Katrin Labotkin: Igaüks peaks tegelema sellega, mille eest ta on suuteline vastutama

Tartu Ülikooli kliinikumi sisekliiniku gastroenteroloogi Katrin Labotkini arvates on inimesed oma tervise suhtes sageli hoolimatud – arsti poole pöördutakse alles siis, kui taluvuspiir on ületatud. Ei ole harvad juhud, kus ennast ise ravides küsitakse nõu  apteekrilt. Ravisoovituste andmine lühivestluse käigus on aga väga riskantne tegevus. Pealegi ei ole apteeker pädev andma kompleksseid ravialaseid soovitusi.

 

 

Kui patsient pöördub apteekri poole seedekulgla vaevustega, siis tuleks soovitada tal arstiga konsulteerida. Pole olemas leebeid seedekulgla sümptomeid – iga sümptom on mingi haiguse tunnus. Ravides üksnes sümptomit, võime me maha magada tõsise haiguse. N-ö leebed sümptomid maskeerivad inimese ohutunnet.

 

Toon mõne näite. 45aastane meespatsient tarbis pool aastat espumisani kõhupuhituse tõttu. Uuringutel selgus, et vaevuse põhjuseks oli levinud pärasoolevähk, mis takistas gaaside väljumist. 50aastane naine tarvitas kõrvetiste leevendamiseks 3 kuud vabamüügist ostetud antatsiide. Pärast esmast maouuringut osutus naine maovähihaigeks.

Selle asemel, et minna arsti juurde, pöörduvad inimesed sageli apteekri poole. Kindlasti on selle inimese taga apteegis järjekord ja apteekril ei ole aega temaga 20 minutit vestelda, erialaarstil aga on. Kui patsiendi küsimused apteekrile eeldavad meditsiinilist vastust, oleks soovitav saata ta arsti juurde. Apteeker saab vastata küsimusele, mis puudutab tema eriala – ravimi omapära ja kõrvaltoimeid. Nii nagu kaupluse töötaja – eeldusel, et ravim on müügil kaupluses – ei ole pädev vastutama farmakoloogiliste probleemide eest, ei ole ka apteeker pädev vastutama meditsiiniliste probleemide eest.

 

 

1971. aastal leidis sir J. Vane, et mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (NSAID) ja aspiriini kasutamine põhjustavad mao duodeenumi limaskesta resistentsuse languse prostaglandiinide sünteesihäire tõttu. 1990. aastal täpsustas Needlemanni töörühm kahjustuse tekke olemust, seostades seda avastatud tsüklooksügenaaside alarühmadega.

NSAID-haavandid tekivad põhiliselt maos, harvemini doudeenumis. NSAID-haavand on ohtlik, sest tema kulg on tihti asümptomaatiline – 52-58% juhtudest on esmaseks sümptomiks verejooks, kõhuvalu esineb vaid 20% haigetel.

 

NSAID-haavandi riskirühmaks on vanemaealised haavandtõbe põdenud inimesed, kellel on esinenud haavandi tüsistusi ja on ka teisi raskeid kaasuvaid haigusi, millest kõige ohtlikumad on diabeet ja südamehaigused. Eestis on enne seedetrakti verejooksu võtnud mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid 45% haigetest. NSAID-haavandi raviks ja profülaktikaks kasutatakse ka prootonpumba inhibiitoreid või sünteetilisi prostaglandiine. Limaskesta kahjustavad vähem tsükooksügenaasi-2-spetsiifilised inhibiitorid.

 

Seoses elanikkonna üldise vananemise, NSAID-ide ja aspiriinitaoliste preparaatide kasutamise levikuga maailmas on antud teema kerkinud päevakorda eriti teravalt. 1/6 kogu NSAID-ide müügist kasutavad inimesed retseptiravimina, järelikult ostab 5/6 neid vabamüügist – just nemad saavad seedetrakti tüsistused. Niisugused ravimid võivad olla küll vabamüügis, kuid neid peaks patsiendile soovitama arst.

 

Peptilist haavandtõbe jääb maailmas järjest vähemaks – on olemas selge patogeneetiline mehhanism ja sellele vastav ravi. Samas verejookse seedetrakti ülaosast, mida põhjustavad kontrollimatult võetud NSAID-id, esineb aina rohkem. See on süvenev probleem kogu maailmas, mida ei ole suudetud seni lahendada.

 

 

Milleks lõhkuda apteekide süsteemi, mis funktsioneerib suurepäraselt? Ma ei pea õigeks ravimite müümist poes. Iga ravim on mürk ja iga mürk on ravim, kõik oleneb doosist. Me ju ei soovi, et mürk oleks vabamüügis.

 

Kõikidel ravimitel on kõrvaltoimed. Ükski ravim pole niivõrd ohutu, et seda võib võtta julgelt suvalistes kogustes ja et seda võiks müüa niisama julgelt. Muidugi oleneb ka sellest, milline on ravimvorm – on see tablett, kreem või süste. Tabletil ja süstel on ühesugused kõrvaltoimed. Kui glükokortikoide või mittesteroidseid põletikuvastaseid preparaate nahale määrida, siis on imendumine 1-2% ja süsteemseid kõrvaltoimeid ei teki. Seda kõike oskab apteeker väga hästi seletada. Poes müüdavate ravimite korral ei ole kelleltki nõu küsida.

 

Väga palju ravimeid on saadaval käsimüügist. Ühest küljest on see hea, teisest küljest mitte. Käsimüügis olevad ravimid on ohtlikud seetõttu, et nendega ei kaasne arsti nõuannet. Patsiendi infoleht on küll pädevalt koostatud, aga inimene ei oska sealt välja lugeda seda, mis on just tema jaoks kõige ohtlikum. Aspiriinilaadsete preparaatide kõrvaltoimeid on kindlasti alahinnatud. Aspiriin ei ole toidulisand. Kui võtta aspiriini liiga suurtes kogustes, siis kasu südameinfarkti või insuldi ärahoidmiseks ei suurene, aga oht seedetrakti verejooksu tekkeks suureneb oluliselt.

 

Viimastel aastatel on tulnud käsimüüki prootonpumba inhibiitor omeprasool ja

H2 blokaator ranitidiin. Neid ravimeid tarvitavad haavandtõve, NSAID-haavandi või reflukshaigusega patsiendid. Uuringud on näidanud, et empiiriline ravi prootonpumba inhibiitoritega ilma uuringuteta soodustab 30%-l juhtudest söögitoru- ja maovähi hilinenud avastamist.

 

1975. aastal, kui võimalused haigeid uurida olid tagasihoidlikumad kui praegu, aga juurdepääs arstlikule konsultatsioonile oli lihtsam, avastati esmaselt kaugelearenenud maovähki 38%-l patsientidest. Praegu aga on esmaselt kaugelearenenud üle 50% kõigist avastatud maovähihaigetest. Järjekord gastroskoopiale ei ole pikk ja olemas on ka väga pädevad spetsialistid, et patsiendile nõu anda. Ma ei ütleks, et arstiabi kättesaadavus on halb. Kui haigel on vaja kiiresti arsti juurde saada, siis ta ka saab. Kas ei peitu sellise paradoksaalse situatsiooni taga just üliliberaalne suhtumine medikamentidesse, mis on suutelised kustutama ohusümptome?

 

 

Tundub, et inimeste omavastutus võrreldes eelnenud aastatega on jäänud väiksemaks. Kui inimene tunneb vaevusi, siis peaks ta pöörduma arsti juurde ja järgima ka arsti soovitusi. Kui on soovitatud elustiili muuta, aga inimene ei tee seda, siis ei saa aidata ei arst ega apteeker.

 

Reklaamides õhutatakse inimesi õgima ja pärast tekkinud sümptomeid kustutama mesüümi ja espumisaaniga. Neid ravimeid ei tohiks reklaamida nagu toidulisandeid. Apteeker ei pea uurima haiguse tekke ega kulu iseärasusi, kuna see ei ole tema töö! Kui aga haige ei pöördu arsti poole, vaid hakkab ennast väga heade käsimüügiravimitega ise tohterdama, siis võib see talle saatuslikuks osutuda – maskeerides ohtliku haiguse või lükates selle avastamise lubamatult kaugele.

 

Saatuslikuks võib saada ka vale nõuanne inimeselt, kellel ei ole haiguse diagnoosimiseks võimalusi. Arsti asi on haigust diagnoosida ning selle eest vastutust kanda! Apteeker seda teha ei saa ning poemüüja ammugi mitte. Kui tahetakse viia ravimid kaubandusvõrku, siis jääb ainult mõistatada, kes tagajärgede eest vastutab. Kasutaja õlule seda vastutust veeretada ei saa. Inimesel on õigus mitte tunda meditsiini ja farmakoloogiat.

 

 

Inimesed peaksid oma tervisehädadega käima arsti juures ning esitama küsimusi arstile. Väga lühikesed vestlused apteegis, kui ostja neid üldse algatab, ei saa hõlmata kogu probleemistikku. Apteeker ei pea esitama küsimusi tervise kohta, tema ei saa seda probleemi lahendada.

 

 

Võib-olla oleks selliste siltide paigaldamine apteekidesse erialaseltside initsiatiivil ja koostöös isegi mõeldav. Kindlasti peaks rõhuma rohkem inimeste informeeritusele, mitte panema apteekritele lisakohustusi.

 

 

Apteeker ja arst töötavad ühe ja sama eesmärgi nimel. Oli aeg, mil nad olid ühtne eriala. Näiteks Hippokrates segas ise taimseid ravimeid, veel 30 aastat tagasi valmistati ravimeid apteegis farmatseudi poolt arsti retsepti alusel. Siis oli see koostöö teiselaadilisem kui praegu. Praegu on meditsiin ja farmaatsia muutunud iseseisvateks teaduse valdkondadeks – nad on paralleelsed erialad. Igaüks teeb seda, milleks ta on volitatud ja mille eest ta saab ka vastutada. Koostöö väljendub selles, et mõlemad erialad seisavad haige heaolu eest. Arvan, et meie koostöö on hea.