Käsimüügiravimite müügiletulek poeletile
Apteeker
04.oktoober.2009
Karin Alamaa
proviisor
Intrigeerivaks teemaks on tõusnud käsimüügiravimite müügiletulek poeletile.
Tõtt-öelda on mul raske mõista, mida selline otsus annaks? Kui lubame ravimid poodi müügile, kas meie elu läheb paremaks? Olukorras, kus riik on piiranud apteekide juurde tekkimist, räägime me käsimüügiravimite müügiletulekust poeletile?! Peaksime vabanema katteta ootusest, et see piirang kuidagi moodi „päästab maa-apteeke“ ning keskenduma selle asemel seaduse muutmisele, nii et toidupoe kõrval oleks apteek, kust inimene saakski oma rohu kätte. Kas keegi usub tõsimeeli, et selline korraldus vähendaks ravimite hindu!? Olukorrras, kus ravimite juurdehindlus on riigi poolt reguleeritud, ravimite hind tõenäoliselt ei muutuks. Ravimite tarbimine ju ei suureneks, jaotuks vaid veelgi rohkem erinevate sisseostjate vahel ära. See omakorda tähendab, et ühe firma ostetavad kogused lähevad veel väiksemaks, mis suurendab toote hinda.
Ülikooli Apteekides on selvesüsteem ja apteegi algusaegadest peale on olnud pidevalt pinnuks silmas see, et kasutame kassas abipersonali. Meie abipersonal ei tohi ravimit müüa, kuid nüüd ühtäkki nagu võiks. Miks siis nüüd äkki ei ole enam apteekri soovitus ja nõuanne oluline? Võib-olla tõesti, et ei ole.....inimesed on nii targad, et suudavad end ise ravida. Üks kolleeg märkis, et kui käsimüügiravimite soovitamiseks ei pea olema apteeker, siis võiks ju apteegis hakata tegema pisemaid operatsioone, või diagnoosima kergemaid haigusi – oleme me ju apteekritena samuti arstiteaduskonna lõpetanud.
Mulle jääb arusaamatuks, mis on tinginud konkurentsiameti sellise avalduse? Igavus? Või pole apteeker olnud piisavalt hea nõuandja ja aitaja? Või pole piisavalt abi pakkunudki? Või ei oskagi seda teha?
Mul on tunne, et siin on päris mitu põhjust. Eesti apteeker ei ole ilmselt autoriteet. See on otsitud põhjus, et ravimid pole kättesaadavad. Pigem võiksime küsida, kas igas väikeses külas peaks olema apteek? Mina arvan, et ei pea. Tuleks ainult läbi mõelda koostöö perearsti, pereõe, sotsiaaltöötaja ja apteekri vahel ja usun, et kõigi mured saaksid lahendatud. Ka ravimite kättesaadavus ei oleks siis probleemiks ning apteeker saaks anda asjakohast nõuannet ja teostada järelvalvet. Kuidas kujutada ette, et väikene maapood suudaks tagada ravimite säilitamiseks vajalikke tingimusi, kui ta ei tule toime toiduainetele vajalike tingimuste loomisega ja kraanikausi muretsemine poeruumidesse on sügav probleem....
Aga jah, eks see mismoodi asjad lähevad, oleneb väga palju meist endist, kas me järjekordselt laseme endale „ära teha“ teeseldes, et nii me plaanisimegi ja kõik on maru hästi....või siiski sekkume, paneme seljad kokku ja anname märku, et ka meil on oma ja täiesti arvestatav arvamus ning asjalikud ettepanekud....01.november.2009 Tiina Mitt diabeediõde, SA PER Loe edasi
Söömise kõrvalkalded 01.november.2009
Globaliseerumine ja toitumine 01.november.2009
Funktsionaalsed seedetraktikaebused – sage probleem 01.november.2009
Peeglike, peeglike, kus on kõige parem müüa ravimeid? 01.november.2009
Hea apteeker aitab patsiendil valida mõistliku hinnaga ravimi 01.november.2009
Norras Soria Moriat otsimas 04.oktoober.2009
Partner
Apteeker partneri APTEEKER uudised
| 16.02.2009 | Apteekrite kevadkonverents 2009: "Farmaatsia Eestis täna ja homme" |
|---|
Arhiiv
Apteeker









Apteeker 