Söömise kõrvalkalded

Söömishäirete all mõistetakse söömiskäitumise kõrvalekaldeid, mille tagajärjel on häiritud inimese psüühiline, füüsiline kui ka sotsiaalne toimetulek. Levinumad söömishäirete vormid on anorexia nervosa ja bulimia nervosa, nende häirete puhul on esiplaanil ülekaalukad välimuse ning kehakaaluga seotud mõtlemine ning sellele vastav käitumine. Tänases maailmas, mis on järjest ebamäärasem, kus püüeldakse väliste väärtuste poole, on söömishäirete esinemissagedus tõusuteel.

Ebakindlas maailmas võib söömise ja kehakaalu reguleerimisest saada maailma korrastamise viis, mis aitab tekitada tunnet, et omatakse kasvõi millegi üle siin elus kontrolli.

 

Kaalu  jälgimine ning regulaarne sportimine on kahtlemata tervislikud nähtused, nende harrastamist peetakse meelekindluse märgiks, teenides ka keskkonnalt positiivset tagasisidet, kuid peab silmas pidama, et igal asjal on oma mõõt. Tervislik eluviis võib väärareneda äraspidiseks religiooniks, kus on omad väärtushinnangud, rituaalid, patu ja vooruse kriteeriumid, kogukonnad Internetis, kus saab toetust patustamise vastu ning uusi viise rituaalide läbiviimiseks.

 

Anorexia ja bulimia on reeglina noorte neidude haigused, bulimia algus on mõnevõrra hilisem. Meestel esineb söömishäireid 6-10 korda harvem. Söömishäireid võib esineda ka juba enne murdeiga. Anorexia esinemissageduseks peetakse 0,5-3,7%  ja bulimia puhul 1,1-4,2%. Bulimia kui liigne söömine ning anorexia kui söömise vältimine asetsevad ühel kontiinumil ning võivad kergesti teiseks üle minna või periooditi üks või teine äärmus domineerida.

 

Sageli põevad anorexiat tublid, targad ja mõistlikud noored inimesed. Neile on omane perfektsionism, ülemäärane ratsionaliseerimine (nt süüakse ainult eriti lahjat toitu kuna see on tervislik ja veedetakse tunde jooksurajal hea füüsilise vormi saavutamiseks).  Peredes, kus laps on haigestunud anorexiasse, on leitud kõrgenenud saavutusvajadust, tulemustele orienteeritust. Saavutuste ootus ei pruugi olla selgelt sõnastatud, vaid peresiseste uskumussüsteemide enesestmõistetav osa.

Probleemid suhetes, ülemäärane enesekriitilisus, vähene enese väärtustamine võivad olla eriti keerulised tegurid murdeeas, kus niigi igaühel tuleb maadelda identiteedi ja seksuaalsuse leidmise ning ka eraldumisega perekonnast. Anorexiat põdevatel noortel on tavaliselt raskused oma negatiivsete emotsioonide ja teismeeale omase mässumeele väljendamisel.

 

 

 

Osaliselt kattuvad soodustavad tegurid anorexia omadega. Bulimia põdejad väljendavad oma emotsioone kergemini, on ekstravertsemad, impulsiivsemad.

Bulimia tekib kõhnumissoovi tagajärjel,  kõhn olemine on enese väärtustamise aluseks. Bulimia korral vahelduvad suuremad söömissööstud oksendamise ja lahtistite ning ka muude ainete kuritarvitamisega. Söömise järel tekib sageli süütunne ja masendus et ei suudetud ennast kontrollida.

 

 

 

Söömishäired on tõsised psüühikahäired,  mis võivad lõppeda surmaga ning põhjustada raskeid püsivaid tervisekahjustusi. Nende häirete ravi on psühhiaatriline, kuigi osal juhtudest taandub häire ka spontaanselt.

 

Esimeseks sammuks on kehakaalu ning söömisharjumuste normaliseerimine, milleks võib vaja olla ka haiglaravi. Kui kehakaal pole eluohtlik, saab kasu psühhoteraapiast, eelkõige kognitiiv-käitumuslikust, pere või paariteraapiast. Perekondade kaasamine on häire ravis eriti oluline kuna on leitud, et peresuhted ning käitumised võivad olla säilitavaks kui ka õige sekkumise puhul leevendavaks teguriks. Tähtsal kohal on ka haigusest harimine, söömishäire all kannataja peaks saama adekvaatset infot selle füüsiliste ja psüühiliste ohutegurite kohta. Pereelus on olulisel kohal söömisharjumused ning sellega seotud rituaalid, olulisel kohal on regulaarne toitumine, mil söömisega seotud õhustik peaks olema võimalikult pingevaba ning söögikorrad sagedased, kuid mitmekülgsed ning pigem mõõdukad.

Abi saamiseks tuleks pöörduda psühhiaatri või kliinilise psühholoogi vastuvõtule.