terveks aastaks, rohkem tellida ei saanud.

Praegu on Andrus Soopalu hinnangul ainult see raske, et marginaal järjest langeb, apteekrite äraelamine ei huvita mitte kedagi. „Eks me oleme ka ise apteegiturgu solkinud. Kõik läks käima apteekide ketistamistega, mõningad tobedad hinnadumpingud ja allahindlused. Nii riik vaatabki, et ju elavad hästi. Aga sellesse, kes või mis selle taga on, ei ole keegi süvenenud. Ravimitootja saab oma raha nagunii kätte. Apteeker, kõige viimane lüli, saab sõimata ja lõpuks ka tasustatud kõige vähem.” Samuti puudub apteekrite ühtne tahe võidelda praeguse olukorra vastu ja eriala ausse tõstmise poolt.

Kui seadusega määrati apteekide arv elanikkonna kohta, siis peatati sellega ka apteekidevaheline konkurents, arvab Andrus Soopalu. Seaduse põhjendus selle kohta on tema meelest absurdne, sest apteeke ei saa kunagi olla liiga palju. Apteeke saab olla täpselt nii palju, kui nad ära elavad. „Apteeker ju ise retsepti ei kirjuta, patsient valib apteegi. Eesti inimene vaatab ja valib, kuhu ta läheb ega ole eriti mõjutatav. Neid, kes iga sendi järgi otsustavad, on vähe.” Määravaks apteegi valikul peab Andrus Soopalu teeninduse kvaliteeti ja suhtumist patsienti. Praeguses situatsioonis peab ta konkurentsi piiramist mõttetuks. „Ma saan aru, kui ei lubata apteeki teha sajameetriste vahedega, uks ukse vastu, see on tobe.” Riigi seadused muudavad väikeapteekide elu üsna raskeks, teab mees oma kogemustest rääkida. „Poole aastaga võidakse sind välja suretada. Ent sellega ei kaota mitte ainult apteek, vaid kogu piirkond.”

Apteekritöö rõõmud

Apteekritöös on Andrus Soopalule kõige suurem rõõm õigesti valitud elukutsest. Teine rõõm, mis teda on Häädemeestel hoidnud, on heameel teadmisest, et kohalikud on teda omaks võtnud. „Mind usaldatakse ja mulle räägitakse asju, mida võib-olla teistele ei räägita. Nad teavad, et need jutud jäävad alati minusse ega lähe kunagi välja. Neid ei räägita kodus oma pereliikmetelegi. Üksteise usaldamine on suur asi. Rannarahvas võtab tavaliselt sissetulijaid üsna raskelt omaks. Võib-olla see ongi minu töö juures kõige parem, et mind on omaks võetud.”

Apteeker ja arst peavad olema alati kättesaadavad. Mõnikord on Andrus Soopalu aidanud inimestel tõsise häda korral kiirabi välja kutsuda, kuna patsiendi helistamise peale ei ole kiirabi iga kord reageerinud. Kui ta vähegi kodukandis viibib, on ta alati kõigile ööpäeva ringi kättesaadav. Andrus Soopalu meelest on see loomulik, maal käivad need asjad lihtsalt niimoodi. Ka puhkepäevadel, kui apteegiuksed kinni, saab teda kätte, sest mobiiltelefoni number on apteegiuksel kirjas. „Abita pole keegi jäänud, olen alati aidanud, kas või telefoni teel. Nii on see olnud kogu aeg, minu arvates on see ainuõige ja normaalne.”

Ravimitarbimine ja reklaam

Rääkides ravimireklaamidest, on Andrus Soopalul kahju, et tänapäeva ajakirjandus vett sogaseks ajab. Ta toob näiteks toidulisandid. Kõik reklaamivad ja kiidavad läbisegi oma tooteid, ometi peaks olema väga ettevaatlik ja vaatama, millisele sihtrühmale reklaami suunata. Eakamatel inimestel on väga palju tervislikke iseärasusi, mis omavahel kokku ei sobi. Teine rühm arutuid toidulisandite kasutajaid, kes apteekri murelikuks teevad, on noored tüdrukud oma dieedi ja kehakaalu probleemidega. „Igaüks tahaks välja näha nagu kaanetüdruk, aga mõistust peab ka olema. Kui inimene on juba kõhn, siis kõhnemaks minna ju ei saa.” Oma praktikas näeb Andrus Soopalu, kuidas kiputakse kõike korraga tegema: võetakse kroomi, juuakse lahtistavaid teid, lisaks määritakse veel midagi peale. Niimoodi võib tervise hoopis ära rikkuda.

„Ma ei ütle, et reklaami pole vaja. Aga kui loetakse ajakirja ja reklaamitavat võetakse kui kohustuslikku, on see natuke kurb. Tänapäeval on ka haigusi ennetavaid toidulisandeid üllatavalt palju, see teadmine on ka juba vanemate inimeste hulgas. Tullakse ja küsitakse, mida peab tegema, kas võiks ja kas üldse peaks üht või teist asja tarvitama. Teine aga tuleb ja hakkab ajakirjast järjest ette lugema, mida tal kõike vaja on. Siin ongi apteekri kohus küsida, miks ta kõiki neid asju võtma peab. Kas ta võtab ainult seepärast, et artikkel oli hästi kirjutatud, või seetõttu, et tõesti vajab. Siin on apteekril oluline roll, et inimesed ennast toidulisanditest üle ei sööks.”

Ühe suure probleemina näeb Häädemeeste apteeker kergekäelist valuvaigistite söömist. Tema meelest on ülekäte läinud, kuidas esimese asjana võetakse kohe ibuprofeeni, mida antakse lastelegi.

Reklaam lubab Andrus Soopalu sõnul kohati ülearu palju. „Toidulisandireklaam ei tohiks olla samasugune kui pesupulbri oma. Muidugi ei tohiks ka pesupulbrireklaam tühje lubadusi anda. Enamasti on reklaamis vähe tõde sees. Olen kehakaalu vähendamiseks mõningaid taimseid, loodustooteid ise proovinud. Tarbi kui korralikult tahes, ühtegi kilo alla ei tule. Küllap on probleem meie säilitusainetega rikutud ainevahetuses.” 

Ühest küljest läheb ka Eestis toidulisandite tarbimine veidi ameerikalikuks. Mõneti peab ta seda möödapääsmatuks, sest toit, mida me sööme, vastab eurotingimustele ning on suhteliselt lahja, mistõttu organism ei saa sellest piisavalt vajalikke aineid kätte. „Ega rootslased ja soomlased asjata toidulisandeid juurde söö, neil on selline „ilus”, puhastatud toit juba ammu. Meie oleme umbes 15 aastaga nihkes. Lisaks sisaldub toidus veel säilitusaineid. Toit on tasakaalust väljas ja viib ka meie ainevahetuse tasakaalust välja. Oma osa on kiirel elutempol. Üritad küll vähe pooltooteid süüa, aga igakord see ei õnnestu. Tänapäeval on juba noortel neidudel tselluliiti. See ei tule ainult valest toitumisest, vaid jääkainetest, säilitusainetest, mida organism ei suuda välja viia. Meie vanaemadel ja emadel ei olnud sellist probleemi noores eas. Maapuhast toitu omastati võimalikult palju ja selle, mis üle jäi, suutis organism välja viia, see ei ladestunud mitte kuskile.”

Vaba aeg

Vaba aega Andrus Soopalul eriti ei olegi. Selle vaba aja, mis jääb, sisustab ta erinevate hobidega.

12 aastat on ta kuulunud Lions Club’i Häädemeeste ja sinna lähebki osa tema vaba aega, sest klubis on päris palju üritusi. Õhtuti meeldib talle võimalusel 10–15 km rattaga sõita. „Mitte küll iga päev, sest kui väga hilja õhtul koju jõuan, ei jaksa enam. Kui aga vähegi ilma on, siis ikka.”

Suurem vaba aja röövel on viimasel ajal olnud poliitika. Alates 2003. aastast on ta Eesti Reformierakonna liige ja praegu ka Häädemeeste piirkonnajuht. Kahed valimised on seljataga ning Andrus Soopalu ütleb, et algaja poliitiku kohta läksid need väga edukalt. „Muidugi ei tasu eufooriasse minna, sest meil on ka kõvad konkurendid, kes ei maga. Asendusliikmena kuulub ta vallavolikokku. „Opositsioonis olles meid komisjonitöödesse eriti ei pühendata, kuid meil on jõuline positsioon.

Üks Andrus Soopalu hobisid on rahvatants. Tõsi, praegu on paariaastane paus sisse tulnud, sest Võiste rühma juhendaja on nii aktiivne, et laste ja noortega tegelemise ning laulu-tantsumängude loomise kõrvalt ei jäänud enam aega tantsurühma juhendada. Eelmisest tantsupeost võttis Võiste rühm osa ning nüüd on juhendaja lootust andnud, et järgmiseks tantsupeoks saadakse jälle kokku. „Loodan, et see saab teoks, sest seda oleks kas või omalegi vaja füüsilise vormi hoidmiseks. Sel aastal käisin noorte tantsupidu vaatamas. Võtab ikka vee silma. See on ülev ja teistsugune. Hea, uhke tunne on olla eestlane. Väga võimas ja vajalik üritus. Õnneks on päris paljud noored laulu- ja tantsuhuvilised, sugugi kõik ei ole bussijaama nurga taga õlut joomas, tegeletakse ikka muuga ka.”

Kui Andrus Soopalul oleks rohkem võimalusi, siis kõige meelsamini ta ainult reisiks. Unistuste sihtkoht on Austraalia. „Austraalia puhul köidab mind selle maa erilisus. Juba vahemaa Eestiga on niivõrd suur, kliima ja loodus on hoopis teised. Mäletan, et isegi lapsena hakkasin kunagi auku maasse kaevama, et Austraaliasse välja jõuda. Seal tundub kõik nii teistmoodi, kaasa arvatud inimesed. Niipalju, kui olen seoses tantsimisega austraallastega kokku puutunud, on nad olnud teistsugused. Samal ajal tunduvad nad eestlastega sarnased, aga nad on lahtisemad ja võõraste suhtes avatumad. Ma ei tea, mis see täpselt on, aga tunnen, et sinna kisub.”

Kui on hea seltskond, reisiks ta meeleldi ka metsikult, kuid päris suvalises kohas metsa all ei ööbiks. Ööbimiskoht ei pea olema väga n-ö euro ja mugavustega, peaasi, et on turvaline, kus pole ohtu, et keegi sind ära sööb. Minna võiks tegelikult igale poole, kus ta veel käinud pole, välja arvatud Aafrikasse, kus ta on mitu korda käinud ja pildi enam-vähem selgeks saanud. „Aafrika on huvitav maa, mis sest, et kohati räpane. Aga see on nende elu. Ameerikasse ma ka ei läheks. Ma ei ole seal küll käinud, aga Ameerika-unistust mul sellegipoolest ei ole. Lihtsalt ei tunne, et peaksin minema. Kui just keegi kutsuks või välja teeks, siis muidugi läheks. Käimata on veel lähemaidki kohti, näiteks Türgi. Taissegi võiks minna, sest seal on hoopis teine kultuur ja paljud seal käinud on Taid väga kiitnud. Kuid iga asi omal ajal.”

Andrus Soopalu ütleb, et ta ei tee aja sisustamiseks ühtegi sellist asja, mis talle ei meeldi. Sellist asja, mida ta ei oska, ka teha ei taha. Lihtsam on see teenus osta professionaalidelt. „Ma ei ole selline, et nokitsen lõputult ise ja proovin asja ära teha, see võtab liiga palju aega. Olen seda tüüpi inimene, et julgen tunnistada, olen ikkagi apteeker ja kõiki asju ei oska teha. Nii see vaba aeg mul läheb, aga vahel on sellistki aega, et olla lihtsalt niisama.”

Mis on õnn?

„Minu arvates on õnn on see, kui oled leidnud omale õige elukutse, loonud kodu, tervis korras, sul on hea ja hooliv elukaaslane, sinu ümber on hoolivad lähedased inimesed.”

Andrus Soopalul on kaks täiskasvanud poega, mõlemad veel õpivad, noorem poeg apteekriks. „Eks see on tema oma valik.”

Andrus Soopalu peab inimeste aitamist väga oluliseks, seepärast on ta ka Lions Clubi-ga liitunud. Üldse peab ta ennast rohkem andjaks kui saajaks. „Mulle meeldib, kui olen saanud oma tegevusega kellelegi abiks või toeks olla, ükskõik kui pisku see ka on. Andmisrõõm on alati suurem. Muidugi on meeldiv, kui seda ka märgatakse; see on inimlik, aga see ei ole eesmärk omaette, et kuskil väga välja paista.”

Suurimaks tänuks on talle kohalike inimeste usalduse võitmine. „See on hea tunne, kui mind usaldatakse.”

Andrus Soopalu tunnistab, et kuigi elu saaks alati ka parem olla, on ta oma eluga rahul. Kui ta elu keskkooli lõpust uuesti alustaks, siis meditsiinist kuhugi kaugemale nagunii ei läheks, sest ta ei kujuta midagi muud peale meditsiini ette. Kas see koht just Häädemeeste peaks olema, kuhu ta tuleks, seda ta ei tea. Kindlasti ei läheks ta aga Tallinna elama, sest see on liiga väsitav linn.

„Kõik on nagu korras, ma ei teeks oma elus mingeid suuri põhimõttelisi muutusi,” mõtiskleb Häädemeeste apteeker. „Jah, ma olen õnnelik!”