Kui tunned end haigena, siis vaata, mida sa sööd

Jaanika Liinar, Apteekri toimetaja.

On omamoodi paratamatus, et koos uue elulaadiga on kiiret kasvutempot näidanud laste allergilised haigused. Sama seaduspära kehtib ka täiskasvanute puhul. Viimase uuringu alusel on Eesti laste allergilisus kasvanud ning 18% 10aastastest lastest on millegi suhtes ülitundlikud. Sealhulgas esineb järjest tihedamalt ka toiduallergiat. Emad on hädas oma vastsündinutega, kellele peagu kõik toiduained tekitavad nahale ärritusnähte. Mitmed tänapäeva teadlased on arvanud, et allergiaprobleemide sagenemine tuleneb tegelikult toidutalumatusest.

Mis on toidutalumatus ja mille poolest erineb see toiduallergiast? Selgust aitab luua toitumisnõustaja Madleen Simson MTÜst Stelior Eesti. Madleen Simpson omandab Šveitsis toitumis- ja detoksifikatsiooni spetsialisti diplomit.

Allergia

Toiduallergia ja toidutalumatus on erinevad mõisted, täpsustab Madleen Simson. Allergia on üks toidutalumatuse vorme, mille sümptomid ilmnevad kiiresti, on sageli ägedad ning seetõttu neid põhjustava toiduga kergesti seostatavad. Allergia on organismi ülitundlikkus mingi aine suhtes, ülikiire reaktsioon, mida vahendavad B-lümfotsüüdid. Allergia sümptomid tekivad kohe pärast toiduaine tarbimist ning need on seotud ainult üht liiki antikehadega – E-immunoglobuliinide ehk IgE antikehadega, mida toodavad B-lümfotsüüdid. Lisaks sellele vabastatakse allergilise reaktsiooni vältel allergilisi nähte esilekutsuvaid spetsiifilisi aineid ning tekib eosinofiilide migratsioon põletikukoldesse.

Paljud allergiad (riniit, astma, vett jooksvad silmad, konjunktiviit jne) on seotud IgE antikehade hulgaga veres ning allergiliste haigustena defineeritakse üksnes neid, mille puhul on tegemist suure hulga IgE antikehadega. Allergia definitsioonist välistatakse muud toidutalumatuse nähtused, mis hõlmavad küll immuunsüsteemi, kuid ilma IgE antikehade tootmiseta.

Toiduainete varjatud talumatus

Toiduainete varjatud talumatust esineb suuremal või väiksemal määral väga paljudel inimestel, kes seda tavaliselt ise ei teagi. Varjatud talumatusele on iseloomulik probleemide süvenemine vananedes.

Inimeste toitumisharjumused on aegade jooksul kardinaalselt muutunud ning toiduained on geneetiliselt muundatud. Toiduaineid on kiiritatud, värvitud, aromatiseeritud ja kunstlikult säilitatud, keemiliselt muundatud jne. Me oleme mitu miljonit aastat kestnud evolutsiooni tagajärg, selgitab Madleen Simson, miks toidutalumatus on suurenenud just viimastel aastakümnetel. Siiani suutis inimene keskkonna uuenemisega samas rütmis uueneda, nüüd aga muudetakse keskkonda kiirendatult. Keemilised ja muundatud toiduained võivad tuua inimeste tervisele kaasa dramaatilisi tagajärgi. Kiiritamine muudab toiduaine molekule, hävitab vitamiinid ja muudab toidus rasvhappe struktuuri. Geenide muundamine teeb toiduained antigeeniks, sest valgud on muutunud. Kaug-Ida maades ja Aafrika kontinendil, kus on alati söödud riisi, hirssi jt teravilju, mille gluteen on teistsugune, mittetoksiline, võrreldes näiteks nisu, rukki ja odraga, peaaegu ei esine tsöliaakiahaigust ega autismi.

Kui toiduainete talumatusest tulenevad toiduallergia ja tsöliaakia on ammustest aegadest tuntud ning hästi diagnoositavad tervisehädad, siis toiduainete varjatud talumatusest on maailmas räägitud alles paaril viimasel aastakümnel. Toidutalumatuse puhul IgE antikehi ei toodeta, kuid reaktsioonid mittetalutavale toidule on aeglased ja kroonilised. Vaevused ei ilmne kohe pärast toidu söömist, vaid alles 48–72 tunni pärast. Sümptomid ja vaevused võivad hõlmata keha mis tahes organsüsteemi. Enamasti ei osata erinevaid patoloogiaid (kroonilist väsimust, peavalusid, immuunsüsteemi nõrkust, tujukust ja käitumishäireid ning ka raskemaid haigusi, nagu skleroosi, Parkinsoni ja Altzheimeri tõbe) seostada toiduainete varjatud talumatusega.

Toidutalumatuse tagajärjed inimkehale ilmnevad pika aja jooksul. Neid ei tajuta kohe, kuid nad tugevnevad vähehaaval, sest kui iga päev süüakse mittetalutavaid toiduaineid, kuhjuvad toksiinid, mis võivad lõpuks põhjustada tõsist, eeskätt põletikuga kulgevat haigust. Madleen Simsoni sõnul on isegi väidetud, et peaaegu kõigi põletikuliste haiguste tekkes (nt farüngiit, bronhiit, kõrvapõletikud jne) võib olulist osa etendada mõne toiduaine talumatus. Haigusi ei põhjusta kunagi mingi konkreetne toiduaine, vaid see, et isik seda toiduainet ei talu.

Normaalselt lõhustatakse toidus sisalduvad valgud täielikult aminohapeteks, ent juhul, kui neid lõhustavad ensüümid (peptidaasid) on blokeeritud, läbivad valgud soole limaskesta muundatult (puudulikult lõhustatuna ehk peptiidide kujul). Suurt rolli mängib siin soole limaskesta seisund ja selle läbilaskvuse suurenemine. Ensümaatiliste süsteemide blokeeringu tagajärjeks on ka muutused soolestikus (sooltepõletik, funktsionaalne kolopaatia, soole läbilaskvuse häired ja infektsioonid), sest soole sein ei toimi enam barjäärina. Iseloomulikud sümptomid on halb hingeõhk, probleemid juuste, küünte ja nahaga, mis tulenevad toitainete puudulikust omastamisest, samuti immuunsüsteemi nõrgenemine, kolesteroolitaseme tõus, autoimmuunhaigused. Mida rohkem on ensümaatiline süsteem rivist väljas, seda enam paljuneb patogeenseid mikroobe, mis omakorda toodavad toksilisi ainevahetusjääke.

Et erinevate tervisehäirete tegelik põhjus võib peituda toiduainete talumatuses, on sageli teadmata ning neid antibiootikumidega, keemiaraviga või muude vahenditega ravida püüdes süvendatakse haigusi veelgi.

On avastatud, et toiduainete talumatuse puhul satuvad toiduainete koostisosad soole limaskesta läbilaskvuse suurenemise tõttu vereringesse ning organismis tekivad nende vastu spetsiifilised, nn IgG tüüpi antikehad, mida on võimalik verest määrata. Antikehad hakkavad antigeene ehk praegusel juhul toiduainete osiseid kehas hävitama, mistõttu vabaneb palju kahjulikke aineid. Iga kord, kui süüakse toitu, mille suhtes on talumatus, tekib immuunvastus ehk -reaktsioon, ning kui toitu süüakse sageli, siis tekib ka immuunvastus sageli ja ainevahetus on häiritud. Vabaneb palju toksilisi aineid, mis hävitavad lisaks antigeenidele keha enda rakke. See loob pinnase krooniliste ja autoimmuunhaiguste tekkeks. Kui organismis on mingile toiduainele antikehad, toimub kehas ka pidev immuunreaktsioon seni, kuni selle toiduaine tarbimist jätkatakse. Niisuguse toiduaine pideva pruukimise tagajärjeks on varem või hiljem mingi haigus või tervisehäire: neurodermiit, migreen, üle- või alakaalulisus, seedehäired, südame ja veresoonkonna häired, reuma ja reumatoidsed haigused, II tüübi diabeet, fibromüalgia, krooniline väsimus, nahahaigused (neurodermatiit, psoriaas) jms.

Raskmetallid

Üheks talumatuse ja ensüümide puudulikkuse tekke oluliseks põhjuseks peetakse Madleen Simsoni sõnul raskmetalle. Tervishoiu seisukohast on raskmetallide näol tegemist elementidega, mis kõik on organismile toksilised juba üsna väikestes kontsentratsioonides. Raskmetallid häirivad takistavad kehas ensüümide tööd. Ensüümide puudulikkuse tõttu ei lõhustata gluteeni ega kaseiini ning kehas tekivad opioidsed peptiidid.

Raskmetallide toksilisust keha funktsioonidele on korduvalt tõestatud. Need põhjustavad mitmeid degeneratiivseid patoloogiaid, nagu tunnetusprotsesside nõrgenemist, Alzheimeri ja Parkinsoni tõbe, skleroosi, epilepsiat jne. Mitme raskmetalli esinemine korraga suurendab nende toksilist toimet veelgi.

Raskmetalle saame saastatud keskkonnast. Meie toidulaual on järjest enam tööstuslikult valmistatud toiduaineid, mürkidega pritsitud puuvilju, toidud on täis säilitus- ja muid lisaaineid. Nende ainete ja raskmetallide sisalduse tõttu on organism toksiinidega üle koormatud ning võib tekkida krooniline mürgistus. Riskirühma kuuluvad toiduained on kindlasti seened, kalad ja loomade siseorganid. Kaadmiumi saab sigaretisuitsust ning seda võib sisaldada ka valge nisujahu. Madleen Simson tuletab meelde, et mõistlik ei ole süüa õunu, mis kasvavad suure liiklusega tänava ääres, ning korjata marju tööstuste ja suurte teede lähedusest.

Lastel on tänapäeval raskmetalli mürgistusi eeskätt seepärast, et ema kannab lootele edasi elavhõbedat. Kui rasedal on organismis raskmetalle (enamasti pärit amalgaamidest ehk hamba hõbeplommidest), mürgitab ta tahtmatult loodet. Platsenta ei hoia kinni kõiki mürgiseid aineid, teatud ravimid ja raskmetallid läbivad platsentaarse barjääri. Indiviidide tundlikkus on erinev, on tarvis ka geneetilist eelsoodumust, et areneksid välja märgatavad patoloogiad. Inimestel võib olla suurenenud tundlikkus metallide vastu, esineda metallotioneiinide puudust, mistõttu on neil probleeme raskmetallide väljutamisega kehast.

Raskmetallide esinemist organismis ei saa alati otseselt määrata, eriti siis, kui mürgistus on juhtunud tükk aega tagasi. Analüüsidega saab määrata nende eritumist organismist, metalliallergiat ja teisi kaudseid näitajaid, mis viitavad raskmetalli mürgistusele.

Toidutalumatuse avastamine

Madleen Simpson näeb, et üks probleem toiduga mis on seotud mitmekülgse sümptomaatikaga aga mida ei kohe nähta ning mis aastate jooksul süveneb, on opioidsed peptiidid. Opioidsed peptiidid tekitavad esmalt neuroloogilisi ja psüühilisi probleeme (autism, hüperaktiivsus, depressioon). Neid määratakse uriinist. Teisalt on varjatud toidutalumatus, mis on samuti kroonilise ja süveneva kuluga ning mis ka tekitab mitmekülgset sümptomaatikat, kuid on pigem seotud füüsiliste terviseprobleemidega (artriit, allergia, seedehäired). Seda määratakse verest ning määramiseks on kaks põhilist meetodit, mis tuginevad immuunsuse reaktsioonidele.  

Juba Hippokrates täheldas, et mõnel inimesel põhjustavad teatud toiduained halba enesetunnet ning mitmesuguseid haigusnähte. Samas täheldas ta, et nähud kaovad, kui nendest toiduainetest on loobutud. Seda nähtust hakati teaduslikult selgitama 1947. aastal, mil ameerika tuntud immunoloogid (sh Squier ja Lee) tuvastasid, et allergiliste patsientide veres väheneb leukotsüütide arv pärast seda, kui need olid olnud kokkupuutes allergiat põhjustavate toiduainete ehk antigeenidega.

Leukotsüüdid on keha esmane ja kõige olulisem kaitseliin haiguste vastu. Vere valgeliblede tervisest sõltub kogu organismi tervis. Tsütotoksiline testimismeetod võimaldab mikroskoobi all vereliblede reaktsiooni jälgides kindlaks teha, missugused toiduained konkreetse inimese immuunsüsteemiga sobivad ja millised mitte.

Tsütotoksilise testimismeetodi usaldusväärsust on toetanud kliinilised vaatlused, mis on näidanud mitmesuguste haigussümptomite taandumist keskmiselt 60 päeva kestel pärast toksilist reaktsiooni andnud toitude vältimist.

Eestis on võimalik MTÜ Steliori kaudu teha opioidsete peptiidide analüüsi ja Cytotoxic testi.  

Cytotoxic-test määrab toiduainete talumatuse 51 toiduaine liigi või perekonna suhtes. Lisaks levinumatele toiduainetele saab testida mitmesuguste toidulisandite individuaalset taluvust, näiteks erinevaid E-ained. MTÜ Stelior vahendab ka kahte soolte düsbioosi tuvastamise analüüsi: üks on uriini analüüs, mis näitab ära sooletikus olevate mikroorganismide ainevahetuproduktid (seega biokeemiale tuginev ) ja teine on klassikaline roojaanalüüs, mis määrab ära nii ebasoovitavate bakterite suuremad perekonnad kui ka nn heade soolestikubakterite (laktokokkide ja laktobatsillide) olemasolu jämesooles.

Madleen Simsoni sõnul leiab järjest rohkem inimesi tee nende juurde. Praegu on klientide seas erinevate terviseprobleemidega täiskasvanuid kuid üha enam tuleb teste tegema ka allergiahädadega lapsi. Madleen Simsonil on positiivseid kogemusi ka autistlike lastega. Muutes nende toidusedelit, on muutunud märgatavalt paremaks nende vaimne seisund. Koostöö selles vallas käib kliinilise lastepsühholoogiga.

Toidutalumatuse ravi

Patsiendid, kellel esineb mingite toiduainete suhtes tsütotoksiline reaktsioon, peaksid muutma toidusedelit. Soovitatav on vastavad toiduained oma menüüst teatavaks perioodiks täielikult välja jätta. Konkreetsele isikule tuleb toiduvalikut kohandada seetõttu, et inimeste toiduainete taluvus on äärmiselt individuaalne. Ainult ainevahetuse analüüsid võimaldavad talumatuse täpsemalt kindlaks teha ning sellele vastava toitumisrežiimi määrata. Koos nende toiduainetega, mille puhul test näitab otsest toksilist reaktsiooni, soovitab Madleen Simson menüüst mõneks ajaks välja jätta ka teised koostiselt sarnased toiduained, mis kuuluvad samasse bioloogilisse gruppi. Talumatust niisuguste toiduainete suhtes nimetatakse risttalumatuseks.

Toiduainetest hoidumise eesmärk on vabastada keha mürkainetest. Ühtlasi aitab see vere valgelibledel unustada, et teatav toiduaine oli inimesele toksiline.

Toiduaine talumatus ei pruugi kesta igavesti. Tavaliselt võib tsütotoksilise reaktsiooni andnud toidud pärast teatavat vältimisperioodi uuesti menüüsse lülitada. Nende igapäevasest tarbimisest tuleks siiski hoiduda, kuna need võivad kehas uue toksiinide kuhjumise põhjustada. Perioodi pikkus sõltub reaktsiooni astmest – mida kõrgem aste, seda pikem peaks olema vastava toiduaine vältimise aeg. Reaktsiooniastmeid on neli. Üldiselt on soovitatav loobuda kolmanda või neljanda astme toksilist reaktsiooni andnud toitudest vähemalt kuueks kuuks, teise reaktsiooniastme puhul neljaks kuuks. Risttalumatuse allikateks olevaid toite tuleks kõigil neil juhtudel vältida vähemalt kaks kuud. Pärast mõneaastast režiimi pidamist võivad soole limaskest ja tervis taastuda.

Laboratoorsete uuringutega on kindlaks tehtud võimalikud mehhanismid, mille kaudu soole mikrofloora võib inimese ainevahetust mõjutada. On avastatud, et inimese ainevahetus ja soole mikroobide ainevahetus moodustavad koos lõimitud biokeemilise süsteemi. Viimaste aastate uuringute põhjal on rõhutatud soole mikrofloora rolli paljude haiguste puhul. Uuringute tulemused võimaldavad juba mõista mõningaid biokeemilisi mehhanisme, mille kaudu mikroobid võivad inimkeha biokeemiat kahjustada. Isegi kui mikroobide asukoht piirdub üksnes soolestikuga, võivad nad toota aineid, mis läbivad kergesti soole limaskesta ja tungivad eri kudedesse. Need ained võivad nõrgestada immuunsüsteemi, kahjustada ajule oluliste mediaatorainete funktsiooni, põhjustada tähtsate vitamiinide puudust ja neerukive, avaldada mõju vererakkudele, soodustada autoimmuunhaiguste väljakujunemist ning vähendada seedeensüümide tõhusust. Seetõttu tuleb ravis tõkestada ka mikroobide ebanormaalset paljunemist ehk düsbioosi ning koos dieetraviga ravida soolestikku.

Toidutalumatuse tekkepõhjused ei ole veel päris selged, kuid tõenäoliselt tuleb neid otsida immuunsüsteemi häiretest, mida omakorda põhjustavad mitmesugused stressi tekitavad tegurid, keskkonna saastumine ning inimeste kokkupuude kahjulike keemiliste ühenditega.