Kõhuvalu eesti rahvapärimuses

Mare Kõiva, Eesti Kirjandusmuuseum

Kõhuvalu peeti tõsiseks ja ohtlikuks tervisehäireks, mida püüti ravida kõigi käepäraste vahenditega. Ometi ei tõtatud sellest sugugi igale vastutulijale rääkima. Kõhuvalu viitas sellele, et tervisega on midagi hullu lahti, aga see kuulus hädade hulka, millest ei sobinud avalikult juttu teha. Üks vana reegel paneb selle noorte inimeste kohta selgesti paika: "Kas vai sure kõhuvalu, aga nuar tütrik piab ikke ütlema, et pia valutab." (Jõhvi)

Miks kõhuvalu tekkis? Valu põhjustena kaaluti alati mitmeid võimalusi. Nii oli esmane seletus liiga raske füüsiline töö, millega end ära venitati või paigast tõsteti, millega magu, rindealune või naba ära venitati. Kardeti ka maksa-, neeru- ja põiehaiguseid, venitusi ja songasid, kõhukinnisust ja äkilisi valuhoogusid, kroonilist kõhulahtisust ning krampe. Äkilise valu või puhituse põhjuseks peeti ka nn raskeid toite või hoopis tooreste marjade söömist – hoiatati näiteks tikrite ehk karusmarjade, õunavisside ja metsamarjade eest.

Kõhuvalu põhjuseks peeti nii nälga kui ka liigsöömist, liiga kuuma või toore toidu ahmimist, läbisegi kala ja liha söömist, mee või soolaga liialdamist. Usuti, et liiga suure toidukoguse peale magu lõhkeb ja inimene sureb. Külajutud kirjeldavad värvikalt, kuidas noormees leidis köögist paja ning sõi salaja valmis haudumata tulist putru. See hakkas aga maos paisuma ja hirmsat valu tegema. Nii leidis pererahvas õuest valudes piinleva mehe, keda veeretati maa peal, et ta lõhki ei läheks. Veeretati seni, kuni paistetus alanes. Liiga palju mett söönud inimene saadeti voolavasse vette, et ta ellu jääks.

Omaette probleemiks oli halb hingeõhk (rahvapäraselt: magu laseb toidulõhna välja), mille vastu näriti piparmünti jm tugevalõhnalisi taimi, kasutati ka sütt. Meenutati veel nn soolikate kusemist ehk maohappesuse muutuseid. Suhu valguva soodamaitselise vedeliku vastu võeti lusikatäis võisoolvett. Rahvatarkus lausub, et see ajas oksendama ja pärast valu kadus. Sama häda vastu aitas veel lepakoore närimine ja ubalehetee. Võisoolvee kõrval on soolvesi või heeringasoolvesi sagedased abinõud, nagu ka lusikatäis mett.

Rahvapärane kuldreegel sedastab: "Pipraviin on hea kõhuvalu rohi." Pipar vee või viinaga, viinas leotatud kasepungad, tedremaran, tammekoor, arnikas, palderjanijuured, kalmusejuured – kõiki neid võis tarbida ka kange teena. Need on peaaegu kõik tänapäevani koduses raviminimekirjas. Viina või nn koduviinaga määriti valutavat kohta, sissevõtmiseks soovitati sütt, vett ja põlenud leiba või leivakoorukest.

Kui 19. sajandil soovitati valu vastu sisse anda supilusikatäis tuhaga segatud tõrva või sooja kasepuutuhka, siis kuumad kompressid on püsinud praeguseni valu leevendajate hulgas; kuumaveekoti asemel kasutati toona kuuma kaerakotti või telliskivi.

Kõhukrampe või voolmeid soovitati läbi teki õrnalt masseerida või siis kõht enne masseerimist rätikuga kinni siduda ning alles seejärel valutavat kohta ettevaatlikult tasuda. Ägeda valu vastu soovitati ennast kerra tõmmata ja põlved suu juurde vedada.

Uued ajad toovad uusi aineid ja seepärast kirjutas 1932. aastal Keilast pärit mees: "Igaüks ise peab teadma, kas talle sobib kõhuvalu vastu kriit, kohv või liikva."

Masseerimise kõrval raviti kodusel viisil tihti kuivade kuppudega, kasutades selleks harilikke kausse ja potte, või anti sisse glaubrisoola, sest kõhukinnisust ja liigseid gaase peeti põrgulike valude põhjustajateks ning neist tuli kiiresti vabaneda.

Kõiki taimi ega retsepte ei ole võimalik kuidagi loetleda, kuid kaht jällegi tänapäevani vastu pidanud ohutist nimetagem veel: mustikad, universaalne ravim, mida oli kerge säilitada, ning kihisevad joogid. Üks vanem retsept soovitab sellist ravimit: "Lastele klaas vett, mõni tilk lõngaõli, natuke suhkrut ja soodat, nii saadi kihisev jook, mis pidi aitama väiksema valu vastu."

Lõpetuseks üks tore vanapärane ütlus, meditsiinist kaugel, kuid ikkagi aktuaalne: "Rahakott kurdab kõhuvalu." See ütlus tähendab, et rahakott on tühi, või siis, et raha pillatakse ilma asjata.