Funktsionaalsed seedetraktikaebused – sage probleem

Funktsionaalseid seedetraktikaebusi võivad põhjustada düspepsia, düsfaagia, söögitoru kahjustus, kõrvetised, kõhulahtisus ja/või kõhukinnisus.

Orgaanilisele seedetrakti haigusele viitavate sümptomite esinemisel (veriokse ja veriroe, korduv oksendamine, ebaselge kaalulangus, aneemia, neelamisraskused) tuleks patsient suunata eriarstile.

 

Düspepsianähte esineb periooditi 20-40 protsendil elanikkonnast. Funktsionaalse düspepsia (FD) avaldumisvormid on erinevad ja tekkepõhjus ebaselge. Kuni 80 protsendil esineb motoorikahäireid ja vistseraalse tundlikkuse tõusu. Neil patsientidel kaasub sageli enam neurootilisust, masendusseisundeid ja hüpohondrilisust.

Haavandisarnase düspepsia korral esineb valu ülakõhus. Valu leevendavad söömine, hapet neutraliseerivad või happeeritust pidurdavad ravimid. Valu tekib öösel või tühja kõhuga. Düsmotoorikalaadse düspepsia korral tekib varajane täiskõhutunne, söömisjärgne raskustunne ülakõhus, iiveldus, oksendamine, kõhupuhitus. Söömine halvendab mainitud sümptomeid. Esineb ka mittespetsiifilist düspepsiat.

 

Põhiuuringuks FD korral on gastroskoopia – näidustatud üle 45aastastel patsientidel, kui esinevad orgaanilisele haigusele viitavad sümptomid, patsient tarvitab kaasuvalt mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid ja perekonnaanamneesis esineb haavandtõbe, maovähki või tsöliaakiat. Näidustatud on ka laktoosikoormustest. Täiendavate uuringutena kasutatakse ülakõhu ultraheli, koloskoopiat ja söögitoru 24 tunni pH-meetriat.

 

Sageli vajavad FD haiged aeg-ajalt sümptomaatilist ravi. Haavandisarnase FD korral kasutatakse antatsiide ja mao soolhappe sekretsiooni pidurdavaid ravimeid (H2 blokaatorid, PPI). Näidustatud on ka prokineetilised ravimid (metoklopramiid) ja psühhofarmakoteraapia (tritsüklilised antidepressandid). Muuks sümptomaatiliseks raviks kasutatakse simetikooni ja drotaveriini.

 

Neelamishäire e. düsfaagia on alati tõsist suhtumist nõudev sümptom. Neelamishäire võib avalduda oksendamise, toidu tagasiheite, köhimise, valuliku neelamise (odünofaagia) või söögitoru alumisest osast tingitud luksumisena.

 

Neelamishäired võivad olla tingitud neelu vöötlihaste või söögitoru silelihaste funktsioonihäiretest, närvisüsteemi kahjustusest, suupiirkonna põletikest või toidu taklemisest söögitoru seinale (ebamugavustunne, valu rinnaku taga).

 

Funktsionaalse häire diagnoosimiseks tuleks välistada orgaaniline haigus. Mida vanem on patsient, seda suurem on tõenäosus, et tegemist võib olla orgaanilise haigusega (söögitoru kasvaja, ösofagiidijärgne stenoos, striktuur, väline surve söögitorule, ösofagiit).

Ravi korraldamine sõltub haiguse põhjusest.

 

Söögitoru kahjustusest tingitud rinnakutagune valu on 20-60 % patsientidest seotud seedetrakti, eelkõige söögitoru haigusega. Söögitoru kahjustusele viitavad neelamishäired; kõrvetised; regurgitatsioon; valu intensiivistumine söömisel, lamavas asendis, kummardumisel, raskuste tõstmisel; pingeseisundid; valu kiirgub sageli kaela, vasakusse käsivarde.

 

Diagnoosimisel on oluline välistada orgaaniline haigus, k.a südame isheemiatõbi. Söögitoru kahjustuse diagnostikas kasutatakse prooviravi, gastroskoopiat (põletik, striktuur, kasvaja), pH-meetriat, manomeetriat (GERD), kontrastainega Rö-uuringut (ahalaasia).

 

Ravis on parimaid tulemusi andnud tritsüklilised antidepressandid. Kasutatakse ka kaltsiumkanalite blokaatoreid ja pikatoimelisi nitraate.

 

Kõhulahtisus võib olla osmootne, sekretoorne, motoorikahäiretest või sooleseina kahjustusest põhjustatud. Ägedaks peetakse kõhulahtisust, kui sümptomid kestavad < 3 nädala, kroonilise korral > 3 nädala.

 

Mitteverise roojaga ägeda kõhulahtisuse väga sagedaseks põhjuseks on soole ärritussündroom. Diagnoosimise nurgakiviks on väljaheitekülv ja seroloogilised testid. Oluline on mõelda kõhulahtisuse põhjusena võimalikule mitte seedetrakti haigusele (hüpertüreoos, ravimid) ja välistada hüpolaktaasia. Koloskoopia näidustuseks on kahtlus antibiootikumide kasutamise järgselt tekkinud koliidile.

 

Verise roojaga kõhulahtisuse esmasteks uuringuteks on koloskoopia ja soolebiopsia. Kui on kahtlus isheemiale sooleseinas, tuleks teha kompuutertomograafia.

Kõhulahtisuse korral kasutatakse diagnoosist lähtuvat spetsiifilist – antibakteriaalset, ensüümasendusravi ja sümptomaatilist ravi (simetikoon, loperamiid, funktsionaalsete häirete korral mebeveriin).

 

Kõhukinnisust esineb 2-5 protsendil elanikkonnast, naistel 3 korda sagedamini kui meestel. Sageli põhjustab kõhukinnisust vale toitumine. Uuringud on näidanud, et jääkainete poolest rikas dieet suurendab väljaheite mahtu ja soodustab sagedasemat soole tühjenemist ning seega tekib ka vähem kõhukinnisust.

 

Soole ärritussündroom (spastiline sool) on samuti üks sagedasemaid kõhukinnisuse põhjusi. Ravimitest võivad kõhukinnisust tekitada narkootilised valuvaigistid, alumiiniumi sisaldavad antatsiidid, spasmolüütikumid, antidepressandid, rauapreparaadid ja Parkinsoni tõve ravimid.

 

Kõhukinnisuse korral on ohusümptomiteks veritsus pärasoolest, kõhuvalu, kõhu väljavenitumine, kaalulangus, aneemia. Mainitud sümptomite esinemisel tuleks teha täpsustavad uuringud (sigmoidodkoopia, vereanalüüsid). Ohusümptomite puudumisel teostatakse empiirilist ravi: 20-40 g kiudaineid päevas (nisukliid), 10-20 g kirpteelehe preparaati, teisi väljaheidet pehmendavaid lahtisteid regulaarselt.

 

Soole ärritussündroomi esineb 10-25% naistest ja 5-15% meestest. Tekkepõhjusteks võivad olla soolekontraktsioonide intensiivistumine, soole tundlikkuseläve tõus, ka psühholoogilised tegurid.

 

Diagnoosimine toimub per exlusionem – tehtud uuringud lisavad patsiendile kindlust haiguse healoomulisuse suhtes. Haige peaks vältima kaebusi esiletoovaid toiduaineid, liigne kiudainete lisamine võib põhjustada meteorismi. Juhtiva sümptomi alusel eristatakse kas kõhulahtisusega, kõhukinnisusega või meteorismiga kulgevat soole ärritussündroomi. Sellest lähtuvalt määratakse ka ravi: meteorismi korral – simetikoon, piparmündiõli ja antidepressandid; kõhukinnisuse korral – kiudained ja lahtistid ning kõhulahtisuse korral – loperamiid, kiudained, antikoliinergeetikumid ja Ca-antagonistid.

 

Seedetrakti poolseid kaebusi jõuab apteeki päris palju. Mind teevad need probleemid alati ettevaatlikuks. See on koht, kus eriti peaks patsiendiga rääkima ja välja selgitama mis ja kuidas talle ikkagi muret teeb, mitte ulatama talle kohe järgmist ravimit. Siin võiks rääkida sellest, et me oleme üldse liiga harjunud lihtsalt üle leti ravimit ulatama, pakkumata inimesele konsultatsiooni, mis oleks meie kohus.

 

Kevadel  ja sügisel on kindlasti sagedasemad mao – ja duodenumi ärritusnähud, haavandtõvel on sel ajal kombeks ägeneda. Jah, meil on käsimüügis olemas hulk ravimeid, mida sellisel puhul patsientidele soovitada, kuid kindlasti peame me patsiendiga ka rääkima. Küsima, kui sageli tal selline probleem on? Kas on ainult kõrvetustunne või kõht valutab ka? Kui sageli ta ravimit võtab? Kas ta arsti juures on käinud ja kas teda on uuritud? Jne, jne. Kõik see aitab meil leida õige ravimi ja anda patsiendile kaasa õige soovituse. Sama kehtib ülejäänud murede puhul – kõhulahtisusel ja ka kinnisusel on palju erinevaid põhjuseid, siin on meie töö välja selgitada põhjus ja siis patsienti aidata.

 

Kui mõelda võimaluste peale leida õige ravim, siis minu meelest on neid piisavalt. Välja arvatud muidugi soole ärritussündroomi puhul, kuigi viimast on ka arstil üsna raske diagnoosida ja ka käsimüügist pole konkreetset ravi pakkuda, saame vaid leevendada olukorda ja suunata kliendi edasi arsti juurde.

 

Tahan apteekritele südamele panna - suhelge oma klientidega rohkem. Ärge öelge lihtsalt, et meil ei ole ja minge arsti juurde. Tihtipeale süvenedes inimese muresse, leiate, et lahendus on väga lihtne, tuleb ainult natuke mõelda, otsida ja hoolida.